Kuuldes nime Pesnjarõ ei kulu keskealisel muusikakõrvaga eestlasel vast rohkem kui murdosa sekundist, et esimesena meenuksid vähemalt märksõnad “Valgevene”, “folkrock” ja … “Nu, pogodi!”. Isegi kui ükski muu Pesnjarõ laul meile ei meenu, siis tänu tolle kultusmultifilmi ühele osale peaksime ikka mäletama seadet valgevene rahvalaulust "Касіў Ясь канюшыну" (kaassiv jass kanjušõnu; eesti keeles “Jass see niitis ristikheina” või, kui soovite, siis venepäraselt “Vasja niitis ristikheina”).
Just selle lauluga lõi tänane Valgevene Riiklik Ansambel Pesnjarõ Jõhvi Kontserdimajas kohe alguses publiku vere keema.
Tõe huvides olgu küll lisatud, et see ole täpselt SEE Pesnjarõ, vaid tolle koosluse ametlikult tunnustatud õigusjärglane. Algsest, 1969. aastal alustanud koosseisust polevat seal mitte kedagi. SEE Pesnjarõ lagunes tarkade internetiallikate sõnul 1990-ndate lõpus. Ansambli riismetest moodustusid uued grupid, kes kasutasid oma nimedes sõna “pesnjarõ”. Pärast bändi asutaja ja liidri, rokilegend Vladimir Muljavini (Ўладзімір Мулявін, suri 2003. aastal) pöördumist võimude poole aga kutsuti ellu toosama riiklik ansambel, kuhu võeti toona täiesti uued, noored muusikud. “Mitme Pesnjarõ probleem” ei olevat küll kuhugi kadunud, see tekitavat ikka veel kodumaal segadust.
Jõhvis kuuldu-nähtu põhjal jäi mulje, et seda (eelkõige Muljavini) pärandit püütakse siiralt hoida ning taasesitada nii autentse kõlaga kui vähegi võimalik. Tundub, et õnnestunult (vaid rahvalaul “Rušniki”, eriti selle intro kõlas kuidagi võõralt). Eelkõige aga pean märkimisväärseks lauljate vokaalset taset ja nende mitmehäälset laulu. Ka pillimeeste näol on tegemist vaieldamatult professionaalidega ning oma ala tippudega. Igaüks neist sai ka kontserdil oma vilumust ühekaupa demonstreerida.
“Pesnjarõ” repertuaar on seinast seina ja sestap oli ka Jõhvis kuuldu “läbilõikekontsert”. Oli tõsist proget ja ka kergemat poppi, sealhulgas nõukogude ajale tüüpiliselt repertuaari lisandunud kohustuslikud palad mõnelt “nõukogude autorilt”. Vähemalt ühest Pesnjarõ laulust on ka eestikeelne cover – see on “Berjozovõi sok” (“Kasemahl”), mida esitas kunagi Kalmer Tennosaar. Kohati tundub uskumatu, et kõike seda, mida kuulsin, on teinud üks ja sama ansambel….
Nende suurim väärtus aga on kahtlemata rahvalaulutöötlused, mis olid omal ajal vist maailma mastaabiski unikaalsed ning väidetavalt päästsid paljud valgevene rahvalaulud unustusehõlmast. Võib-olla teaksime neist vaid “Bulbat”, kui poleks olnud “Pesnjarõ’d”… Selle ansambli roll Valgevene muusikas peaks olema võrreldav ühtaegu meie Collage’i ja Rujaga.
Panin Jõhvi kontserdil tähele, et mida komplitseerituma teosega oli tegemist, seda suurema mõnuga toimus musitseerimine, seda rohkem õhkus lavalt “elektrit”. Ühe progekompositsiooni juures (venekeelne “Krik ptitsõ” e. “Linnu karje”) aga oli lausa tunda, et need pillimehed tahtnuks tegelikult midagi veel enamat teha kui nad said; et kontserdisaal ja lava oli sel hetkel ahtake ning “pintsaklipsustatud” atmosfäär muutunud tüütuks ja ahistavaks raamistikuks. Kergemaid poplaule esitades tundusid muusikud omakorda ülemäära “korralikud”.
Peamiselt venekeelsele nostalgiapublikule – “70-ndate ja 80-ndate aastate noortele”, nagu ütles bändi tänane kunstiline juht Vjatšeslav Šarapov – näisid olevat südamelähedasemad ja tuntumad aga just venekeelsed poplaulud. Suur osa Pesnjarõ repertuaarist on ju venekeelne ning leidis sestap ka kergesti tee vene publikuni üle NSV Liidu. Samas mäletame ju hästi, kuidas nõukogudeaegsel eesti noorel venekeelse muusika omaksvõtuga lood olid ja milliste siltidega õnnistati eesti artiste, kes üleliidulist publikut vallutasid… Nii oligi Pesnjarõ kontsert minu jaoks paljuski “avastusretk”. Mõnigi varem kuuldud lugu, mis ei ole rahvalaultöötlus, tähendas üllatust stiilis “tohoh, see oli ka nende repertuaaris!”.
Ülejäänud saal aga laulis venekeelset poppi rohkem või vähem kaasa. Eriti armastatud lugu näis olevat “Vologda” – pillimehed katkestasid selle ajal üldse mängimise, lehvitasid ning jätsid solisti ja publiku üheskoos ilma saateta laulma.
Muide, ka ansambel ise üllatas mitmehäälse a capella lauluga – selleks oli Oginski tuntuim polonees “Hüvastijätt isamaaga”, millele on tekst juurde loodud. Helilooja Michał Kleofas Ogiński ehk Міхал Клеафас Агінскі olevat olnud valgevenelane…
Kui sellesse väitesse võib suhtuda nii või naa, siis üks on minu meelest küll kindel – et mullu 40-aastaseks saanud “Pesnjarõ’d” võib ka tema tänasel kujul iga valgevenelane enda uhkuseks pidada.