Kes võiks olla inimnäolise rahvusluse kandja Eestis? Rahvaliit?

Visiooni "15 aasta pärast poolteist miljonit eesti keele kõnelejat" esmasõnastaja Eesti iseseisvuse taastamise 15 aastapäeval oli küll Mart Laar IRL-ist, ent see ei tähenda, et seda visiooni ei võiks veelgi jõulisemalt omaks võtta mõni muu erakond. Näiteks parajasti eneseotsingute staadiumis Rahvaliit, kusjuures asudes selgelt nö inimnäolise rahvusluse positsioonile, millest on juttu artikli teises pooles.

Julgen väita, et Eesti poliitmaastikult sisuliselt puudub täna tõsiseltvõetav otseselt rahvuslikel positsioonidel erakond, kes oleks selgelt välja öelnud – prioriteet number üks on soodsaimate võimalike tingimuste loomise eestlaskonna arvukuse oluliseks kasvuks, et tagada rahvuse jätkusuutlikkus. On mingid seltskonnad, kes end küll rahvuslasteks nimetavad, kuid kulutavad oma energiat kõrvalistele küsimustele, millel pole eestlaskonna suurendamisega õieti midagi pistmist.

Kas teate kasvõi mõnda sellist (Riigikogusse pääsenud) erakonda, kes oleks püstitanud loosungeid nagu:

"Ei multikultuursele Eestile, jah multikultuurse vähemusega Eestile!"

või lausa

"Miinimum: 1,6 miljonit eestlast (80%)"?

Mina küll ei tea. Samas oleks vähemalt üht sellist jõudu vaja. Võib-olla näen tonte, aga sageli olen erinevate tegijate sõnadest välja lugenud täiesti kriitikavaba ümberkäimist multikultuursuse mõistega, millest jääb mulje, nagu peaksime sallima iga ruutkilomeetri muutumist paljurahvuseliseks ning pidama seda lausa mingiks väärtuseks omaette. Mõni jõud peaks ikka olema, kes hoiaks ära sellise seisukoha kujunemise riiklikuks. Kellele maitseks praad, mille kogusest poole või enamgi moodustaksid sool ja vürtsid?

Samas on ju olemas erakond, kes võiks ja oma inimressursside poolest ka suudaks võtta just sellist rolli täita, kui tal vaid selleks poliitilist tahet oleks. Mõtlen siinkohal Rahvaliitu. Mitte seetõttu, et see on just nimelt Rahvaliit või et tal on teatud liidrid, samuti mitte selleks, et erakonna mainet parandada või põhja lasta. Hoopis seetõttu, et näen just RL näol parimat võimalust inimnäolise rahvusluse idee juurutamisele Eestis. Miks?

Esiteks on Rahvaliidul kaks soodsat puhtfüüsilist tunnust: tegemist on Eesti suurima erakonnaga ja eestlaste erakonnaga. Kellele Rahvaliit toetub? Peamiselt maarahvale. Aga kes on maarahvas kogu aeg olnud? Eestlased, mõni üksik mittevenelasest muulane ehk juhusliku erandina hulgas, olgu siis talupidajad, veinitöösturid või endised kolhoosiesimehed. Mis te arvate, kas Rahvaliitu tabaks oluline kaotus elavjõus, kui rahvusluse positsioonile asumise tõttu hülgaksid erakonna mõned viimastel aastatel imekombel liitunud muulased? Pigem võiks oodata, et nende asemele tuleb hoopis rohkem eestlasi teistest erakondadest.

Teiseks on Rahvaliidu poliitikud nimetanud erakonna üheks tähtsamaks eesmärgiks eestluse elujõu säilitamist. Väga hea! Nüüd ongi viimane aeg võtta omaks visioon vähemalt poolteisest miljonist eestlasest ning töötada välja meetodid selleks soodsate tingimuste loomiseks. Muidu hakkab vägisi tunduma, et "eestluse elujõu säilitamine" pole ka RL -l muud kui kaunilt kõlav populistlik valvefraas.

