PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Pealinna televisioon linlase ja turisti teenistusse

Lihtne on nimetada veel sündimata last – Tallinna televisiooni “hellitavalt” kesktelevisiooniks või “vastukaaluks kallutatud meediale”. Esimesel juhul on ainuke “argument” asjaolu, et linnavõim on poliitiline, võimul on just see erakond ja linnapea on just see isik, teisel juhul on aga tegemist poliitvõi(s)tluse käigus tekkinud emotsionaalse vastureaktsiooniga, mis omakorda moonutab Tallinna-suguse linna oma telekanali ellukutsumise peamist mõtet.

Aga ma ei hakka siinkohal virisema liigse “võitluslikkuse” üle, mis Tallinna linnajuhtimise poliitilist külge iseloomustab. Selle asemel näen nimetatud sõnadeloopimisel hoopis teatud kasulikkust.

Nimelt – töörühm, mille moodustamine linnavalitsusele ülesandeks tehti, teab vähemalt seda täpselt, milline tulevane linnatelevisioon mingil juhul olla ei tohiks. Loomulikult oleks mõttetu selline munitsipaaltelevisioon, mille sisu ja meeskond sõltuks sellest, kes on parajasti võimul või mille põhiaur kuluks millelegi või kellelegi vastukaaluks olemisele.

Muide, omamoodi jumet oli isegi sellel sürrealistlikul poliithumoreskil, mida mõned volikogu naljahambad mängisid 29. novembri istungil, lugedes täiendusettepanekute kaupa üles kõik Eesti omavalitsused (igal juhul minu kummardus, et ka Rakveret ilusti meeles peeti!). Mis mõttes oli jumet? Selles mõttes, et mine tea, võib-olla sõnastati just sellisel moel kogemata idee kaugema tuleviku tarbeks. ETV2 näikse küll olevat hetkel päevakorrast maas, kuid iial ei või teada, millisel kujul võib teise avalik-õigusliku kanali loomine taas kõne alla tulla. Kas keegi julgeks välistada, et tegemist saab olema just nimelt regioonide- või omavalitsustevahelise telekanaliga? Võib-olla midagi taolist, nagu näiteks Prantsumaal on TF3, kus osa saatekavast on kõikjal sama, osade saadete, eelkõige regionaalsete uudistesaadete sisu aga sõltub sellest, millises Prantsusmaa osas sa parajasti asud.

Arvestades Tallinna suurust ning iga linnaosa eripära, kujutan siingi ette samasugust põhimõtet. See on muidugi vaid osa minu nägemusest, milline peaks Tallinna televisiooni sisu olema. Ootan huviga asjakohaseid täiendusi või alternatiive, millest on kõrvale jäetud nii poliitiline vaht, rahajutt kui ka spekulatsioonid vaadatavuse ja kellegi reitingute teemal. Viimatinimetatu sellepärast, et hoopis olulisemad on järgmised küsimused:

1) kellel ja kui paljudel tallinlastel oleks üldse tehniliselt võimalik Tallinna televisiooni vaadata?
2) millise teabe saamiseks peaks Tallinna televisioon elanikele võimaluse andma ja millisel kujul?

Esimene küsimus jääb sidetehnika valdkonda, sestap keskendun “omadele liistudele”. Muide, osa nendest ideedest olen sõnastanud juba aastat viis tagasi ühe teletootja juures töötades ja minu mäletamist mööda pakkusime neid linnavalitsusele välja linna uudisteprogrammi konkursi raames. Kindlasti oli nende hulgas alljärgnev ettepanek.

Ainult asjast ning osalt Euronews’i malli järgi

Euronews ei näita ilusaid inimesi stuudios naeratamas. Neil puudub nähtus nimega saatejuht. Uudistesaade koosneb lennukatest uudislõikudest, kus toimetaja loeb uudist ja pilt näitab seda. Rubriigis “No comments” pole isegi ühtki reporterit rääkimas, on vaid kuupäeva, kohta ja sündmust näitavad tiitrid. Osa infot antakse üldse edasi vaid tiitrite ning ehk ka diagrammide kujul, taustaks mängimas vastava teema kujundusmuusika.

