Öölaulupidude juubelist ja suurtest alg(at)ustest mälu kultuurkihi varjus


Avaldatud ka Virumaa Teatajas 29.06.2ü17

Kas teate, millisest Tallinnas toimunud suursündmusest möödus juunis 30 aastat? Vastus: esimestest öölaulupidudest. Jah, esimesed Tallinna vanalinna päevade öölaulupeod olid mitte need 1988. aasta omad, mis tollasele protsessile Laulva revolutsiooni nime andsid, vaid need, mis toimusid spontaanselt aasta varem, juunis 1987 ja mis toona meedias sootuks maha vaikiti ning hiljem peaaegu et unustati. Põgusalt meenutati öölaulupidude päris algust alles 2008. aastal seoses Laulva revolutsiooni 20. aastapäevaga.

Pean muidugi tunnistama pattu – vähe sellest, et olin tol 1987-ndal sunnitud päriselu asemel nõukogude militaarelu elama ega saanud kuidagimoodi olla neile sündmustele tunnistajaks, jäid ka need 2008. aasta meenutused minu poolt tähelepanuta. Nii elasin teadmises, et 1987. aastal päädis öölaulmisega vaid noorte laulupidu, kuna seda tollased lehed juba mainisid ning neid saadeti mulle ka aeg-ajalt sõjaväkke.

Öölaulupidude teema juurde jõudsin aga hiljuti juhuslikus Facebooki-vestluses inimestega, kes nende sünnis 1987. aastal osalised olid. Olin küll varemgi eravestlustes kuulnud jutte rahvameestest muusikute spontaansest algatusest, mis lumepalli kombel üha suuremaid mastaape võttis, kuid neis juttudes oli emotsioone ja ärajoodud viina rohkem kui kuupäevade ja aastaarvudega fakte ning ikkagi kippusid see päris algus ning sinimustvalgete lehvimise aeg kuidagi üheks tombuks sulanduma.

Nüüd sai pilt aga hoopis selgemaks. Kahjuks ilma piltideta – isegi “julgete meeste” agaralt tehtud fotodest ei olevat midagi säilinud, olgu siis põhjuseks toimunu tollane kinnimätsimine või midagi muud.

Pealiskaudne kokkuvõte on selline.

1987. aasta 6. juuni hilisõhtul pärast Tallinna Raekoja platsi kontsertide lõppu võtsid kaks muusikut – Aarne “Korsten” Meensalu ja Tanel Vainumäe Raekoja platsil laulu üles ning nendega tuli kaasa arvestatav hulk inimesi. See kontsert lõppes varajastel hommikutundidel. Mehed lubasid asja korrata ning info levis suust suhu nagu kulutuli. Järgmisel õhtul oli öölaulupeolisi juba nii palju, et Puhkeparkide Direktsiooni juht Rita Mägar palus lava säästmiseks rahval lauluväljakule suunduda ning andis alluvatele korralduse väljak ette valmistada. Lauluväljakule mindi rongkäigus ning sinna koguneti nädala jooksul igal ööl laulma, seda miilitsa ja KGB sekkumiskatsete kiuste. Punkti pani sellele 14. juunil ansambel Rodeo, kogu aktsiooni ainuke “ametlik” esineja.

Toimunu ning saadud kogemused ajendasid Puhkeparkide Direktsiooni korraldama järgmise aasta vanalinna päevade ajal öölaulupidusid juba ametlikult. Nii et 1988. aasta juunis polnud ürituses kui sellises enam midagi omaalgatuslikku. Spontaansust asendas organiseeritus, ilma milleta olnuks arvukate bändide kaasamine mõeldamatu. Teine lugu on muidugi nende öölaulupidude kujunemisega sinimustvalgeks meeleavalduseks, ehkki ka selleks oli pinnas tegelikult tekkinud juba varem. Mattiiseni isamaa-laulud olid juba Tartus kõlanud, publik sellel lainel,.. NIng ei maksa unustada, et suur osa öölaulupeolistest teadis eelmise aasta kogemuse järgi, kuhu tulla….

Võib ju küsida, et kas meie (ja kõigi Baltimaade) taasiseseisvumisprotsessist olekski üldse saanud (nime poolest) Laulev revolutsioon, kui poleks olnud neid sanktsioneerimata öölaulupidusid juba 1987. aastal. Kes seda teab! Kui mõelda koorilaulu rollile meie ajaloos ning kasvõi 1988. aasta tudengilaulupeole Gaudeamus Vilniuses, siis pigem ikkagi oleks. Aga Heinz Valk sai nimeinspiratsiooni just öölaulupidudest 1988. aasta juunis – ning et nad toimusid just sellistena ja just siis, selle eest peame tänama neid kaht täiesti mitteprominentset muusikut, kes aasta varem juhtusid olema õigel ajal õiges kohas ning tulid süütule ideele midagi lahedat, eestlastele omast ja mõõdukalt “vastalist” ette võtta. Kas ei vääriks nende 1987. aasta sündmuste juubel lõpuks midagi enamat kui asjaosaliste vestlus sotsiaalmeedias?

Too netivestlus pani mõtlema. Kas Eestis (vähemalt siinsamas Lääne-Virumaal) on olnud teisigi suuri sündmusi või tegusid, mille algne põhjus(taja) või esimene tegija on tähelepanuta jäänud või lihtsalt unustatud, sest algatuse tulemus paisus nii suureks, et algatajad või tõukesündmus jäid selle varju, ei pälvinud algul meedia tähelepanu või olid avalikkusele nähtavad “lindilõikajad” lihtsalt teised? Ja kui on, siis kas me tahame üldse neist algustest rääkida? Või hoiab meid tagasi mingi valehäbi, sest algatajad tunduvad tundmatud ja tähtsusetud, nemad ise on aga vait, sest kardavad näida eneseupitajatena? Või hoopis kartus, et ajalooline tõde “rikub ära ilusa loo” ning pisendab suure sündmuse/teo väärtust või lindilõikajate aupaistet?

Nojah, kui tuua näiteks teadmine, et vähemalt Rakveres, kui mitte kogu Eestis kõlas Paciuse “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” lauluna esmakordselt pärast 1940-ndaid avalikult 14. juunil 1988 kammerkoori Solare esituses…. See võib tõesti olla väike pettumus neile laulumeestele, kes on kogu aeg uskunud, et just nemad Kuressaares meeskooride laulupäeval juulis 1988 olid sellega Eestis esimesed. Kuid 1987. aasta esimeste öölaulupidude meelespidamine ei pisendaks järgnenud aasta omi kuidagimoodi. Küll aga lisaks see erksaid värve ühele olulisele seigale meie lähiminevikus ning oleks ajaloolise tõe seisukohalt igati õiglane.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.