Kolmandaks on Rahvaliitu defineeritud eelkõige sotsiaalse kallakuga, pigem vasakpoolse erakonnana. Järelikult pole tegemist sellise erakonnaga, kes kaitseks täiel rinnal kapitalismi ja õhukest riiki, vaid sellisega, kes soostuks rahvuse püsimise nimel tegema järeleandmisi just kapitalismis. Eesti tänastes oludes tundub küll, et poolteist miljonit eestlast oleks ilma vasakpoolsete meetoditeta täielik utoopia. Paraku on ka mõnest pealtnäha rahvuslikult meelestatud paremerakonnast jäänud mulje, et enne hakkaks päike tagurpidi käima kui et nad Eesti rahvuse nimel parempoolsusest ja 90-ndate reformiromantismist taganeksid.

Nüüd otsa mõned poliitspekulatsioonid – kui RL saakski võimaluse moodustada selline inimnäolise rahvusluse valitsus, siis kellega?

IRL ja ERL – kõige võimalikumad liitlased?

Ma ei pea üldse võimatuks, et IRL oleks siinkohal RL lähim liitlane ning nõus võtma endale sellises valitsuses vähemalt välisministri, kaitseministri ja kultuuriministri koha. See on minu subjektiivne seisukoht, pean IRL-i just neis valdkondades tugevaks. Iseküsimus, kumba nad enda jaoks tähtsamaks peavad – rahvuse püsimist või Thatcheri õpilasteks olemist.

Sotsid? Kahtlane, kas nad oleksid huvitatud. Vasakpoolsed nad on, aga rahvuslus nagu ei tohiks neile sobida.

Keskerakond? Vähemalt sama kahtlane. Osale neist võiks inimnäoline rahvuslus ju sümpaatne olla, aga kellele jäävad siis vene valijad?

Reformierakond? Tõenäoliselt välistatud. Tema pühadust liberaalset turumajandust ja õhukest riiki ei tohi ju reeta!

Aga väljaspool Riigikogu on vähemalt üks organisatsioon, kes otsesõnu sooviks leida lahendust eestlaste vähesuse probleemile. See on Eesti Rahvuslik Liikumine. www.rahvuslikliikumine.ee . Mõned väljavõtted nende veebilehelt avaldatud pöördumistest:

"Eesti Rahvuslik Liikumine on seisukohal, et vajalik on välja töötada riiklik tervikprogramm eestlaste säilimiseks rahvusena oma kodumaal ning kõiki riigi tegevusi tuleb hinnata sellelt lähtealuselt, kas ja kuivõrd nad seda takistavad või kaasa aitavad. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas on Eesti riigi ainsa eesmärgina üles tõstetud eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise tagamine läbi aegade."

"Oma programmilises kõnes ütles Helme (Martin Helme, ERL uus esimees – J.N), et peab vajalikuks keskenduda eestlaste peremehestaatuse tugevdamisele, immigratsiooni ja multikultuursuse ohtudele tähelepanu juhtimisele ning meetmete propageerimisele, mis aitaks tõsta eestlaste iivet. Erilist tähelepanu vajab traditsioonilise peremudeli kaitsmine, kuna just tugev pere on lasterikkuse võti." Vt. http://www.rahvuslikliikumine.ee/index.php?page=erl-valis-oma-juhiks-martin-helme

Paraku on nad ka euroliidu-vastased, kuid minu meelest ei tähenda see tingimata, et RL ei peaks osasid nende seisukohti aktsepteerima ning et RL ja ERL ei saaks teha koostööd ühiste eesmärkide nimel. Rahvuslane võib olla ka ilma eurovastasuseta ning Euroopa Liit oleks multikultuurne ka rahvusriikide ühendusena. Võib-olla oleks isegi osa ERL-i liikmetest (need, kes ei ole kompromissitud eurovastased) valmis kandideerima Riigikogusse RL nimekirjas? Hetkel ei tundu nad iseseisva organisatsioonina olevat väga võimelised valimiskünnist ületama ning ka RL-il on praegu toetusega suuri probleeme, kuid jõudude ühendamisel… mine tea.

