Minu 2012 – ootamatu siirdumine paralleelteele


Triivides kaasa peavoolug ehk järgides populaarset kommet teen ka ise tagasivaate enda lõppevale aastale. Tehtud sai üht ja teist, aga pööre, mis toimus oktoobris, varjutab kõik muu.

Seda, et ma tegelikult ka astun koorijuhtide rõõmsasse perre, ei osanud ma pidada just tõsiseltvõetavaks perspektiiviks. Ei suutnud end kujutleda selles rollis millegi enama kui mingi hädaabi-meelelahutusdirigendina. Kui meeskooriliikmed mulle sellisest võimalusest rääkisid, siis pidasin seda naljaks.

Augusti lõpus aga pöördus minu poole sama jutuga Olaf Leps. Tema tõmbub tagasi ja mina peaksin hakkama meeskoori juhatama, kultuurikeskuse direktori Keio Soomeltiga on ka juba räägitud ja…

Oligi nii. Võtsin pakkumise vastu. Peagi oli leping allkirjastatud. Ja pea küsimusmärke täis. Mida hakata peale meeskooriga, kus noorim laulja (mina) on 45-aastane ja kus lauljad pole just erilised noodilugejad olukorras, kus minu ainsad teadmised koorijuhtimisest pärinevad kooriproovidest ning pedagoogi leidub minus heal juhul vaid mõni promill?

Hariduspuudulikkuse vastu leidus õnneks peagi rohi. Rahvakultuuri Keskus ja Kooriühing korraldasid muusikaõpetajate ja koorijuhtide kursuse, pidades eelkõige silmas üldlaulupidu 2014. Koori kassas leidus nii palju raha, et koor selle kinni sai maksta. Sain Heli Jürgensoni gruppi.

Koorijuhtimine = 1 % muusikalist mõtet + 99% treeningut

Rängalt eksib see, kes arvab, et dirigeerimiskunsti omandamine erineb põhimõtteliselt pilliõppest. Pealtnäha on dirigeerimine lihtsalt üks võnkumine, mille eesmärk on dikteerida tempot ja dünaamikat. Kui aga asjasse süveneda, siis on selle võnkumise taga käte liikumise mõtestatud trajektoorid, mis sõltuvad taktimõõtudest, pausidest ja paljust muust. Ning lõppude lõpuks koordinatsioon, mida ei saavuta teisiti kui treenides. Dirigent ei lehvita ju alati mõlema käega – vahel tuleb näiteks vasaku käega näidata, et sellel käel asuvad hääled (meeskooris II ja I tenor, naiskooris II ja I sopran, segakooris sopran ja bass) peavad jääma pikale noodile või hoopis vaikima, samal ajal “paremal käel” asuvad hääled jätkama.

“Koordinatsioonihäired” ongi minu arvates minu suurim probleem. Ja muidugi need auftaktid ehk kõik see, mis peab toimuma laulu alustamiseks…

Algaja õnn – ehmatusest hea sooritus

Minu esimene ametlik etteaste dirigendina päriskontserdil toimus Koeru Hooldekeskuses. Meeskooril Rakvere oli Koerus kokku kaks esinemist – hooldekodus ja pärast kultuurimajas. Juhatasin enda laulu “Eesti, üks ja ainus”. Olin seda muidugi proovides ka juhatanud. Kord tegime ka nii, et kvartetipoisid saabusid veidi enne meeskoori proovi lõppu ning laulsid meeskoori omadele “kuklasse”. See hõlbustas partiide omandamist.

Mingit erilist pabinat mul polnud. Auftaktipaanikat ka mitte. Samas ei mäleta ma oma esimesest sooritusest ühtki detaili peale ühe. Mingil hetkel sattus mu tähelepanu meeste nägudele. Need olid ehmunud.

Hiljem selgus, et minus istuv autopiloot võttis üles kiirema tempo kui see, millega nemad harjunud olid. Teisisõnu peaaegu kvarteti tempo. Järgnenud kontserdil püüdsin olla rahulikum, aga sattusin sellest kergesse segadusse, mis ei jätnud ka meeskoorile oma mõju avaldamata. Lugu küll seisma ei jäänud, kõik loksus paari sekundiga oma õigele kohale ja kes teab, kas publik üldse aru sai, et midagi valesti läks… aga ikkagi oli tulemus mõnevõrra kehvem kui eelmisel korral.

Hiljem meenus mulle koorijuhtide koolitusel Ene Üleoja antud soovitus mõelda pärast kontserti mitte niivõrd seda, “miks halvasti läks”, vaid vastupidi – “miks läks hästi”.  Järgisin seda soovitust. Vastuseni juhatasid mind needsamad “ehmunud näod”. Koor nägi, mis tempot ma arendan, sattus kergesse šokki ja tänu sellele jälgis mind teravdatud tähelepanuga.

Ega jõua vast kõike lahata, mida see koolitus ja ka roll tegevkoorijuhina veel on mulle andnud või mida võivad mulle veel anda. Muuhulgas olen hakanud otsima arranžeerimisvigu, mida pehmendada, rohkem mõtlema taktimõõtudele ning jagamistele enda töödes…

Kõik toimunuks justkui hirmus ammu

See aasta on kuidagi kummaline. Kõik, mis toimus aasta esimesel poolel, tundub olevat nagu mitmeid aastaid tagasi. Mingi ajaanomaalia. Nagu jagaksid mingid ajamüürid aasta mitmeks osaks. Isegi see noodikogumiku “Väge täis lood” esitlus. Oli alles septembris, aga tunne on selline, nagu oleks see toimunud mullu.

