Sellest hilissuvisest ja sügisesest episoodist rääkides pean ma alustama kaugemalt. Nimelt tähistas meeskoor Rakvere kevadel oma dirigendi Olaf Lepsi 85. sünnipäeva ning maavanem Einar Vallbaum andis teada, et maavalitsus kingib meeskoorile sel puhul ühe sõidu mistahes Eestimaa punkti. Meeskoor võttis kingituse tänuga vastu ja käis 20. augustil Saaremaal Kaarmas Eesti uue vabaduse 20. juubelit tähistamas. Osasaajate hulgas oli USA vabakutseline ajakirjanik, kes peab internetis reisiajakirja www.viewfromthepier.com . Nende asjaolude kokkulangemise üks tulemus oli see, et minu esimesed kokkuvõtlikud mälestused nõukogude ajast on kirjutatud inglise keeles.
Niisiis – Kaarma, 20. august 2011. Kohalikud koorid ja meeskoor Rakvere on proovidega ühele poole saanud, ees ootab rahvusooperi keelpillikvarteti kontsert kirikus. Meeskoorilauljad torkavad oma mustade ülikondadega esinejate hulgas selgelt silma. Paar rahvariides noort vestlevad ühe naisega, kel kaelas võimas fotoaparaat – ning pöörduvad siis minu poole küsimusega, et ehk leidub meie meeskooris keegi, kes selle naisega räägiks. Olin valmis ise rääkima, olenevalt sellest, mida ta tahab teada.
See naine oli Meg Pier, vabakutseline reisiajakirjanik, kes kogus materjali oma Eesti-teemalise reisikirja tarvis. Teda huvitas muidugi, mis kooriga on tegemist, mis meid motiveerib koos käima, kui vanad on lauljad… Aga “süües kasvab isu” – ja eks kehti see ka teadmiste kohta. Leppisime kokku, et kui vaja, suhtleme täiendavalt emailitsi. Meg oli vaimustuses nii kirikukontserdist kui ka hilisemast kooride kontserdist kirikuaiast. Ta tegi hoolega pilte ning sai sealhulgas väga vahva meeleolupildi väikesest lapsest, kes jooksis lava ees muruplatsil ja vehkis sinimustvalgega. Pärast kontserti saime veel mõne sõna vahetatud. Siis tuli takso ja viis Megi Kuressaarde. Meie sõitsime kooriga afterparty’le. Bussis olles käisin Facebookis ja saatsin Meg’ile sõbrakutse.
Möödus veidi vähem kui paar kuud. Ja kus siis 15. oktoobril läks lahti. Meg küsis minult üle mõningaid Saaremaal küsitud asju ning esitas mitmeid lisaküsimusi. Tulemuseks oli 15175 tähemärki teksti. Vastasin sellistele küsimustele:
- Members of your choir seemed devoted to your conductor–could you explain the role of the conductor to readers from non-"choral cultures"…?
- Could you tell me a little bit about your involvement in singing, including when you began to sing…
- Can you describe for me what the singing tradition means to you and most Estonians?
- Can you describe how it felt to sing in the church at Kaarma on the occasion of the 20th anniversary of re-independence?
- Can you describe Estonia’s "choir culture," and the festivals and what it is like to participate in them (including the Song Festivals in Tallinn)?
- Can you describe life under the Soviet system, your own personal experience?
Vastused kahele viimasele küsimusele said teistest oluliselt pikemad – laulupidudest kirjutasin kokku 4412 ja Nõukogude ajast 6164 tähemärki.
Laulupidude jutt algas koorikultuuri jõudmisest eestlaste hulka rahvusliku ärkamise ajal 1860-ndatel ja esimesest üldlaulupeost 1869. Mainitud sai esimest puhtalt eesti muusikaga laulupidu (1910), nelja iseseisvusaegset laulupidu, peo ärajäämist Saksa ajal pommirünnakuohu ettekäändel, traditsiooni taastamist eelkõige tänu Gustav Ernesaksa initsiatiivile 1947, uuel laululaval toimunud “esimest laulvat revolutsiooni” 1960 ja Ernesaksa “Mu isamaa…” kujunemist alternatiivseks hümniks, noorte laulu- ja tantsupeo traditsiooni sündi 1962, juubelilaulupidu 1969, pidevalt muutuvaid olusid 1990. aasta peo ettevalmistamisel ning seda pidu ennast kui esimest sinimustvalget pärast sõda.
Nõukogude ajast rääkimist alustasin tõdemusega, et nägin Brežnevi aega, Moskva matusteperioodi ja Gorbatšovi perestroikat ning et minu lapsesilmade läbi vaadatuna polnud elu kuni 1978. aastani kõige hullem. Järgnes jutt sellest, mis alates 1978. aastast juhtus: muudatustest ENSV juhtkonnas (Karl Vaino jt), toidukaupade defitisiidi järsust süvenemisest, rõvedatest vene kaubaturistidest, venestamisest, Soome televisioonist, Ameerika Häälest, 1980. aasta noorsoorahutustest ja 40 kirjast… Muidugi mõista jõudsin välja laulva revolutsiooni ja iseseisvumiseni.
Läks veel veid vähem kui kuu. Novembri keskel sain minuga tehtud intervjuu tooriku. Meg palus mul oma kommentaarid üle vaadata. Vaatasingi. Mõned kohad olid toimetades segaseks või poolikuks jäänud. Läksin täiendades üsna hoogu ja lisasin ligi 6500 tähemärki! Lahkasin lähemalt Soome TV rolli meie elus, andsin lühiülevaate laulva revolutsiooni puhkemisest juunis 1988 ning lisaks meenutasin sama aasta Gaudeamuse laulupidu – “laulva revolutsiooni eksporti” ning Eesti kooride nalja ühe laulu tekstiga (Saul, lenda maailma lõppu). Lisasin tema palvel ka ülevaate 1990. aasta üldlaulupeo meeleoludest.
Järgnes veel pisut meilivahetust ning lõpuks, 18. novembril pidin veel üle vaatama artikli “minu osa” viimase toimetatud versiooni. Laulupeojuttu seal ei olnud, aga Meg ütles, et kavatseb minu kommentaare kasutada mõnes hilisemas artiklis.
Seal ta siis ilmuski – Eesti reisikirja II osas.
Võimalik, et avalikustan kunagi oma jutu täies mahus, aga laseme suure töö tegijal enne oma materjali ära avaldada!