KUULA: Alo Lõhmus: tahad seljatada sallimatuse – tõsta rahva elujärge


Vikerraadio Uudis+ päevakommentaaris 16. septembril 2015 kõneles Maalehe ajakirjanik Alo Lõhmus inimese maailmavaate ja hoiakute seotusest oma rahakotiga. Mis on sallimatuse kurja juur? Madalad sissetulekud. Ravi?

Kommentaar on eraldi kuulatav siit:

Kuula ka Vikerraadio veebilehelt – leia 16.09.2015 Uudis+, esimese saatetunni keskosas

http://vikerraadio.err.ee/l/jarelkuulamine

Kommentaari tekst

Ma tean seda tunnet hästi. Kui pangaarvel juhtub olema pisut raha, siis hakkab mu maailmavaade kiiresti liberaliseeruma. Kui ma täidaksin sel õndsal perioodil mõne valijakompassi küsimustiku, siis rõõmustaksid politoloogid minu kui igati euroopaliku kodaniku üle. Mis tähtsust on rumalal nägelemisel kooseluseaduse üle, kui mina võin vabalt minna raamatupoodi raha laristama, sest kõik arved on makstud? Milleks muretseda pagulaste tuleku pärast? On ju nemadki inimesed, kes soovivad lihtsalt elada. Nad ei saa Eesti kultuuri hävitada, sest meie kultuur on tugev. Vaadake kasvõi, kui palju suurepäraseid eestikeelseid raamatuid meil ilmub!

Teisiti on lood siis, kui pangaarvet on laastanud mõni suurem arve või ootamatu väljaminek või on lihtsalt käes kuu lõpp. Internetipangas avanev vaatepilt ei ole siis enamasti kuigi rõõmus. Ma ei saagi raamatupoodi minna! Ja siis veel need poliitikud oma puhtalt kiusu pärast läbi pressitava kooseluseadusega… Ning kas moslemite Eestisse asustamine on ikka õige, kui meil endilgi on raske, Eesti riik ja kultuur on kokkuvarisemise äärel nagu minu kodune eelarve?

Ei, ma ei ironiseeri. Olen tõesti täheldanud oma poliitilise meelsuse ja sallivuse määra korreleerumist isikliku rahalise toimetulekuga ning ma usun, et ma pole ainus.

Rahaliselt pingeline olukord ei saa jätta mõjutamata inimese üldist meeleolu. Valdavalt viisakate ja kenade inimestena me aga hoidume oma majandusliku stressi välja elamisest pere, kolleegide, naabrite ja juhuslike vastutulijate peal. Kuid poliitilistel teemadel on võimalik seda stressi edukalt maandada – laikida Facebookis, kirjutada kommentaariumis ja hääletada valimistel.

Viimasel ajal ei möödu päevagi, mil mõnest kõrgest kantslist ei nuhelda kallist eesti rahvast tema erakordselt suure sallimatuse pärast. Kavandatakse vihakõne (mida iganes see ka ei tähendaks) kriminaliseerimist. Kuid kas see kõik aitab, kui rahutuse põhjuseks on hoopis inimeste frustratsioon oma väljapääsmatu majandusliku olukorra pärast?

Maksu- ja Tolliameti andmetel oli töötajatele tehtud mediaanväljamakse tänavu teises kvartalis seitsesada üheksakümmend neli eurot kuus. See tähendab, et pooled Eesti töötajad peavad läbi ajama sellest summast veel väiksema rahaga, kümned tuhanded aga hoopis miinimumpalgaga.

Uudised aritmeetilise keskmise palga reipast kasvust vaid suurendavad madalamatele palgaastmetele lukustunud töötajate hüljatusetunnet ning pealegi kaasneb nende uudistega ju pidev hurjutamine, kui kahjulik see palgakasv meie majandusele ikkagi olevat. Sageli on palgakasvu taunijateks needsamad hästi makstud ülemused, kes nuhtlevad ka sallimatust ja vihakõnet.

Kas neil pole aga pähe tulnud mõtet, et just nemad ise ongi kaudselt sallimatuse põhjustajad, juhtides Eesti riiki ja siinseid ettevõtteid nii kehvasti, et meie palgad võimaldavad ka täna, üksteist aastat pärast Euroopa Liitu astumist vaid hädapärast äraelamist?

Kas meie rahva suhtumine euroopalikku kooseluseadusesse ja Euroopasse saabuvatesse pagulastesse oleks selline nagu ta praegu on, kui meie palgatasegi oleks euroopalik, nii nagu meile Euroopa Liiduga liitudes lubati? Ütleb ju Eesti vanasõnagi: mis vaene teisele annab, kui omalgi pole?

Tõsi, meie riigijuhtidel ja tippametnikel juba on euroopalikult palgad ning sellest küllap ka nende raskused rahva üha süngestuva meeleolu mõistmisel.

Niisiis on mul riigiisadele lihtne retsept sallimatuse ja vihakõne seljatamiseks – parandage rahva elujärge, tehke seda tööd, milleks neid õigupoolest ju valitud ongi!

Ettevõtjad – jagage oma kasumit töötajatega, leevendage nende palgavaesust!

Ning te näete, et eestlased hakkavad taas naeratama.

Isegi homodele. Ja mustanahalistele.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.