Inimnäoline rahvuslus: eestlaste iibele edumaa ilma teiste olukorda halvendamata

Mida kujutaks endast inimnäoline rahvuslus Eesti moodi? Alljärgnev on minu nägemus asjast – loomulikult vaieldav ja edasiarendatav.

Inimnäolise rahvusluse väljendusena pean eelkõige silmas just majanduslikke toetusmeetmeid, mis soodustaksid eestlaste juurdekasvu ennaktempos vähemalt lähema poole sajandi jooksul – nii, et teistest rahvustest elanike olukord ei halveneks ning et kõikvõimalikud vanderlindenid ei leiaks mõistlikku põhjust sellist poliitikat diskrimineerimiseks nimetada.

Sobivaimaks pean meetmeid, millele võiks kokkuvõtvalt anda nimeks "Vabatahtlik rahvusliku solidaarsuse pakett".

See tähendaks esiteks solidaarsusmaksu kehtestamist paketiga liitujaile, mis lisanduks üksikisiku tulumaksule. Solidaarsusmaksu määr võiks olla selline, et vabatahtliku solidaarsusmaksu ja üksikisiku tulumaksumäära summa oleks püsivalt näiteks 30 protsenti (või 33 või 35 vms), tavalise tulumaksumäära alanedes aga suureneks samavõrra selle rahvusliku solidaarsusmaksu protsent.
Tagasi tuleks paketiga liitunule aga tavalisest rohkem hüvesid kuni elamispinna tasuta kasutada andmise ja kinkimiseni välja, sõltuvalt laste hulgast. Lisanduma peaks ka avalik nimekiri, kuhu kantaks ilma liigsete üksikasjadeta paketiga liitunud (need, kes nime avalikustamisest just ei keeldu) ning mis kannaks tinglikult nimetust "rahvuslikult mõtlejate nimekiri".

Rahalise väljamaksena peaks lastetoetus selles paketis olema loomulikult kordi suurem tavalisest. Lastetoetuste määrade võrdlusi mul kahjuks käepärast pole, seetõttu piirdun väitega, et ostujõult võiks see olla ühe lapse kohta suuremgi kui näiteks Belgias või mõnes muus Lääne-Euroopa riigis (unustage see Rootsi, mujal on huvitavamaid heaolu-ühiskonna eeskujusid).

Rahaline toetus asendataks aga perekonna soovi korral jõulise elamispinnatoetusega. Skeem võiks jämedas joones olla selline – kui perekonnale on antud pärast teise lapse sündi tasuta kasutusse kolme magamistoa, elutoa ja köögiga korter, siis pärast neljanda lapse sündi kingitakse see korter perekonnale või antakse neile kasutusse nelja magamistoaga korter. See omakorda kingitakse pärast kuuenda lapse sündi… jne. Loomulikult peaks siin kehtima ka reegel, et uue ja suurema saamiseks tuleb eelmine riigi poolt kingitud korter tagasi anda. Samuti võimalikud kompromissid ja valikud rahalise või elamispinnalise toetuse vahel. Näiteks – kui oleksid õigustatud saama korteri kingiks, ent leiad, et lapsed peaksid saama toetuse rahas, siis makstaksegi kogu toetus rahas, ent korteri omanikuks saaksid vaid selle eest riigile täishinna tasudes. Loomulikult ei vabastaks sind keegi kommunaalmaksetest. Nende mittetasumine tooks loomulikult kaasa elamistingimuste järk-järgulise vältimatu halvenemise.

