Alampalk: leppida kokku numbris või ostujõus?


Nii tore oli lugeda ilusaid numbreid, mida valimiste käigus rahvale rahaks pakuti. 8000, 25000… Nojah, pakuti ka õnne ilma rahata ehk seda, mida lubas kunagi keegi Nikita Sergei poeg…

Aga kõikvõimalikest numbritest rääkides unustati rääkida ostujõust. Mis on 8000 või 25000 krooni nelja aasta pärast?

Sellise näilisusega manipuleerimise vastu peaks olema ka rohtu. Vähemalt üks neist oleks olemuselt vasakpoolne ning samas turule toetuv – määrata kindlaks alampalga ostujõu miinimumstandard.

Mida see tähendab? Seda, et alampalk peab võimaldama ühe kuu jooksul selle saajale teatud hüvesid teatud koguses ning nende hüvede nimekirja saab ainult pikendada.

Kuidas saadakse standardile vastav alampalganumber? Riigil peaks selleks jätkuma allikaid, mida saaks ametlikult õigusaktiga lugeda usaldusväärseks. Aluseks oleksid lõppeva aasta andmed pluss erinevate hüvede prognoositav hinnatõus.

Nende miinimumhüvede nimekirjas peaks kindlasti olema järgmised võimalused:
üürida turuhinnaga mitte-eksklusiivset kahetoalist keskküttega korterit Tallinna Kesklinna territooriumil
tasuda kommunaalmakseid ning mõistlikkuse piires telefoniarveid
katta kahe lapse kooliskäimise kulud
tasuda Tallinna ühistranspordi kasutamise eest
tellida vähemalt üht päevalehte
käia vähemalt kord kuus mõnes kultuuriasutuses
süüa igal tööpäeval kolmekäigulist lõunat Tallinna kesklinnas levinuima hinnaklassiga toitlustusasutuses
katta igapäevased kolmeliikmelise perekonna kulud söögile ja joogile
osta iga kuu paar jalatseid, üks riideese või mõni muu samas hinnaklassis tarbekaup
teha kord nädalas bussisõit Eesti ühest otsast teise ja tagasi
lubada endale puhkuseks nädalast bussireisi Läänemeremaade piires

Selline miinimumstandard arvestaks üksikvanemast kahe lapsega lihttöölise vajadusi, kes on pärit mõnest maakohast ning on leidnud endale töö Tallinnas.

Arvestades korteriüüride suurust võiks muidugi juustest haarata – alampalk peaks vist küll kolmekordistuma, et vastata sellisele standardile! Aga mis saab siis kvalifitseeritumate töötajate palkadest? Neid ju tuleks ka tõsta…

Rahu. Seda tuleks teha vaid üks kord. Muidugi tuleb arvestada oma võimalustega, tõenäoliselt vähendada suhtelisi palgavahesid ning minna vastuollu mõne püha teooriaga, mille alusel palgaskaala on välja töötatud. Küllap see käib ka riigi ja kohaliku omavalitsuse, mitte ainult ettevõtete kohta.

Kõige lihtsam – uue standardi alusel saadud alampalgast lahutada endine alampalk ning suurendada kõigi palka võrdse numbri ehk siis uue ja vana alampalga vahe võrra. Või siis vähendada palgavahesid veelgi radikaalsemalt. Võib-olla peaks riik selle reformi tarbeks mingit tuge andma?

Kas see on mingi katastroof, kui madalapalgaliste ühekordse suure palgatõusu tulemusel näiteks neljakordne palgavahe kahaneb kahekordseks, kahekordne palgavahe aga 1,4 kordseks? Arvan, et jaatavalt vastata oleks kõike muud kui mõistlik. Kui keegi näeb selles enda teotamist, siis soovitaks tal otsida probleemi iseendas. Ning ajaviiteks leida mõni majandusjuht, kelle haridustee on neli, viis, kuus või kümme korda pikem kui põhiharidus. Või töömaht nii palju kordi suurem kojamehe omast.

Küll aga võiks arutada, kas peale Eesti-sisese tööjõu liikuvuse soodustamise annaks alampalga ostujõu standard veel mingit efekti? Arvan, et see efekt võiks olla tungi vähenemine “valgekraeliste” ametite järele ning kutsehariduse ja sel teel õpitavate ametite populaarsuse kasv. Mõelgem ka tööjõu väljavoolule.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.