/—/
Olukorras, kus muusikamaailmas kipub "staaritööstus" olema valdav, tõstma muusika juures ebaproportsionaalsel määral esiplaanile selle esitaja ning taandama muusika looja, algupärasuse ja originaaluse teisejärguliseks nähtuseks (sama tuleb pahatihti ütelda muusikatarbijate kohta), on mul hea meel tõdeda, et taolisele mõtteviisile on vastuvoolu ujujaid. Nende hulka kuulub ka Neeme Plutus.
Kui kuulata tema varasemaid salvestusi (CD "Lumm ja luul") ning jälgida muusiku tegevust, siis saab selgeks, et tema peaeesmärk on tuua kuulajani omaenda muusikat – seda, mis sünnib tema enda sees, just sellist, mis endale meeldib, just selliste tekstidega, nagu meeldib. Ta ei tee muusikas revolutsiooni ega peagi tegema. Jazz, rock, bossa nova jne on ju ammu välja mõeldud ning raske on ka näiteks harmoonilistes järgnevustes midagi uut ja enneolematut kombineerida. Aga kui muusika tuleb sinust enesest ja ta sulle endale meeldib (kes tahaks luua muusikat, mis talle endale ei meeldi?), siis on tulemuseks hingega musitseerimine, mis ei saa ka pelgalt salvestust kuulates märkamata jääda.
Plutuse tegevus jazz- ja rockmuusikuna, tema pürgimus end eelkõige autorina esile tuua langeb kokku minu arusaamaga headest nähtustest Eesti muusikaelus. Mulle kui Rakvere linna teenivale inimesele on sealjuures loomulikult rõõmustav, et tegemist on just nimelt Rakvere muusikuga, kusjuures mitte ainsa omataolisega (ilmekas näide – Bonzo!). See näitab, et Rakvere on kujunemas linnaks, kus muusika sünnib. Siin tahetakse ka ellu kutsuda omaette "väljundkontsert"* just kohalikele autoritele (loodetavasti on teienigi jõudnud nii muusikute avalik üleskutse kui ka linnapea kiri ettevõtjatele) ning pole kahtlust, et nende kohalike autorite hulgas on ka Neeme Plutus.
Võin oletada, et kui Plutuse tegevuse taga oleks soov eelkõigi publiku silmis staarina silmipimestavalt särada, siis kuuleksime tõenäoliselt hoopis teistsugust muusikat ning näeksime sama nime taga hoopis kedagi teist inimest.
/—/
Toetuskirjast Neeme Plutuse
autoriplaadi rahastamise taotlusele
* – 100% Eesti. 100% Rakvere. Kontsert toimus 06.06.2008
Neeme Plutuse muusika paistab sobivat põhiliselt kas romantilisteks hetkedeks või saatma intellektuaalset vestlust. Laulud ei püüa olla popid või siis hirmkeerukad. Tema tekstides on olemas sõnum.
Bossanoovalik “Kivilinna tagant” plaadil* on unistav, pisut melanhoolne – otsekui istuksid käsipõsakil akna all ja vaataksid vihmasajujärgset linna, millele paistab äsja tõusnud või peagi loojuva päikese esimene arglik kollakas kuma läbi pilvede. Kontserdil aga kõlab see mitte palju, kuid märgatavalt kiiremas tempos ning kujundatult puhkpillipartiidega.
Salsalik “Mängija” on jälle selline laul, mis paneb juba esimesel kuulamisel sõrmi nipsutama ning kujutlema mingit edasiarendust. Selle edasiarenduse tulemuseks on kindlasti suurendatud kontrastid ja kohati väga järsud üleminekud valjult tasasele, kusjuures pole ime, kui vahepeal lausa märuliks kisub.
Kolmas laul, rõhutatult svingirütmis “Katariina” kõlab oma “lombakuses” (Neeme enda määratlus) vallatult, isegi tantsuliselt ning ei vajakski sellise kontserdi jaoks eriti muud, kui bändiversioonist mõne käigu mahakirjutamist orkestripillidele.
