PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Kelle iivet toetame – eestlaste või eestimaalaste?

Vanemapalk ja inimlikus suuruses lastetoetused on igati teretulnud ja ka ammu oodatud. Meeldiv üllatus oli kuulda paremerakondade suust muret eesti rahva kestmajäämise pärast, ehkki väike pettumus oli see, et valimiste ajal “unustati” visioon poolteisest miljonist eesti keele kõnelejast.

Aga selleks kulus peaaegu 15 aastat, et näha kasvõi mingisugustki rahvusluse ilmingut end parempoolseteks nimetajate hulgas, kes kippusid rohkem armastama suuri majandusnäitajaid ja olema mõtteviisilt “kapitalistid-internatsionalistid”. Rahvusluse ilmingute all pean silmas loomulikult majanduslikke meetmeid sündimuse languse vastu ja tõusu nimel eestlaste hulgas. Pronksmehe teisaldamine on õiglustunde väljendus, ent mitte rahvuslus.

Meenutagem, et millalgi sajandivahetuse paiku kippus pealegi moodi minema rääkimine nõukogude ajast kui sotsialismiajast, mitte kui nõukogude ajast, vene ajast või okupatsiooniajast – ning selle ajaga ei vastandatud omariiklust ega isegi mitte demokraatiat, vaid vabaturumajandust. Tekkis mulje, et olnuks N. Liidus vabaturumajandus, poleks suur osa eestlastest üldse viitsinud mingi vabadusvõitluse või eestluse kaitsega tegelda.

Isegi vastandamine stiilis rublaaeg-krooniaeg võtab pisut kõhedaks, ehkki näiteks raamatupidajatele võib seda ju andestada kui omamoodi professionaalset kretinismi – rääkimata juba politseinikest, kelle kõnepruugis on möödaniku nimeks miilitsa-aeg 🙂

Niisiis on astumisel järjekordsed sammud selleks, et muuta iive eestis positiivseks. Aga… kas siin ei peitu üks teatav oht? Minu mäletamist mööda on siinse vene kogukonna hulgas sünnitusealiste naiste protsent suurem kui eestlaste hulgas… Kel jaksu, uurigu Statistikaametist järele – www.stat.ee

Uitmõte inimnäolisest rahvuslusest

Äkki tasuks siiski mõelda võimalustele, kuidas toetada eestlaste juurdekasvu ennaktempos vähemalt lähema poole sajandi jooksul ilma et teiste olukord halveneks? Kasvõi mingi eestlastevahelise vabatahtliku rahvusliku solidaarsusmaksu kehtestamisega nii, et koos üksikisiku tulumaksuga oleks see maksukoormus näiteks 30 protsenti, tavalise tulumaksu alanedes aga suureneks samavõrra selle rahvusliku solidaarsusmaksu protsent? Tagasi tuleks tavalisest rohkem hüvesid kuni elamispinna tasuta kasutada andmise ja kinkimiseni välja, sõltuvalt laste hulgast. Lisaks võimalus sattuda avalikku nimekirja, mis kannaks tinglikult nimetust “rahvuslikult mõtlejad”.

Kinkimine võiks jämedas joones olla selline – kui perekonnale on antud kasutada kolme magamistoa, elutoa ja köögiga korter, siis see kingitakse perekonnale pärast neljanda lapse sündi. Nelja magamistoaga korter kingitakse pärast kuuenda lapse sündi… jne. Loomulikult peaks siin kehtima ka reegel, et – uue ja suurema saab ainult siis, kui eelmise riigi poolt kingitud korteri tagasi annad.

Keegi ei saaks heita ette mingit muulaste ebavõrdset kohtlemist. Neil midagi ei muutu, “paketiga” liitunud eestlased saavad küll laste jaoks rohkem hüvesid, kuid neilt kooritakse ka rohkem makse. Pealegi – tegemist on vabatahtliku maksuga, mida kõik niikuinii omaks ei võta. Kes tahab, võib madalaid makse ja täielist kapitalismi edasi nautida.

Ja lõpuks – tähtajalisus. Mitte igaveseks ajaks igavesti ainult eestlastele, vaid näiteks 25 aasta pärast kõigile Eesti Vabariigi kodanikele, 50 aasta pärast kõigile Eesti elanikele. Seniks aga rakendame meetmeid selleks, et eestlaste osakaal suureneks nende suurema sündimuse, mitte aga kellegi teise sündimuse piiramise või millegi veel hullema läbi.

Inimnäoline rahvuslus peaks olema kõige tabavam nimetus sellisele poliitikale. Inimnäolisus ongi ju eesti rahvuslusele omane? Kusjuures – minu meelest peaks Eesti propageerima seisukohta, et kõik riigid, kus on kohalikke (hääbumisohus) põlisvähemusi oma põlise territooriumiga, tagaksid nende rahvuste esindajate juurdekasvu ennaktempos kuni valdavaks enamuseks muutumiseni oma etnilisel kodumaal.