Päike müristab ehk mälukild lapselikust loogikast


Kuulates täna kaugelt pikkamööda lähenevat kõuemürinat ning vaadates läbi pilvede kumavat päikest meenus mulle üks seik väga kaugest lapsepõlvest. Olin siis vist kolmeaastane, kui kuulsin esimest korda sõna “äike”.

Ah et mängime tikkudega? Aiaiai... aga toosis tikke poleOli suvine pärastlõuna ja meil võis olla plaanis kuhugi välja minna. Võimalik, et garaažide taha päevitama (Tallinnas Tammsaare tee garaažide taga oli kuni 1980. aastani populaarne päevitamiskoht, mis oli garanteeritult tuulevaikne; pilt paremal on ka seal tehtud), võimalik, et niisama jalutama. Igatahes olin ma õhinal valmis kuhugi minema.

Aga ootamatult selgus, et me ei lähe kuhugi.

“Äike müristab,” selgitas ema.

“Päike müristab?” väljendasin mina omakorda hämmingut, ise põrnitsedes kahtlustaval ilmel päikese poole, mis paistis veel läbi pilvevine ja oli seetõttu teistsugune, kui tavaliselt – väga selgete kontuuridega. Mäletan isegi seda, kus ta parajasti asus (see on lääne ja edela vahel, seega pidi kell olema umbes 18 kandis).

“Ei, see on äike!” kostis ema vastu.

Mina ei lausunud selle peale enam sõnagi, kuid seevastu tegin kuuldust ja nähtust järelduse. Nimelt – kui taevas on selline asi, nagu ma nägin – et justnagu päike, aga väga selgete piirjoontega ümmargune latakas – siis see ongi äike!

Kas tookord üldse äike oma välkude-paukude ja vihmasajuga pärale jõudis, seda ma millegipärast ei mäleta. Esimene äikesekogemus minu mälus pärineb mõnevõrra hilisemast ajast, kui mitte lausa samast suvest. Olin õega kusagil Mustamäel majaukse esise varikatuse all vihmavarjus. Millegipärast oli seal üsna rahvarohke, kuigi tegemist oli tavalise Mustamäe majaga (täpsemalt oli see mingi ühiselamu Vilde, Mustamäe, Tammsaare ja Ehitajate tee vahelises kvartalis). Mis mind rohkem hirmutas, kas äike ise või see, et naised hirmust kiljusid – kes seda enam oskab öelda. 

Nüüd on äikesevihm Rakveres kohal.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.