Praslin–turistidele näidatakse metsa ja gecko on öko

Meie öömaja Praslinil kannab nimetust “Praslini muuseum”. Museaalide rollis on mõned kohalikud roomajad ja lendajad, näiteks hiiglasuured kilpkonnad ja puuviljanahkhiired, keda kohalikud ka lendrebasteks kutsuvad. Neile lisandub killuke aiataimestikku. Turistidele pakutakse kohalikku toitu ja värskelt pressitud mahla.

Omaette nähtus on geckod – erilised sisalikud, kes liduvad ringi mööda majaseina ja terrassi lage ning püüavad putukaid. Vahel teevad nad säutsuvat häält, mida ma esialgu omistasin lindudele. Mõnikord lähevad sealsamas laes kaklema ka, kas saagi pärast või muul põhjusel – siis meenutab nende hääl pigem kriginat. Geckosid oli selle maja küljes palju. Nii paljusid korraga ei õnnestunud hiljem enam näha. Majutajad kiitsid, et neil on kõik hästi öko ja geckod on veel eriti ökod.

IMGP2961Saabumispäeval, 6. märtsil oli majutuskoha peremees autoga sadamas vastas. Samas ei jõudnud me sel päeval õieti midagi erilist peale hakata, sest päev läks peagi looja. Järgmine päev oli tervenisti sukeldumine suvesse. Rand, rand ja veel kord rand. Oma suureks üllatuseks veendusin, et need värvid, mida sooje sihtkohti reklaamivad klantspildid näitavad, on ka tegelikult olemas. Helevalge liiv ja türkiissinine meri…

Punkti pani sellele päevale aga perenaise sünnipäevapidu. Janine sai 32. Ja ta polnud ainus sünnipäevalaps. Saksa turist Ernest sai 60. Sestap kandis ka sünnipäevatort numbreid 32 ja 60. Aga ega siis muidugi ainult torti söödud. Söegrill tossas juba aegsasti ning andis lauale grillitud kana ja kala, kaaslasteks riis, kaks erinevat kastet ja salatiline kraam. Õhtu läbi mängis üksainus CD erinevate happy-birthday-to-you-bon-anniversaire-congratulations… teemaliste lauludega. Perenaise väike tütar, 4, 5 või 6-aastane, oli õhtu staar. Issi mängis küll püüdlikult kitarri saateks, aga välja kukkus nii, nagu oligi arvata.

Naistepäev viis meid Maiorgu (Vallée de Mai) ehk kaitsealasse, mis kujutab endast peaasjalikult merikookose metsa. Pidavat olema ainus ala maailmas, kus merikookospalm metsikult kasvab. Merikookose pähkel on nn paaristera, meenutades kujult inimese tagumikku. Kuulsime kaitseala giidi seletamas ühele turismigrupile, et merikookospähkel on söödav nagu tavaline kookoski, aga see söödav aine seal sees on tarretiselaadne mass. Samas pidi merikookose tarvitamine söögiks olema praegu keelatud – muidu söödaks kõik ära ja tulevastele põlvedele ei jääks midagi. Just tulevased põlved aga peavad saama seda vilja rahulikult süüa.

Eks Eesti inimene ole metsa näinud küll ja küll. Tähelepanuväärseim vahe võrreldes näiteks Lõuna-Eesti metsadega seisneb metsaalusele pudenenud kuivade lehtede suuruses. Ürgmetsalikkust hoitakse, aga inimkäte sekkumist on ka nii palju, kui vaja. Nii näiteks on metsas “tulemüüre” – maastikutulekahjude levikut takistatakse nii suurte rändrahnude kui ka mittepõlevate puude istutamisega, samuti koristatakse neil aladel hoolsamalt lehti.

Vallée de Mai kaitseala oli mõistagi varustatud teabetahvlitega selle kohta, milliseid linde, loomi, puid ja taimi seal kohata võib. Sisenejatele pakuti maitsta jaagupivilja. Suure viljakeha sees on arvukalt seemneid, mis on ümbritsetud pisut ananassi maitset meenutava helekollase viljalihaga. Seemneid süüakse röstitult või siis jahvatatult karriroogades. Kahjuks ei õnnestunud näha rahulikult oksal istuvat musta papagoid. Pidime piirduma oletusega, et need mustad linnud, kes aeg-alalt mööda lendasid ja sädistasid, olidki ehk needsamad mustad papagoid. Pronkssisalikku õnnestus küll kohata. Arvan, et see oli.

Maiorust lahkudes otsustasime sõita oma “Kuldrannakesest” kaugemale, randa nimega Anse Lazio. Võrreldes meie kodurannaga oli see oluliselt avatum suurele ookeanile ning lainetas hoopis võimsamalt. Pidime seda kõike küll kiirkorras nautima, sest ühistransport lõpetab Seišellidel liikumise umbes päikeseloojangu paiku ja mõnel liinil varemgi, rannast bussipeatuseni aga oli umbes 10 minutit jalgsi. Aga suur kiirustamine jäi ära – nagu tellitult kohtasime rannas eelmise päeva sünnipäevalast Ernestit oma naisega. Neil oli auto renditud ja nad olid lahkelt nõus meid külalistemajja tagasi sõidutama, kui me oleme nõus nendega mäe otsa sõitma ning nautima vaadet mõlemale poole saart. Mis meil sai selle vastu olla!

Sõitsime mäkke. Esimese hooga arvasime, et oleme ära eksinud. Eeldasime mingit “ametlikku” vaateplatvormi, aga lõpuks jõudsime mingi värava juurde, kus infosilt soovitas eemale hoida, sest elektromagnetväli on liiga tugev. Tegemist näis olevat mingi raadiolokatsioonijaamaga. Olime arvatavast õigest kohast mööda sõitnud. Tagasiteel tuvastasime koha, peatusime ja pildistasime. Külalistemajja jõudsime ilusti õhtusöögi ajaks, mille olime pererahvalt tellinud. Grillkala, riis ja karrikaste. Kokku oli kõike täpselt kaks korda nii palju, kui jõudsime ära süüa.

Saime muidugi kohe selgeks, et põhimureks ei osutu sellise kliimaga mitte söök, vaid jook. Tundus, et joogikulud olid suuremadki kui söögikulud. Erilist söögiisu ju selline kuumus ei tekita. Lõunasöök kui selline jäi iga päev vahele.

Hommikuks tellis pererahvas meile takso järele, et jõuaksime viperusteta sadamasse.

Reisimälestusi tuleb veel.