Riigiportaal ja asutused ei saa kuidagi suheldud?


Tunnen kaasa portaali eesti.ee arendajatele. Neile saab järjekordselt osaks sõnum selle kohta, et osa nende lahendustest funktsioneerib poolikult.

Mul oli vaja teatud põhjustel suhelda Tallinna Munitsipaalpolitsei ja Tallinna Transpordiametiga. Märkasin rõõmuga, et vähemalt Tallinna ametitel on portaalis eesti.ee olemas ametlikud vormid, mille kaudu saab kodanik saata neile asutustele kirja. Tõsi küll – nende vormides puudub väli, mis kohustaks kirjale digiallkirja panema. Samas näiteks Munitsipaalpolitsei nõuab avalduste digiallkirjastamist. Hüva, aga see on lahendatav. Kirjutad kirja tekstifailina valmis, kopeerid kirja sisu vormi sisuvälja, lisad faili DigiDoc konteinerisse, paned allkirja ja laed selle siis lisafailina vormi üles. Ning paned teele. Samas on seda välja võimalik vormi luua. Ära jääks palju tehnilist askeldamist ja topelttööd.

Nüüd alles hädad algavad. Üks juhiabi ei tea üldse, et neile midagi eesti.ee portaalist läbi DVK dokumendihaldussüsteemi (antud juhul Postipoiss) peaks laekuma. Ei jää muud üle kui saata sama asi tavalise e-postiga. Teine teab ja leiab isegi viite minu avaldusele üles. Aga tee või tina – ta ei saa seda Postipoissi tõmmata. Jälle e-post appi ja fail teele. Jälle on arvutites mõne faili võrra ruumi vähem.

Siin oli jutt linna asutustest. Nojah, aga mis meil nendest rääkida. Hiljaaegu kogesin, et isegi eesti.ee portaali arendajatele Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuses oli nende asutuse ametlik vorm riigiportaalis suur üllatus! See ikka õnneks töötas. Vähemalt oli neile saadetud kiri ühel hetkel staatusega “lõpetatud”.

Ainuke lootus on teatavatel uuendustel, mis riigiportaali ees ootab. Tean, et kodanikule tekib ühtne dokumendiregister, kus on üheskoos nii tema saadetud vormid kui ka muud dokumendid ja info, mida ta tahab seal säilitada. Ehk muutub midagi paremaks ka DVK-s ja dokumendihaldussüsteemides – eelkõige nii, et ametnik ei peaks dokumendi importima, vaid see oleks kohe asutuse DHS-is nähtav.

Võib-olla olid nende linnaasutuste puhul “kurja juureks” piiratud ligipääsuõigused? See tähendab, et kui ka ametnik oli ID-kaardiga Postipoisis, ei olnud ometi temal õigust esindada seda asutust eesti.ee portaalis?

Muidugi on mõistetav, et linn ja tema asutused tahavad luua asjaajamisvorme eelkõige enda veebikeskkonda. Aga ideaalis peaksid sellised asjaajamisvormid olema “jagatud” – see tähendab, et ühte ja sama vormi, mis postitab andmeid ühte ja samasse kohta ning vajadusel ka võtab andmeid ühest ja samast kohast, peaks olema võimalik tekitada mitmesse veebikeskkonda. Näiteks linnade puhul vähemalt kahes kohas – selle linna veebis ning eesti.ee – s.

Võib-olla olen ainuke, kes nii arvab, aga minu meelest on üldse kõikide veebirakenduste loomise põhihäda keskendumine välimusele ja turundusele. Teisisõnu unustatakse ära andmed ja nendevahelised seosed ning funktsionaalsus (rääkimata juba teadmisest, et üks veebiserver võib sooritada päringuid teises serveris asuvast andmebaasist, kui talle selleks vaid luba anda). Sellest aga just peaks alustama. Vormid ja värvid tuleks ehitada andmete ja nende sisulise interpretatsiooni peale, mitte vastupidi. Pidades ühtlasi meeles, et tekst, kuupäev/kellaaeg ning numbrid on erinevad andmetüübid; et näiteks kuupäeva kirjutamine artikli sisse ei tee neid otsitavaks ja sorteeritavaks kuupäeva järgi.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.