Esiteks tahan soovitada käia kõigil "Detsembrikuumust" vaatamas. Nõretava patriotismi ja propaganda asemel saate väärika filmielamuse.
Muidugi, kui detailidesse süveneda, küllap siis ka puudusi leiab. Näiteks oli minu meelest liiga pikalt peatutud muudel tulevahetustel, samas tundsin puudust stseenist, mis kujutanuks paanikat riigivanema majas Toompeal. Sündmuste kogu traagika ja olukorra kriitilisuse juures oli ju see üks koomilisematest seikadest (nagu filmistki nähtav kindral Põdderi soov naisterahva juures "paar pauku" teha) ning "puuduv" stseen andnuks humoristlikku vürtsi loole juurde – nii ühe ametniku aknast väljahüppamine ja sokkideväel mööda tänavat lidumine kui ka riigivanema peitmine pesukorvi. Arvan, et see poleks olnud liiast. Kujutlen, mis head kaadrid võinuks olla sellest, kuidas riigivanem pärast ohu möödumist pesukorvist välja ronib ja kelleltki raportit vastu võtab, endal…
Teisalt mõjus kuidagi kunstlikuna see, kuidas poiss lihtsalt korraks vaatab kõrvale ja näeb ilma ühegi pingutuseta läbi keldriakna mässuliste koosolekut. Ei usu, et putšistid nii ettevaatamatud olid… Aga see oli pigem kosmeetiline viga.
Keskendugem põhisündmuste käsitlusele. See on aus, ilustamata, mittemustvalge ning võib mõtleval inimesel päris palju küsimusi tekitada.
Pronksiööde järel oli mäletatavasti populaarne võrrelda Tallinna aprillisündmusi 2007 just detsembrimässuga 1924. Vahemärkusena olgu öeldud, et (meelega?) unustati ära 15. mai 1990, kusjuures minu meelest hiilgas mäluauguga nii Stenbocki maja, meedia kui ka Tallinna linnapea kabinet. Miks – see on muidugi eraldi küsimus, millel siin ei peatukski.
Jah, kõigil neil kolmel sündmusel oli üks ühine joon – selgelt nähtav või vähemalt põhjusega kahtlustatav Kremli käsi. Aga "Detsembrikuumus" tuletab meile meelde ka 1924. aasta nähtavaid erinevusi võrreldes 1990. ja 2007. aastaga. Üks asi on muidugi see, et detsembrimäss oli relvastatud. Teine ja hullemgi asi, millega 01.12 silma paistab, on nimelt eestlaste märkimisväärne roll mässu korraldamises ja sellega kaasatulemises.
Seda tuletab "Detsembrikuumus" meile julmal moel meelde, kuid mitte lihtsalt niisama. Püütakse ju anda aimu, miks pöördus osa eestlasi omaenda riigi vastu, mis võis neid selleni viia, millised olid (või ei olnud) nende motiivid.
Mässujuhi isiklikud motiivid – koolis "tehti" tema vaesusele osutades vargaks ning seetõttu leidis, et Eesti riik on süüdi, kuna esindab tema meelest sama mõtteviisi? Nojah, seegi motiiv on usutav. Näiteks Riia nõukogudeaegne linnapea Alfreds Rubiks olevat just solvumise tõttu läinud intrite poolele – rahvuslased nurjasid uute migrantide kartuses metroo ehitamise plaanid, Rubiks aga võttis seda nii isiklikult, et otsustas iga hinna eest neile vaenlane olla.
Aga kas üks lihtne mässaja soovis töörahva riiki Eestis või Eestit töörahva riigis? Kas ta üldse mõtles võimalusele, et näiliselt korraldatakse esimest, aga tegelikult hoopis teist? Kas sellele mõtles filmis sõjaväelane, kes vaenlase poole üle läks, kuna "Eesti Vabariik pole tema ees kohust täitnud"?
Siit võib küsimist jätkata. Kas oli noor Eesti riik ka ise kuidagi vastutav ja kui oli, siis kui suur oli ja milles seisnes Eesti riigi enda vastutus selle eest, et tal "omade" hulgas vaenlasi oli? Ja kas tänane Eesti suudab hoida ära enda vaenlaste tekke eestlaste endi hulgas? Ma ei pea silmas üksikuid VIP-reetureid, kes riigisaladusteäriga tegelevad, vaid tavalist eestlast põllult, töökojast või tänavalt. Kas võime olla kindlad, et kriitilisel osal eestlastest ei lämbu patriotism ja rahvuslus enam eales pettumuse või "klassiviha" kätte? Et keegi ei haara muude võimaluste puudumisel võõra õlekõrre järele, vaatamata sealjuures, kes on õlekõrre ulataja?
Niisiis on "Detsembrikuumus" minu arvates omamoodi hoiatus tänasele Eestile. Hoiatus eelkõige ühiskonna eliidile, et ta ei hoiaks kinni sellistest majandus- ja sotsiaalpoliitilistest dogmadest, mis võiksid talle omade hulgas vaenlasi tekitada. Selleks, et riik näeks eestlaste-vahelises majanduslikus lõhes julgeolekuohtu. Et ta teeks pigem järeleandmisi kapitalismis kui et laseks eestlaste hulgas tekkida rahulolematute massil, kes ühel hetkel võiksid solvumise tõttu kampa lüüa kellega iganes.
Arvan, et see on ka hoopis olulisem kui muretsemine "venekeelse elanikkonna" suhtumise pärast Eestisse. Hunt vaatab ikka metsa poole, toida teda kui palju tahes. Aborigeen on kolonisti meelest igavesti alaväärtuslik ning ainuüksi juba sellepärast ei pea aborigeen püüdma kolonistile iga hinna eest meeldida. Hoopis kolonisti asi on püüda aborigeenile meeldida. Aga seda suudavad vaid andekaimad. Ja see on juba teine teema.