Eesti töötasud on kahe tule vahel. Ühelt poolt toimub surve palgatõusuks, kus inimeste silme ees lihtsalt terendavad võrreldes senisega ahvatlevana tunduvad numbrid. Teiselt poolt aga maalitakse tonte palgatõusu “liigsest kiirusest”.
Millise vea teeb kumbki pool? Selle, et ta jätab tähelepanuta elanike ostujõu kui elatustaseme ühe põhinäitaja ega taipa (või ei tahagi) seda võrrelda arenenud Euroopa riikide omaga.
Olemata kammitsetud kõikvõimalikest teooriatest tahaksin pakkuda mõtlemiseks ja võimalikuks katsetamiseks ühe idee, mis ehk tekitaks hetkelise palgahüppe, kuid seejärel hoiaks palkade kasvu stabiilsena. Appi tuleb siinkohal Eurostat, kuna seal avaldatakse kord aastas Euroopa Liidu riikide ja USA alampalkade, sealhulgas nende ostujõu võrdlustabeleid.
Kindlasti ei suuda alljärgnevat palgareformi vähemalt ühekorraga ellu viia kõik tööandjad. Sama kindel olen selles, et nii avalikus kui ka erasektoris võib leiduda neid, kes seda suudaksid.
Etaloniks Belgia alampalga ostujõud
Alampalga määra kokkuleppimine jääks samasuguseks, nagu ta on seni olnud. Samas võiks mõnigi riigi- või omavalitsusasutus ja firma liita kõigi töötajate palkadele selle vahe, mis jääb Eesti hinnataseme tingimustes Belgia eelmise aasta alampalga ostujõu ja Eesti selle aasta alampalga ostujõu vahele. Eelmise aasta sellepärast, et kõnealune võrdlev statistika sama aasta kohta ei ilmu Eurostati enne juulit või augustit, eelarveid aga koostatakse järgmiseks kalendriaastaks.
Kuna jutt on mitte protsendist, vaid igal aastal kindlast summast, siis liidetaks kõigi palkadele ühesuurune summa, sõltumata sellest, kas inimese palk on “orginaalis” 6000 või 16000 krooni.
Belgia alampalk on suuruselt viies ja ostujõult neljas Euroopa Liidus (kõrgeimad on mõlemad Luksemburgis). Etaloniks valisin Belgia eelkõige seetõttu, et pealinn Brüssel on ühtlasi Euroopa Liidu pealinn. Teiseks on riik ise suhteliselt väike, kolmandaks on see üks tagasihoidlikumaid etalonivalikuid nende riikide hulgast, kus alampalk oli suurem kui 1000 eurot.
Ostujõudusid võrreldakse nn ostjõustandardi PPS abil, mis on tabelis võrdne euroga (vaata tabelit: http://www.epl.ee/pic.php?suurus=s&file=170781 ). See tähendab, et välja on arvutatud kõikvõimalike kaupade ja teenuste eurokeskmised hinnad. PPS näitab seda, kui palju eurosid kuluks juhul, kui osta eurokeskmiste hindade juures kõike sedasama, mida võimaldab antud riigi alampalk. PPS-i ja alampalga suhe omakorda näitab, mitu korda on hinnatase selles riigis eurokeskmisest kõrgem või madalam.
Kuidas toimuks palgareform?
Lõppeval aastal on Belgia alampalk 1259 eurot ehk 19699 krooni. Kuna hinnatase on seal eurokeskmisest kõrgem, siis eurokeskmiste hindade suhtes on see sama mis 1203 eurot ehk 18823 krooni.
Eesti alampalk on sel aastal 3600 krooni ehk 230 eurot. Kuna hinnatase on eurokeskmisest madalam, siis on see eurokeskmiste hindade suhtes sama mis 5664 krooni ehk 362 eurot.
Nüüd arvutame Eesti alampalga ja sellele vastava PPS-i suhte. 5664:3600=1,5733 ; järelikult on meie hinnatase tänavu just nii mitu korda madalam eurokeskmisest.
Selleks, et saada summa, mis Eesti tingimustes oleks Belgia alampalga ostujõuga, jagame Belgia PPS-i eespool saadud tulemusega, st. 18823:1,5733=11964
Saime teada, et belglastega samaväärseks eluks Eestis peaks meie miinimumpalk sel aastal olema 11964 krooni.
2008. aastal on Eesti miinimumpalk 4350 krooni. Vahe Belgia alampalgaga võrdväärse ostujõuga 2007. aastal on 11964-4350=7614 krooni. Selleks, et kõnes ja kirjas ei peaks enam kasutama pikka ja lohisevat kirjeldust, tuleks saadud summat ka mingi nimega tähistada. See võiks olla näiteks “eurotasandusarv” või miks ka mitte lühend, mis viitab malliks võetud riigile – näiteks BeTas.
Minu poolt pakutav palgareform tähendaks seda, et mistahes palgale liidetaks juurde Belgia mallile toetuv eurotasandusarv ehk BeTas, mis 2008. aastal oleks 7614 krooni. Kõigile, sõltumata “originaalpalgast”.
Tulemus – elatustase normi, palgakasv pidurdub, proportsioonid taastuvad tasapisi
Lisaks töötajate elatustaseme normaliseerumisele järgneks sellele esiteks palgakasvu tempo edasine pidurdumine nende tööandjate juures, kus selline palgareform ette võetakse. Põhjuseks Eesti riikliku alampalga ostujõu eeldatav lähenemine Belgia omale, kuna seetõttu väheneb “originaalpalgale” liidetava vahesumma osatähtsus, arvatavasti isegi selle absoluutsumma.
Teiseks – kui tööandja “originaalpalkade” skaalas kõik samaks jääb, siis taastuvad varasemad proportsioonid ning kõrgepalgalised ei pea end igaveseks “alandatuna” tundma sellest, et nende ja madalamapalgaliste suhteline palgavahe algul väheneb.
Kõige lihtsam ja läbipaistvam oleks sellise palgareformi läbiviimine avalikus sektoris, just neis asutustes, kus töötasu on seotud riikliku alampalgaga. Põhjus on lihtne – palgaandmed ning palkade seosed alampalgaga on avalikud, palgaastmestikud on reeglina selged. Võib-olla peakski osa avalikust sektorist olema siin teenäitaja rollis? Kasvõi see osa, mis on olnud vähem tasustatud võrreldes teistega? Või peaks olema tegemist ühe osa avaliku sektori ja ühe osa erasektori pilootprojektiga? Sel juhul kas ei peaks olema pilootprojekti kõigepealt kaasatud see osa erasektorist, kus ei tekiks vajadust tõsta palgakulude järsu kasvu katteks täpselt sama protsendi võrra kaupade ja teenuste hindu, ent oleks tõsiselt põhjust eeldada käibe suurenemist?
Kodune ülesanne
Hea ministeeriumi-, linna- või vallajuht või ametnik, austet ettevõtja! Eeldades, et teie töötajate hulk järgmisel aastal samaks jääb, arvutage välja, mitme protsendi võrra suurenevad teie juures tööjõukulud tulenevalt alampalga tõusust. Seejärel korrutage 7614 krooni oma töötajate arvu ning 12 või 13-ga ning lisage juurde palgale lisanduvad maksud (sotsiaalmaks jt). Saadud summa lisage järgmise aasta tööjõukuludele ning vaadake, mitme protsendi võrra tööjõukulud nüüd suurenesid! Alampalgale lisandus küll sellest suurem summa, ent kokkuvõttes võib-olla ei küüni palgakulude kasv isegi 50 % -ni. Sõltub muidugi senisest palgatasemest.
Loe ka: