Kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanni kiri majandusdirektor Alfred Vendtile, 1942


"Kindralkomissar Litzmann pidi Lenini ja Stalini appi kutsuma,
et põhjendada ja õigustada võõra vara äravõtmiseks
juba ettevõetud või ette võtta kavatsetavaid samme,"
kommenteeris Oskar Angelus allolevat kirja oma
raamatus
“Tuhande valitseja maa. Mälestusi saksa okupatsiooni ajast
1941-1944” peatükis “Lenin, Stalin ja Litzmann", kus ka alljärgnev
kiri ise on täies ulatuses ära trükitud.

Teie kirjas 28. maist 1942 toodud väidetega ei saa ma nõustuda.

On võimalik, et riigikogu poolt 23. juulil 1940 vastuvõetud deklaratsioon maa tunnustamiseks kogu rahva omanduseks (Riigi Teataja 23. juulist 1940 nr. 77) ei antud kooskõlas siis veel kehtiva Eesti 1937. a. põhiseadusega. See küsimus on aga tähtsuseta, kuna 25. aug. 1940 pandi maksma Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi põhiseadus ja sellest ajast peale tulevad kõik õiguslikud aktid hinnata eranditult bolševistliku õiguse alusel.

Bolševistliku õiguse suhtes ei või aga üldse tarvitada õigusmõisteid, mis on arendatud õiguslikes riikides. Kõik seadused, määrused ja korraldused on mitmesuguste asutuste poolt omavoliliselt ja puudulikult koostatud. Bolševistlikus riigielus ei valitse õiguse põhimõtted, vaid proletariaadi diktatuur. Selles mõttes on ka tänapäev veel mõõduandvad Lenini sõnad:

Diktatuur ei tähenda muud midagi kui võimu, mis ei ole millegagi tõkestatud, ei seadustega, ei absoluutselt mingite reeglitega, ja toetub vahetult vägivallale (Lenin, Kogutud teosed, köide 25, lehekülg 549).

Et tegelik võim Nõukogude Liidus ei kuulu põhiseaduslikele nõukogudele, tähendab riigile, vaid parteile, on Stalin ise kinnitanud:

Poliitbüroo ei ole riigi, vaid on partei kõrgeim organ. Partei aga on juhtiv võim riigis. Partei kaadrid moodustavad ühtlasi juhtivate riigiorganite koosseisu (Stalin 14. ja 18. parteikongressil).

Vastavalt sellele otsustab kahtluse korral põhimõttelisi küsimuse kommunistliku partei tahe. Partei on alati muutmatult kõige rõhuga nõudnud maa eraomanduse kaotamist. Juba Lenini ja Stalini poolt koostatud ja 31. jaan. 1918 väljakuulutatud "Töötava ja kurnatud rahva õiguste deklaratsioonis" proklameeriti maa eraomanduse kaotamist, samuti kõikide produktsiooni- ja transportabinõude natsionaliseerimist. See proklamatsioon võeti esimesse sovjeti põhiseadusesse 10. juulist 1918. See põhiseadus sai eeskujuks teiste nõukogude vabariikide põhiseadustele. Vastavalt sellele seisab Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse artiklis 6 (Riigi Teataja 25. aug. 1940 nr. 111):

Maa, maapõue varad, veekogud, metsad, suured vabrikud ja käitised…, samuti kommunaalsed ettevõtted ja suured majad linnades ning tööstuskeskustes on riigi varandus, s. o. kogu rahva varandus.

Tähendab, kui võtta maa kogu rahva varanduseks määramise deklaratsiooni kui mitteõigusjõulist, siis on ometi kogu maaomandus natsionaliseeritud hiljemalt selle põhiseaduse väljakuulutamisega. Põhiseadusega ei ole väljendatud ainult põhimõte, vaid on loodud vahenditult kehtiv õigus. See selgub eriti RSFSR-i tsiviilkoodeksi §§ 21, 52 j.t., mis kehtestati Eestis 1. jaan. 1941 arvates (Riigi Teataja 31. dets. 1940 nr. 73).

Vastavalt põhiseadusele määrab tsiviilkoodeks, et maa on riigi omandus ja ei saa olla tsiviilõiguse objekt. Kohtuasjade rahvakomissar korraldas seetõttu õieti käskkirjaga 29. dets. 1940 nr. 11 krepostiraamatute sulgemise, arvates 1. jaan. 1941, kuna sellest silmapilgust peale ei toiminud enam privaatset maa ostu-müüki.

Kõigi vahepeal antud määruste sihiks oli vaid natsionaliseerimise tehniline läbiviimine. Neid määrusi ei saa seetõttu kunagi nii tõlgendada, nagu oleks maa natsionaliseerimist tahetud vaid osaliselt läbi viia. Täitsa võimatu on järeldada neist määrustest, millel oli vaid üleminekuaja iseloom, nagu oleks natsionaliseerimine olenenud kohalike komiteede korraldustest või niisuguste natsionaliseerimise korralduste avaldamisest.

Kui vähemalt krundid jäeti endistele omanikele, siis pidi see sündima ainult kasutamiseks, aga mitte kunagi omaniku täitsa vabaks käsutamiseks. See olnuks vastuolus kommunstliku põhimõtte ja põhiseadusega. Pealegi määrab Vene tsiviilseadustiku § 21 teine lõige sõnaselgelt, et maa valdus on lubatud üksnes kasutamisõiguse alusel. Ei ole võimalik üksikuid bolševistlikes määrustes leiduvaid sõnu, näiteks sõna "omandus", käsitleda nagu mittekommunistliku õiguse mõisteid ja siis teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kui võimatu on niisugune katse, nähtub eriti selgelt teie kirja p. 4 ja p. 5 neljandal ja viiendal leheküljel, kus väidetakse, et bolševikud ei olevat natsionaliseerinud isegi riigimõisaid ja omavalitsustele kuuluvaid maid, välja arvatud teatud erandid, kuigi Eesti Nõukogude põhiseaduse artikkel 6 sõnaselgelt kuulutab riigi omanduseks suured riigi poolt organiseeritud põllumajanduslikud ettevõtted (sovhoosid, masina- ja traktorijaamad jne.).

Bolševistlike määruste elluviimise lüngad ja puudused ei annulleeri õigust, nagu see loodi nõukogude põhiseaduse ja Vene tsiviilseadustikuga ning kooskõlas parteiprogrammi põhijoontega. Ma ei kavatse teie kirja kõikidele punktidele vastata, sest pole võimalik kahelda selles, nagu ei oleks bolševismi ajal kõik maa natsionaliseeritud olnud.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.