PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Miinist õigluse jaluleseadmise teel

See, et Euroopas on tõsisemalt võetud luubi alla kommunistlike režiimide kuriteod, on kauaoodatud ja loomulik.

Samas – kui on lootust mingi rahvusvahelisel tasandil resolutsiooni vastuvõtmisele, mis annaks õigusliku hinnangu kommunistlikele režiimidele, siis peame olema väga ettevaatlikud ja tähelepanelikud. Vähemalt sama ettevaatlikud, nagu olime ise kunagi oma taasiseseisvumisotsust sõnastades. Vahe on aga selles, et kui tollal püüti välistada mitte iseseisvumist, vaid võimalust tõlgendada otsust uue riigi sünnina, siis nüüd tasub karta „miini” meie omariiklusele üldse.

Vähemalt üks riik võib olla vägagi huvitatud sellest, et taoline resolutsioon tunnistaks ebaseaduslikuks kõik kommunistide võimuhaaramised ning sellest tulenevalt ka nende valitsused ja režiimid, nende valitsuste tunnustamise aktid ning nende valitsuste sõlmitud rahvusvahelised lepingud koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Kui meenutada 1920. aasta Tartu rahulepinguga seotud asjaolusid ja tagajärgi, siis peaks olema igati selge, mis riik sellist asjade käiku sooviks, nagu seegi, et Eesti ei tohiks see mingil juhul olla.

Nagu öeldud, ei ole see oht mingi mõjuv põhjus, et loobuda rahvusvahelise õigusliku hinnangu andmisest kommunistlike režiimide suhtes. Samas peaksid iseäranis Baltimaad hoolitsema selle eest, et milline ka ei oleks õiguslik hinnang, peab see sisaldama järgmist mõtet:

„Kommunistlike võimuhaaramiste ja nende tulemusel moodustatud valitsuste ebaseaduslikuks tunnistamisega ei kaasne ega saa kaasneda nende võimupöörede ja režiimide eksistentsiaalsete huvide ärakasutamise teel või mistahes muudel asjaoludel moodustatud uute riikide tekkimise ja hilisema olemasolu õigusvastaseks tunnistamist. Samuti ei tunnistata õigusvastaseks ühtki nimetatud uute riikide tunnustamise akti ega ka nende uute riikide poolset tunnustust teisele riigilie, sealhulgas uue riigi ja kommunistliku valitsusega riigi vastastikuse tunnustamise akti. Samas tunnistatakse õigusvastaseks nimetatud uute riikide hilisemad annekteerimised teise riigi poolt.”

Hoiatus võib hetkel tunduda ennatlik, aga see ei tähenda, et peaksime pigistama silmad kinni ja uskuma, et „sellist asja ei saa juhtuda”. Sestap lugegem süvenenult läbi see antikommunistlik artikkel, mis nõretab solvumisest eestlaste suhtes. Ehkki ajaloofaktidega on selles loos nagu on, tuleb endalt küsida – ega siin pole juhuslikult tegemist tulevase välispoliitilise kursi esimese sõnastusega?

Selleks tasub valmis olla.