Essee Rakvere Teatri reklaamijuhi konkursil 2003
Jaanus Nurmoja
Meenub üks 80-ndate aastate lõpu intervjuu Peeter Volkonskiga ajakirjas “Noorus”. Ta ütles muuhulgas, et kui lavastas “Vanemuises” ooperit, siis oli esietendusel näha ka punkareid – need tulnud vaatama, et mida see Volk siis ooperiga teinud on.
Sajandivahetus ja Rein Klaveripoeg Rannap. “Klaver tuleb külla” ja kõik järgnenu. Pianist teeb edukaid tuure, korraldab ise endale meediakampaania, rahvas tuleb kuulama klassikalist muusikat. Või hoopis Rannapit, paljude populaarsete laulude autorit, omaaegse rockilegendi “Ruja” asutajat ja üht liidrit?
Lõpptulemuse seisukohalt pole ju vahet, miks tuldi. Punkarid said nii või teisiti ooperielamuse, tädi Maali külvati üle väärtmuusikaga.
Seda ütleme muidugi alles siis, kui kõik on toimunud. Aga enne etendust või kontserti ei saa me üle ega ümber küsimusest – miks peaks üks inimene tahtma sinna minna ja kergendada oma rahakotti?
Nägime, et kummagi kirjeldatud juhtumi “peasüüdlasteks” olid isiksused, mitte aga see, mida üks lavastas ja kui virtuoosselt teine klaverit mängis. Nimed “müüsid”, kuigi sisu vaevalt et sellest “mandus” või “kommertsialiseerus”. Vastupidi – tõsine kunst jõudis nendeni, kelleni ta tavaliselt ei jõua!
Mis saab siis ühe teatri juures teisiti olla? Teatrit tuntakse ikka eelkõige inimeste järgi. Nende järgi, kes on laval, kes lavastavad, kes teatrit juhivad. Mõne teatri ja tema juhi nimi ongi eluaeg olnud rahvasuus koos nagu siiami kaksikud, mõne teatriga seostub nimesid kaks või kolm… Ja kas on siinkohal oluline, et nende tuntus tekkis kusagil mujal, mitte oma kodustel lavalaudadel?
Ei tahaks siinkohal pikalt peatuda teatri repertuaarivalikul. See on puhtalt loomingulise meeskonna töö. Vaevalt et oleks ka kedagi teist, kes oskaks otsida ja leida erinevaid lavastusi ühendavaid jooni, mis omakorda aitaksid teatri oma nägu defineerida. Usun, et loominguline tiim oskab ühtaegu mõelda publikumenule ning hoiduda liigsest kommertsialiseerumisest, püüdes olla publiku maitsest sammukese ees. Siis ei plartsata teater seebikamudas hulpiva rahva sekka, vaid vastupidi – tirib ta sealt kasvõi osaliselt välja värske õhu kätte.
Ent tõsisemastki teosest peaks olema võimalik leida elemente, mida saab “kommertsialiseerida”.
Toon näite Estonia Seltsi Segakoor praktikast. Kui muidu pole tavaline kontsert uudist väärt, siis nelja aasta eest ületas uudisekünnise ühe kontserdi üksainus laul tema omanäolise eluloo tõttu. Loodud 1831. aastal Weimaris (helilooja Hummel ja poeet Goethe), saadetud Tallinna esitamiseks üleeuroopaliselt kuulsa lauljatari G.E.Mara 82. sünnipäeval, siis kõrvale jäetud… kuni kadunud nootide juhusliku leidmiseni aastal 1997 ning teise ettekandeni ajaloos kaks aastat hiljem.
Näidendis võib selleks paeluvaks elemendiks olla kasvõi üks lause, mingi sügavamõtteline, vaimukas ja rahva hulgas head kandepinda leidev tsitaat ühe tegelaskuju suust; või mõni dialoogikatke, mida võib populaarseks reklaamida… Rääkimata juba teose saamisloost, kui selles midagi iseäralikku on; või on lavastaja pannud tuntud teose ja tegelaskujude kallal toime midagi eriskummalist… Siin tuleb muidugi mõelda mitte ainult reklaamitarbija, vaid samaväärselt ka ajakirjanduse peibutamisele.
Laiemale publikule tundmatu või vähetuntud teose puhul tuleb muidugi arvestada, et võimalik teatrikülastaja hea meelega ei ostaks põrsast kotis – igal juhul tuleb alati kasuks lühike ja lööv sisukokkuvõte. Vähemalt afiššil.
Muidugi ei anna tõhusamgi reklaam veel põhjust publikumenu oodata. Inimeste rahakott versus pileti hind…
Aga kui tõsiseltvõetavatest näidenditest saavadki hea “müügitöö” tulemusel kassatükid? Tahan väita, et teatrirahva loomingulist mandumist või teoste labastamist ei ole sellest vähimatki põhjust välja lugeda. Teatrihuviliste suurenenud jõukust võib sellest järeldada, ent see pole peamine. Asi on ikkagi selles, et teos on laiema publiku jaoks eelreklaami läbi meisterlikult “tõlgitud”.
Autorite, lavastajate ja näitlejate andekus on mängus niikuinii.