Paketis olemine peaks endaga kaasa tooma ka hoopis rangema suhtumise laste eest hoolitsemisse. Kui sotsiaaltöötajad näevad selgelt, et lastetoetus ei jõua lasteni, vaid liigub vanemate kõrist alla, siis peaks laste (ja tänu neile saadud elamispinna) äravõtmine toimuma viivitamatult. Rääkimata juba perevägivalla ilmingutest – siin ei tohiks halastust olla ka nende vanemate vastu, kes väliselt on lausa eeskujulikud.

Ühtlasi peaks solidaarsuspakett tagama abielupooltele suurema majandusliku sõltumatuse teineteisest. Tihtilugu on just vägivaldse abikaasa naised dilemma ees: peaks nagu lahutama, aga materiaalne kaotus oleks liiga suur ja oh neid alandusi, mida peab läbi tegema elatise väljanõudmiseks…

Nii peakski solidaarsuspaketis olemine võtma lastest eraldi elavalt lahutanult täiendava elatisraha maksmise kohustuse. See kärbib ju ka oluliselt tema rahast tulenevat võimu teise abielupoole ja laste üle! Elatise maksmise kohustus tekiks aga automaatselt juhul, kui inimene "paketist" lahti ütleks.

Paketiga liitumisel peaks tegelikult olema täidetud veel mõned olulised eeltingimused lisaks peamisele ehk eestlaseks olemisele. Liituda saaks parasjagu töökohta omav inimesed, kes on sellel töökohal olnud vähemalt aasta. Paketiga seotud maksude maksmine algaks kohe, toetuste saamiseks aga tuleks vähemalt aasta aega tööl käia ja makse maksta. See looks rahvuslikule solidaarsuspaketile korralike inimeste paketi maine ning hoiaks asotsiaalsema seltskonna eos eemale.

Juhul, kui peaks käiku minema selline avaliku sektori ostujõudu normaliseeriv palgasüsteem, nagu olen välja pakkunud osalusveebis (minu blogis selle kohta: Palgasüsteem: miks mitte üks kogu avalikule sektorile?), siis võiks ju näiteks kaaluda ka võimalust, et "pilootrühmana" ühineksid selle paketiga erandina kohustuslikus korras kõik eesti rahvusest ametnikud ja muud maksumaksjapalgalised (või ainult need, kelle palk jääks minu pakutud skaalas 18. astmest kõrgemale), sealhulgas muidugi riigijuhid.

Vanderlindenitel suu kinni

NB! Vaata ka: Ülesoolatud supist, selle maitse ennistamisest ja rikastamisest

Keegi ei saaks heita ette mingit muulaste ebavõrdset kohtlemist. Nende jaoks midagi ei muutu, ainult tulumaksu määr võib väheneda. "Paketiga" liitunud eestlased saavad küll lastega seoses rohkem hüvesid, kuid neilt kooritakse ka rohkem makse. Pealegi – tegemist on kõigi või siis vähemalt mitteriigipalgaliste eestlaste jaoks vabatahtliku maksuga, mida kõik niikuinii omaks ei võta. Kindlasti leidub ka eestlasi, kes tahaksid madalaid makse ja täielist kapitalismi edasi nautida, keda ei heidutaks nime puudumine rahvuslikult mõtlejate nimekirjast ega isegi rahvuse reeturi maine, mis selle põhjus ka poleks. Las nad siis teevad seda.

Ja lõpuks – tähtajalisus. Mitte igaveseks ajaks igavesti ainult eestlastele, vaid näiteks 25 aasta pärast kõigile Eesti Vabariigi kodanikele, 50 aasta pärast kõigile Eesti elanikele. Seniks aga rakendame meetmeid selleks, et eestlaste osakaal suureneks meie endi suurema sündimuse, mitte aga kellegi teise sündimuse piiramise või millegi veel hullema läbi.