Tallinna televisioon võiks Euronews’ilt malli võtta just uudistesaadete osas ning luua ka “No comments” tüüpi rubriigi. Uudistelõigud peaksid olema umbes sama lennukad, näitama peamiselt asja, mille kohta uudis käib ning vältima “rääkivaid päid”. Viimased oleksid aga teatud juhtudel pigem asja eest kui liigsed. Näiteks kui linn otsustab toetada mõnda projekti rahaliselt, olgu toetamisviis ja -allikas milline tahes – uudiseteema oleks sel juhul asi, mida toetati ning kangelasteks need, kes midagi teevad ja selleks toetust saavad. Rahalise toetamise fakt kui selline oleks lihtsalt ühelauseline taustinfo.

“No comments” laadse materjali jaoks peaks Tallinn küllaga ainet pakkuma. Kujutleme näiteks mõnda suurt ja linnale olulist ehitusobjekti, mida alates tööde algusest kuni päris lõpuni käib operaator aeg-ajalt üles võtmas. Televaataja, kes satub korduvalt samateemaliste nocommentsite peale, on tunnistajaks mitte ainult hetkeseisudele, vaid ka arengule. Mis puudutab taolisi objekte, siis sobiks neil tööde arengut näitavad nocommentsid liigitada erirubriiki “Valmimistähtajani on jäänud…” ning muidugi näitaksid tiitrid, mitme päeva või kuu ja päeva pärast saabub objekti valmimise tähtaeg. Pole kahtlust, et see võimaldab koguda häid kaadreid mõne uue terviku jaoks.

Mõistagi pakub kommenteerimata kaadrite jaoks ainet inimene ise oma tegevuses, nii suur kui ka väike, olgu siis lumelinna ehitusel või piketil. Ent miks ka mitte tuua lühikese, nii paariminutilise otselülitusena televaatajani mõni sündmus, mis parajasti toimub?

Ainult tiitrite ning ehk ka diagrammide ja skeemide abil võib televisiooni abil edastada mis iganes lühiinfot, sealhulgas kindlasti kõikvõimalikke operatiivteateid – liikluse sulgemise ja ümbersõitude kohta, muudatustest ühistranspordis ning muud võimalikku kommunaalinfot. Rääkimata näiteks kutsetest mistahes avalikule arutelule.

Avalikud arutelud telepilti

Tõtt öelda on üks suur ja lahendamatu häda seotud kõikvõimalike planeeringute, keskkonnamõjude hindamiste ning muude avalikkuse kaasamist eeldavate projektidega, mis näevad ette olulisi muudatusi linnaruumis. Teatud etapis peab ju toimuma nende avalik arutelu. Ma ei tea, milline on olukord Tallinnas, ent nagu mitmed arutelude korraldajad väidavad, pole mingit vahet, kas teha see tööajal või pärast tavalist tööaega – ikka kippuvat parimal juhul olema kohal “mõlemad linnakodanikud” ning puuduma need, kes, nagu hiljem selgub, on kõige rahulolematumad.

Siingi oleks linna oma televisioonist vähemalt lisavõimalusena abi, ehkki eeldaks tunduvalt rohkem tööd esitlusmaterjali koostamiseks.

Näiteks oletame, et mingile Mustamäe kvartalile valmistatakse ette planeeringut, mis võimaldaks olemasolevate majade vahele rajada uusi. Eeldame sedagi, et arhitektid on kõik lõpuni mõelnud ning arendaja teab lisaks mahtudele ka seda, millised need majad siis peaksid konkreetselt välja nägema.

Sellest on võimalik teha esitlusfilm – kõigepealt näidatakse kohta tema praegusel kujul ning seejärel lisanduvad olemasolevale pildile kavandatavate majade eskiisid. Vaatajale esitletaks muudatusi nii maapinna tasandilt kui ka ümbritsevate majade eri korruste tasapinnalt vaadatuna. Iseküsimus, kas planeeringu esitlusfilmi peaks tegema linnatelevisioon ise või tuleks selle tegemine teha kohustuseks planeeringu koostajale. Esimene variant tagaks ühtse malli, teine variant tähendaks väiksemat koormust.

