PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Esimene unenäo täideminek – vaid üks visuaalne element, aga ikkagi

Võib-olla on mul varemgi mõni unenägu või midagi unenäost täide läinud, ent kindlasti mitte nii üksüheselt nagu 30. märtsil Rakvere polikliinikus, kui ma külastasin silmaarsti töötervishoiu kontrolli raames.

Unenägu ennast nägin millalgi augusti lõpus või septembri alguses 2003. Igatahes veidi aega enne Rakverre tööleminekut.

Unenägu 2003

Nägin, et mind rööviti ära. See juhtus linnas, mis meenutas Tartut. Mind toimetati mingile kinnisele territooriumile, kus seisis nähtavasti kunagi tootmishoonena kasutatud betoonehitis. Selles betoonehitises oli justnagu mess – palju rahvast, kes uudistasid mingeid masinaid.

Mind juhatati ühe seadme juurde, mida taheti minu peal katsetada. Minu mäletamist mööda oligi see vabaks saamise eeltingimus. Pidin seadmesse vaateava kaudu sisse vaatama. Algul lihtsalt näidati, mida ma katse ajal näen ja millele pean tähelepanu pöörama. Seal oli maja, sinna juurde viis tee, maja ümber kasvas puid. Pilt oli mustvalge. Siis seletati mulle, et katse algul ilmub maja ette väike valge täpp, nagu mingi pingpongipall. Nägin sellegi ära. Öeldi, et pall hakkab liikuma ja sellest tekib mingi efekt, mis väljendub minu enesetundes. Nojah.

Olin asjaga tutvunud. Nüüd algas katse. Mulle tehti mingi süst sabakondi piirkonda. Süstal oli pigem nagu püstol – tegi plaks ja valmis. Vaatasin seadmesse, nagu kästud. Maja. Valge pall kukkus keset ekraani – ja hakkas siis liikuma, umbes nii, nagu oleks ümber minu ringe teinud ja liikunud minu jalgade alt läbi, siis selja tagant üles ja üle pea jälle ette. Üha kiiremini ja kiiremini.

Tekkis ka efekt. Mul oli tunne, nagu oleksin pöörleksin ise kuskil rattas. Sees oli mul iseloomulik kõditunne, üha tugevam. Mul hakkas imelik. Tulin aparaadist eemale, tänasin ja ütlesin, et mulle piisas ning et lähen siis nüüd. Katse korraldajad aga ütlesid midagi sellist, et: “Niimoodi ei saa sa ära minna. Me peame ju sinult nüüd midagi ära lõikama!”.

Tohoh. Mina seda tüki küljest äralõikamise juttu ei usukunud. Arvasin, et kõik eelnev oli vaid ettekääne minult millegi eemaldamiseks.

Andsin päkkadele valu. Valvureid polnudki – pääsesin välja. Kedagi mind taga ajamas ei näinud.

Sattusin kohta, mis sarnaneb Vanemuise tänaval teatrist teisel pool teed asuva pargiga. Trepp viis alla pargi varjulisemasse osasse, mille ühes küljes oli müür. Aga seal müüri ääres – küll seal oli palju junne, kõik musta värvi! Ning ÄÄRMISELT VASTIK HAIS. Osa junne olid pealegi otsekui elama hakanud, muutunud mõneti nälkjasarnasteks olenditeks, kes hästi aeglaselt end liigutasid. Jooksin minema ja sattusin mõne aja pärast jälle junnide juurde. Ise mõtlesin, et huvitav, kuidas see pargiosa on linna heakorraspetsialistidel kahe silma vahele jäänu ning kuidas ma neile sellest nurgast saaksin teada anda…
***
Ärkasin. Ma ei mäleta, et mul oleks mõne unenäo järel olnu nii vastik enesetunne! Tuttavad teadjainimesed ütlesid, et ilmselgelt tahtis mind “keegi” ära röövida (nad pidasid silmas just vaimumaailmas toimuvat). Üks teine tuttav arvas teadvat vastiku haisu tähendust – saatan ise käis külas… Ega ma ei imestanudki. Kui see oli pahatahtlik rünnak vaimumaailma tasandil, siis oli ta ikka päris jõuline ning algas juba mõned tunnid varem – nimelt oli mul just sellele eelneval õhtul paaniline hirm sattuda teel Mustamäelt Nõmmele kallaletungi ohvriks.

30.03.2007

Olen silmaarsti juures. Tunnen tähti, loen teksti. Siis ühel hetkel palutakse mul ühe silmaga kuhugi aparaati sisse vaadata. Oli see nüüd teravuse mõõtmine või midagi muud… Vaatan sisse – ja mida ma näen: maja, puud-põõsad…

Maja kujutis muutub teravaks ja siis jälle ebateravaks. Teine silm ja sama protseduur. Ja siis järgmise aparaadi juurde. See pidi mõõtma silmarõhku.

Astun teise aparaadi juurde ja vaatan sisse nagu kästud. Ning… mida ma näen? Valge pall, millele pean oma pilgu kontsentreerima!!!

Õnneks sellega unenäo täideminek sedapuhku ka piirdus.

Tähendus

Nagu juba algul vihjasin, on mulle – nagu tegelikult kõigile meile – antud võime midagi unes ette näha. Või vähemalt saada nö reaalajas informatsiooni. Mõned tuttavad on rääkinud, et nägid Estonia hukkumise ööl midagi unes, mis sellele vihjas. Seega ei näinud nad toimuvat ette, vaid said infot samal ajal toimuvast. Tihtilugu on aga tegemist sümbolitega, mida peaks tõlkima – ja mida ajaviitekirjanduse valdkonda kuuluvad unenäoseletajad kohe üldse ei sisalda.

Mis aga puudutab minu 2003. aasta unenägu ning asjaolu, et seal nähtu nii üksüheselt ka tegelikkuseks sai – kui see ei ole mingi Märk, siis mis see on?

Aga milline Märk?