Inimnäolise rahvusluse mõiste ei ole uus, kuid on suhteliselt vähe kasutatud. Minu arvates on see kõige tabavam nimetus sellisele poliitikale. Tõstame ennast, surumata alla teisi. Armastame ennast vihkamata teisi. Kasvame ise hävitamata teisi. Inimnäolisus ongi ju eesti rahvuslusele alati olnud omane? Seda nii esimesel ärkamisajal, esimesel iseseisvusajal kui ka laulva revolutsiooni aastail. Kõige karmim, mida üldse Eesti riik muulastega on teinud, oli mõisate konfiskeerimine sakslastelt vabariigi algusaastail (piltlikult öeldes Zimbabwe leebe versioon). Aga minema neid ikka ei aetud! Ahjuajamised, neegrite peksmised, "päris õige Eesti Vabariigi" tagaajamine – see pole ju mingi rahvuslus. Meid ei saa sellest rohkem.

Kuidas peaks Eesti sellist poliitikat selgitama maailmas, kui satuksime kriitikatule alla? Nimelt peaksime kriitikale vastama ettepanekuga, et samasugust põhimõtet rakendada kogu Euroopa Liidus, kusjuures sellisel moel, et need riigid, mille koosseisus on (hävimisohus keele ja kultuuriga) põlisrahvusi, annaksid oma põlisvähemuste iibele ja keelele nende etnilisel kodumaal eelisseisundi. Piltlikult öeldes peaksime tegema ettepaneku, et näiteks Hispaania looks Baskimaal ja Kataloonias põlisrahvastele (vastavalt baskidele ja kataloonlastele) võimaluse saada lastetoetuses eelisseisundi ning seega tagada neile rahvastele võimalus saavutada või säilitada enamus oma etnilisel kodumaal.

Võiks teha ka ettepaneku luua ühiselt sarnaseid "jätkusuutlikkuse tugisüsteeme" omariikluseta rahvaste esindajatele, kelle etniline kodumaa on väljaspool Euroopa Liitu, kuid geograafiliselt Euroopas või on mõne Euroopa keelega sugulaskeel (näiteks handid ja mansid – nad asuvad Aasia poolel, kuid eestlased ja teised sugulasrahvad on Euroopas). Oponentidest irvhambad hakkavad neid tugisüsteeme niikuinii inkubaatorideks ehk linnuvabrikuteks tembeldama, sellest pole vist pääsu – aga see on lõppude lõpuks teisejärgulise tähtsusega.

Loomulikult tuleb valjuhäälselt ja rahvusvahelisel tasemel rõhutada – põlisvähemuste all ei mõelda neid rahvaid, kelle etniline kodumaa on kusagil mujal, kelle emakeel on nende etnilisel kodumaal riigikeel ning väljaspool väljasure(ta)misohtu. Mingil juhul ei peeta põlisvähemusteks endiste kolonistide järeltulijaid. Kas leiduks mõni julge, kes nimetaks valget Lõuna-Aafrika Vabariigi elanikku selle maa põliselanikuks?

Kui palju inimnäolise rahvusluse poliitika elluviimine maksma läheks? Kui palju tooks lisakulutusi? Kui hästi-halvasti lisamaks kataks need kulutused? Kui palju peaks riik investeerima elamispindadesse, et sellist poliitikat ellu viia? Milline on tasuvusaeg? Usun, et nii Rahvaliidus kui ka teistes erakondades on küllalt neid, kes oskavad vastavaid arvutusi teha, neid analüüsida, püstitada küsimusi – mis saab juhul, kui rakendada variant 1, variant 2… , otsida neile vastuseid ning lõppude lõpuks võimalusi selle poliitika elluviimiseks.

Kui need mõtted jõuavad rahvaliitlasteni, siis tekib neil võimalus asja arutada ja pakkuda ka omi alternatiive eestluse elujõu säilitamiseks ka tegudes. Neid, kes otsivad põhjusi, miks üht või teist asja ei saa teha, jätkub niikuinii iga põõsa taha. Ei maksa neist välja teha.