Järelvalveta hobune luku taha ehk Unenäoline meenutus Vello Saatpalust


See on seni ainuke juhtum, kus nägin unes kedagi tegutsemas elamukooperatiivi / ühistu esimehe rollis. Vello Saatpalu (31.05.35 – 05.01.13) ei olnud sel ajal (90-ndatel) küll enam kooperatiivi “Lootus” esimees (suur poliitika nõudis oma), kuid unenäos esines ta veel selles rollis. Arvan, et sel Mustamäe majal, mida ta juhtis, on temast igati positiivsed mälestused – igal juhul jääb Saatpalu esimeheaega näiteks gaasipliitide vahetamine elektripliitide vastu ja muud positiivsed sündmused üldise märksõnaga “maja päästmine tardumusest ja allakäigust”. Unenäojuhtum on muidugi unenäojuhtum – võtkem seda isevärki lõbusas toonis järelhüüdena.

"Järelvalveta hobune..." - unenäo sündmuskoht. J.Nurmoja / Maa-amet

Vaatasin köögiaknast välja ja nägin naabermaja katusel midagi, mida pidasin isevärki antenniks. See oli suurem, kui tavalised antennid, valget värvi ning suhteliselt jämeda varre tipus olid kaks diagonaalselt üles sirutuvat haru. Muide, umbes samamoodi näeb välja tuulegeneraator, kui tema tiiviku üks haru on masti taga peidus.

Ootamatult hakkasid “antenni” harud liikuma. Nad tõmbusid kord kokku, siis jälle läksid harali ja lõpuks hakkasid pöörlema, võttes üha kiiremaid tuure. Jälgisin toimuvat, suu pärani, ise mõeldes: “Ma ei imestaks, kui see kupatus ühel hetkel õhku tõuseb!”

Nii oligi. “Antenniharud” eraldusid varrest ja lendasid taevasse, kadudes minu vaateväljast.

Kadusin igaks juhuks teise tuppa. Kartsin, et see lendab mõnda meie maja aknasse ja see aken võib vabalt olla minu aken… Ootasin hinge kinni pidades, mis nüüd toimub. Peagi kostis väljast vali plaks. “Selge, nüüd see asjandus maandus kuhugi,” järeldasin ja läksin õue kaema.

Õhulennu sooritanud rauakolakas vedeles maja ees, Tammsaare tee poolse otsa juures asfaldil. Õnneks polnud keegi kannatada saanud ja kõik autod olid ka terved. Mina ja keegi mu majanaabritest läksime seda ära korjama.

Peagi tuli meie juurde ka Vello Saatpalu. Küsisime, kas ta aitab ka seda asja ära vedada. Tema küsis vastu, et kas me kahekesi saame hakkama. Saime.

“Kuulge, ma jääksin siis parema meelega siia,” sõnas Vello, vaadates üksisilmi naabermaja nurga poole. “Mul on kahtlane tunne, et sealt tuleb veel midagi!”

Tuligi. Naabermaja nurga tagant kõndis välja helehall hobune. Tal lohises järel pikk must kaabel või nöör. Seostasin kohemaid hobust ja äsjast intsidenti. Ainuke järeldus, mille nähtust oskasin teha, oli järgmine: hobust pidasid mingi ülemise korruse elanikud, kes olid ta sidunud nööri või kaabli külge, mis omakorda mõjutas “antenni” tööd. Hobune pääses kuidagi plagama ja jooksis trepist alla, ent nöör oli tal endiselt küljes ja kuna tema liikumine oli kiire, siis käisid ka need antenniharud sellise tempoga ringi, nagu nad käisid.

“Nojah, seda ma arvasin,” lausus Vello Saatpalu, läks suurest vihast näost tumepunaseks, haaras nöörist või kaablist või mis see iganes oli ja hakkas hobust meie maja suunas vedama, jõudes meile kiiresti järele. “Kurat, ma olen neile sada korda rääkinud, et ärgu jätku oma elukat järelvalveta! Nüüd aitab…” sõimas ta hooletuid naabermaja elanikke ja lisas siis midagi taolist: “Oma asi, kuidas nad olukorra lahendavad…” .

Jõudsime maja juurde. Panime üleskorjatud rauakolaka keldrisse luku taha. Hobuse ka.


About Jaanus Nurmoja

Õppinud ajakirjanikuks. Muusikuks jäi õppimata, kuid teadmised ei jäänud olemata. Erialast tööd olen vihtunud Eesti Raadios, Tallinna Linnakantseleis, SA-s Eesti Loodus ja Rakvere Linnavalitsuses. Aktiivsem seos muusikaga on alati väljendunud mõnes kooris laulmisega. Esinenud on ka muusika loomise juhtumeid. 2012. aasta aga tõi mulle ootamatult Meeskoor Rakvere dirigendi rolli.