Esitlusfilmi näitamine linnatelevisioonis aga peaks igal juhul olema üks osa planeeringu avalikust väljapanekust. Vajadusel tehtaks seda korduvalt, lisaks korrataks teadet avaliku arutelu toimumisaja ja -koha kohta. Juures oleksid kontaktandmed neile, kellel on küsimusi või arvamusi, ent kes ei saa arutelust osa võtta ei kohapeal ega ka otseülekannet jälgides.

Jah, avalikust arutelust toimuks samuti otseülekanne, kusjuures interaktiivsena. Inimene, kes kohapeal viibida ei saa, kuid saab ülekannet jälgida, helistab ekraanil antud numbril ja ta võetakse kõnejärjekorda. Ekraanil on näha, millised telefonid on järjekorda võetud ja milline on nende järjekord. See tuleks lahendada nii, et ooteaja eest ei peaks helistaja maksma. Kui saabub helistaja kord, siis kuulevad tema küsimust või arvamust kõik saalisolijad.

Mõistagi võib paralleelselt helistamisega või helistamise asemel rakendada e-posti või sms-i
ga küsimuse või arvamuse saatmist.

Kõige selle juures oleks muidugi kiiduväärt, kui see pilt, mida eeldatavasti näidatakse projektoriga seinale, jõuaks esitluse ajal otse sellest arvutist teleekraanidele.

Avaliku arutelu aga ei loetaks ammendatuks kohe pärast ürituse lõppu, vaid pärast teatud arvu videosalvestuste kordusi. Elanikele antaks võimalus räägitule ka tagantjärele reageerida, seda küll vaid e-posti või sms-i teel. Pärast teatud tähtaja möödumist loetaks avalik arutelu lõplikult toimunuks.

Igale linnaosale oma profiil ehk halduskogude koosolekud koju kätte

Linnavolikogu istungeid kantakse helis ja pildis üle internetis, samuti linnavalitsuse pressikonverentse. Linnaosade halduskogude koosolekud on iseenesest avalikud, kui pole otsustatud teisiti. Aga kus on nende ülekanded helis ja pildis, nende salvestused?

Siingi pakuks televisioon täiendava võimaluse elanikele oma õiguste teostamiseks, ehkki ilmselt saaks neile osaks vaid jälgimisrõõm ilma otsese kaasalöömiseta. Või siiski mitte ainult?

Hea küll, aga mis siis, kui mitmes linnaosas toimuvad halduskogu koosolekud ühel ajal?

Lahendus oleks tehnilist laadi – kui on võimalik luua ühele teleprogrammile mitmeid profiile, siis seesama halduskogude üheaegsus on kindlasti üks võimalik põhjus. Ent mitte ainus.

Turistiprofiil keskenduks kultuurile

Usutavasti leiduks Tallinna külaliste hulgas piisavalt neid, keda huvitaks selline telekanal, mis on just temale mõeldud, mis aitab tal Tallinnas turist olla.

Nimetagem seda siis Tallinna televisiooni turistiprofiiliks. Näen seda eelkõige inglisekeelsena, ent sugugi ei teeks paha edastada infot teisteski keeltes, nagu saksa, prantsuse ja vene.

Turistile tutvustataks linnaruumi, kuhu ta on tulnud. Erinevad filmid näitaksid linna ühest servast teiseni – Piritalt Kakumäeni, Paljassaarest Pääskülani. Siis antaks talle ülevaade sellest, kuhu tal just täna õhtul ja või homme hommikul tasuks sammud seada – mida pakub Rahvusooper, millised näitused on avatud, milline on homne ilm ja plaanitavad üritused jne.

Hilisemal õhtul ning ehk ka varasematel öötundidel näeks turist otselülitusi erinevatest kohtadest ning saaks ka tiitritena ööelu puudutavat teavet – selles pubis on see esineja, selles toimub karaoke, see suletakse tunni aja pärast… jne.

See pole veel kõik.