Rahvaliit peaks proovima üht enda kasutamata potentsiaali

“Jätame need liitumisideed kõrvale ning keskendume Rahvaliidu kõige tähtsamale eesmärgile- tasakaalustatud regionaalarengule. Mõtleme kuidas tagatakse järgnevatel aastatel kultuuri, spordi ja kodanikuühiskonna rahastamine, milline saab olema uus pensionisüsteem ning kuidas toetada lastega peresid”.

Nii kirjutas oma blogis rahvaliitlane Lauri Läänemets ( Keskerakonna järjekordne ebaõnnestunud armastusavaldus ).

Eitamata tasakaalustatud regionaalarengu ja kõige muu eeltoodu olulisust tahan öelda, et eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkuse küsimust ei maksaks jätta teisejärguliseks ja deklaratiivseks, nagu ta on seni olnud.

Rahvaliit peaks tõsiselt mõtlema, kuidas luua sotsiaalpoliitika abil tingimused, et võiks täituda üks visioon 2006. aastast (mis siis, et see on ühe teise erakonna liidri ehk siis Mart Laari püstitatud) – 15 aasta pärast poolteist miljonit eestlast.

Rahvaliidul on oma liikmeskonna eripära tõttu (maarahvas = eestlased) olemas selle visiooni elluviimiseks hoopis paremad võimalused kui ühelgi teisel erakonnal.

Rahvuslus ei pea ju olema tingimata parempoolsete monopol (kas ta Eestis saakski olla parempoolne?). Üldse ei saa tõsiselt võtta “kestarahvuslust”, mis ärpleb haakristilaadse sümboolikaga, vihkab võõraid, peksab neegreid või peab rahvusluse oluliseks tunnuseks leegionäride kokkutulekutel osalemist. See ei kasvata eesti rahvast ei hulgalt ega ka vaimult.

Rahvuslus võib hoopis edukamalt olla vasakpoolne (või vasaktsentristlik), hooliv ning teatud piirini multikultuursust salliv (“teatud piir” tähendab seda, et lihtsalt multikultuurne Eesti ei tohi mingil juhul olla eesmärk, seevastu umbes 15%-lise multikultuurse vähemusega Eesti oleks parem ja huvitavam Eesti kui “puhas rahvusriik”). Euroopa ja maailm on iseenesest juba keeleliselt mitmekesine, seda ei pea olema iga ruutkilomeeter Eestis.

Näen (seni veel) Rahvaliidus potentsiaali saada selgelt eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkust kaitsvaks jõuks, mis ajab selle ülesande täitmiseks realistlikku poliitikat mõistlike vahenditega, esindades inimnäolist rahvuslust. Võib-olla ühineks sellega praegustest niinimetatud rahvuslaste ühendustest ka nö mõistlik osa, kellel seni lihtsalt normaalne väljund puudus.

Seetõttu teeks Rahvaliit rumalasti, kui laseks end “multikultidel” lihtsalt niisama alla neelata.

Parema meelega loeksin hoopis uudist selle kohta, et RL-s on moodustatud rahvuslaste töörühm. Just nimelt töörühm (mitte mingi ühendus vms), kes alustuseks uurib, kas üldse ja kuidas oleks sotsiaalpoliitiliste vahenditega võimalik luua eestlastele ajutised (nt kuni 30 aastaks) eelistingimused positiivse iibe saavutamiseks, milliseid muudatusi maksusüsteemis see eeldab, millist selgitustööd jne.

Usun, et kui nii juhtub, siis on neil järgmisteks Riigikogu valimisteks valmis tõsine programm, mille elluviimine tähendaks eestlaste suuremat enesekindlust rahvuse tuleviku suhtes ning tänu sellele ühtlasi senisest suuremat usaldust muulaste suhtes, kelle osakaal ei ole enam liiga suur. Kui see aga valimistel edu ei peaks tooma, siis on vähemalt selge, et eestlastel puudub tahe rahvusena püsima jääda või vähemalt säilitada omaenda kodumaal enamus. Alles siis võib Rahvaliidule soovida edukat lõimumist kellega iganes.