Sündmjusi oli iseenesest ju päris palju. Kevadel jõudus publiku ette “Kevad” meeskoorile (Neeme Plutuse tekst). Esiettekanne oli Nõmme Kultuurikeskuse saalis kontserdil “Riola ja sõbrad”. Riola on Nõmme segakoor, meeskoor Rakvere on üks sõpruskooridest. Paraku jooksis “Kevad” esiettekande lõpuosas hunnikusse ja see, mis publikuni jõudis, oli punk. Teisel korral, juba Rakvere rahvamaja saalis läks paremini. Noh, ja Haaslaval väikelinnade ja alevite meestelaulupäeval oli meie etteaste nii lõbus, et kehvasti ei saanud kohe kuidagi minna. Esitlesime meeskoori Rakvere kui koori, kelle repertuaaris on ka päris omi lugusid ning kes ei kohtu tagasi ka eksperimenteerimast (Vello Toomemetsa “Pillimehe leib” oli teine lugu, Kalle Pentel mängis saateks lõõtspilli; olime seda lugu just esitanud Kalle 50. juubelil koos mandoliinide orkestriga).

Teine esiettekanne, mis tundus ka jäävat kuhugi varasemasse aega (ning jäi seetõttu isegi artikli algses versioonis mainimata), oli “Lähen üle vee” segakoorile ja klaverile, tekst jällegi Neeme Plutuselt. Esitajaks Kirderanniku koor, juhatas Elo Üleoja. Kuulsin teist esitust, mis toimus Kirderanniku koori ja ERR segakoori ühiskontserdil Jõhvis. Esikas oli olnud 6. mail Tallinnas. Jäi mulje, et Elo haakus looga rohkemgi kui täiel määral, võludes koorist välja enam kui ma oskasin lugu kirjutades kujutleda.

Foto: Viimane lihv ja näpunäited laulu autorilt

Sain samal kontserdil veel ühe positiivse üllatuse osaliseks – klassiõde Meeli oli suhteliselt hiljaaegu liitunud ERR segakooriga! Kusjuures viimati oli ta kooris laulnud keskkooli ajal,

Põhja- ja Baltimaade meestelaulupäeval Tartus jagasin juba kammerkoori Solare vastvalminud “nänni”. See oli CD plaat “Looda ja armasta”, nimilooks minu ja Neeme Plutuse koostöö viimaseks jäänud vili.

Mis siis veel? Sain valmis kaks uut segakoorilaulu. Paraku ei saa ma teatud põhjustel vist enne veebruari öelda, mis nende pealkirjad on. Kirjastatud ja kaante vahele said aga “Dominus vobiscum” meeskoorile, “Sanctus” ja “Laudate Dominum” segakoorile ning kogumikus “Väge täis lood” ka “Looda ja armasta”. “Väge täis lood” on Rakvere heliloojate kogumik, mille väljaandjaks kirjastus SP Muusika. Loodetavasti õnnestub selliseid veel mitu tükki välja anda ning nakatada eeskujuga ka teisi linnu ja maakondi. Kirjastamine on ju üks võimalus kohalike viisimeistrite “kapist välja” toomiseks.

Ah jaa, muidugi. Kvartett HaLe MaJa tegi päris hea debüüdi. Roelas kvartettide kevadeootusel, 20. augustil Rakveres kirikupargis… ning tõi esmakordselt publiku ette ka mõningaid minu lugusid. Need olid “Lepatriinu lend”, “Karu näeb” ning “Eesti, üks ja ainus” (mida ka juba eespool mainisin). Kõik kolm on absoluutselt eri ooperitest. Esimene matkib stiililt 60-ndaid, teisele peaks sobima sildiks “psühhedeelia”, kolmas aga on 19. sajandi stiilis isamaalaul.

Noh, ja 2012. aastasse jääb ka Solare edukas käik Tšehhis koorikonkursil Praga Cantat, koori 35. sünnipäeva kontsert. Tänu taevale õnnestus mõlemal osaleda.

Reporter-koorijuht ja helilooja-veebiarendaja

Sain üle pikkade aastate olla vaba ajakirjanik – töötasin “Kuulutaja” heaks, jälgides üht kohtuasja ning tehes teisigi lugusid. Kohtureporterina toimetasin viimati 1990-ndate keskel. Uus on minu jaoks tegelemine majanduse valdkonnnaga ja sellealase statistikaga. Õnneks olin end juba varasemast ajast “treeninud” Eurostatist infot otsides. Reporteritöö sisustas eelkõige aasta esimese poole. Koostöö jätkub.

Põige “paralleelteele” ehk koorijuhtimise rajale sünnitas visiitkaardi-idee, mida näete juba alapealkirjas. Mis puutub veebiarendamise hobisse, siis sellega kaasnesid uued panustamised sisuhaldussüsteemi Joomla komponenti Fabrik, sealhulgas selle eestindamisse nüüd päris aasta lõpus.

Vaevalt et ma seda “visiitkaardi” ideed realiseerima hakkan. Aga lõbus on ta ikkagi. Ja sobib aastat kokku võtma.

Ideid on ka järgmiseks ja ülejärgmisekski aastaks. Näis siis, mis tegelik elu toob.

Mõnusat aastavahetust ning ideederohket ja muidu paremat 2013-ndat!


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.