Ilmunud ka Virumaa Teatajas 09.02.2013
“20 aasta pärast näitavad tendentsid, et aastaks 2041, mil möödub 50 aastat iseseisvuse taastamisest ja 100 aastat juuniküüditamisest, võib eestlaste osakaal elanikkonnas olla taas 88%, nagu enne umsiedlungit, kusjuures mitte-eestlaste arv säilib 2011. aasta tasemel. Sellised tendentsid on võimalikud tänu edukalt rakendunud sotsiaalprogrammile, mis oma efektiivses koosmõjus uue maksu- ja palgapoliitikaga on täitmas oma peamist eesmärki. See eesmärk on pöörata elanikkonna vananemise protsess ümber elanikkonna noorenemise protsessiks just eestlaste positiivse iibe arvel ning taastada seeläbi põliselanike loomulik osakaal Eestis. Sellega on pidevalt paranenud eestlaste suhtumine mitte-eestlastesse, keda ei nähta enam oma eksistentsi ohustajatena. Eeskuju on olnud nakkav ning eestlaste kogemusi rakendatakse mujalgi, kus põlisrahvuse püsimajäämine on seni olnud küsimärgi all või on nende osakaal olnud alla kriitilise piiri. Isegi Venemaa on järele andmas survele rakendada taolisi meetmeid oma põlisrahvaste kaitseks.”
Loomulikult on see unistus, mitte ennustus. Sama loomulikult kipub niinimetatud talupojamõistus sellist mõtet kohe tõrjuma: “Ei-ei, see pole teostatav, see on ebarealistlik, tekitame õigustatud ootusi, ärritame vene karu ja võrdõiguslasi, ärme hakka üritamagi, katsume ikka kuidagi vanamoodi ellu jääda, …” Rahu! Tegelikkusel pole mingit moraalset kohustust vastata täpselt visioonides sõnastatule. See pole plaanimajandus, et kui tulemus mõõdikust väiksem, siis on kuri karjas. Pealegi – kas ei pea suured eesmärgid olema just niisugused, et nad tunduksid püstitamise hetkel utoopiana?
Maakonnalehtede teema “Eesti 20 aasta pärast – kas rahvastik jääb püsima?” kui ka üks hiljutine paljukirutud venekeelne artikkel peaksid olema piisavad ajendid, et küsida endilt avalikult – millisena me tahaksime Eestit näha 20 aasta pärast või tolsamal 2041. aastal? Milline peaks olema tema elanikkond, milline elatustase? Mida saaksime ja peaksime selle saavutamiseks kohe tegema, millised pühad lehmad selle nimel üle parda heitma?
Muide, selles venekeelses “yanatoomia-artiklis” heideti eestlastele ette, justkui asuks kõik meie jaoks oluline vaid minevikus. Miks me ei peaks seda väidet päriselus tegudega ümber lükkama?
Tuletan ühtlasi meelde, et meil on rahvakogu.ee . Võiksime ju selle kaudu anda inimestele võimaluse sõnastada ja esitada oma tulevikuvisioone, soovmõtteid Eestist 20 aasta pärast või 2041. Mida tundlikumatel teemadel, seda parem.