Kultuur: Neeme Plutusel valmib uus heliplaat – minu arvamusavaldused lauludest, mille arranžeerimine oli käsil (“Katariinast” siiski ei jõudnud arranžeeringut sündida)
Virumaa Teataja, 05.04.2008, Sergei Klaasen
* CD “Lumm ja luul”
Minu kokkupuuted Neeme Plutusega olid algselt juhuslikku laadi – sellised ühel ajal, ühes kohas ja ühes seltskonnas olemised. Ega ma õieti mäletagi enam, kus ja kelle kaudu ma temaga tuttavaks sain. Kõige tõenäolisemalt ikka mingil üritusel, kus vähemalt üht osa kohalviibijatest iseloomustas sinasõprus muusikaga või kaunite kunstidega üldse. Igatahes oli ta mul esimest korda külas millalgi 2004. aasta jaanipäeva kandis.
Tundsin end tema seltskonnas hästi. Muhe boheemlane, kellel oli kaks näolimet – aeg-ajalt neutraalne, ehk pisut mõtlik, peamiselt aga laialt naeratav. Kui ta vahel oligi vihane, siis seda ei jõudnud lihtsalt tähelegi panna. Kui ta aeg-ajalt mõne probleemi üle kurtis, siis pigem hoopis nii, nagu räägiks iseendast anekdoote. Kadestamistväärt omadus. Mina nii ei oska.
Patt tunnistada, ent esimest korda kuulsin Neemet musitseerimas plaadi pealt – "Lumm ja luul". Siit tekkis ka säde loominguliseks koostööks. Neeme muusika on ilus ja üle aja kestev, luules on mõtet ja meeleolu. Mulle meeldisid sellelt plaadilt eriti kaks lugu – "Kivilinna tagant" ja "Mängija". Kui täpne olla, siis sellise suvise vabaõhukontserdi vaatevinklist. Need tunduvad olevat ka Vikerraadio hommikukava koostajate suurimad lemmikud sellelt plaadilt. (Vähemalt olen enda mäletamist mööda neid Vikerraadiost kuulnud, ent kindlasti on kõlanud selles jaamas “Tuldud tee” – J.N. 13.03.2009). Tegin neist kahest eespool nimetatud loost möödunud aastal seaded orkestrile, koorile ja solistile, kes oleks olnud muidugi Neeme.
Kontserdile need ja mitmed teised töötlused ei jõudnud, sest suure lava jaoks ei olnud piisavalt raha. Sain aru, et Neemele need seaded meeldisid. Ta tundus isegi üllatunud, et tema muusikat on nii suurejooneliselt võimalik edasi arendada. Eriti käis see "Mängija" kohta, kuhu kirjutasin orkestrile paraja "vallatuse" sisse. Arvas veel, et ta peaks ennastki noodikirja (õigemini küll – arranžeerimise ja muusikatarkvara) saladustesse pühendama. Muusika elas tal ju peas, talletus aga vaid helisalvestustele.
Muusikalis "Plats", mille lavaletulekut sel aastal ei saa siiski loota, oleksin Neemet näinud abilinnapea Karu-Matti rollis. Ta sai valmis ka sellele rollile vastava laulu teksti ning töötas teiste tekstidega.
Kunagi jõudsin ootamatult mõttele, et Neeme Plutus oleks loovinimesena nagu mingi omamoodi sümbioos Raimond Valgrest ja Jim Morrisonist. Paraku läksin täppi sealgi, kus poleks tahtnud…
Neljapäeva, 5. märtsi õhtul suundusin Neeme juurde, et lihvida üht tema potentsiaalset laulupeolaulu teksti ning sobitada seda oma muusikaga. Eelmisel päeval ta helistas mulle ja luges oma senist töötulemust ette. Sain aru, et tal on väga hästi "sähvatanud". Konkursitähtaeg uue repertuaari leidmiseks 2011. aasta noorte laulupeole oli lähenemas, ent alles oli ka lootus saada see laul õigeks ajaks valmis.
Nii see ei läinud. Jäin hiljaks. Kui tema koduukse taha jõudsin, sain teada, et üks teine tähtaeg oli juba varem kätte jõudnud.
Aga ma loodan, et kunagi kuuleb Neeme loomingut ka Laulutaat Lasnamäe nõlval.
Seni veel avaldamata meenutus Neeme Plutusest (plaanis VT-s), kirja pandud 06.03.2009