PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Georg – hea film, aga ajaloofaktide ohverdamise otstarbekus?

Filmi käisin vaatamas laupäeval, 17. novembril 2007.

Polekski vaja siinkohal pikemalt peatuda Marko Matverel – tema Georgi ehedus on juba muusikalist alates väljaspool igasugust kahtlust. Filmis küll Matvere ise ei laula – kasutatud on Georg Otsa enda salvestusi, ent neidki “esitab” Matvere nii tõetruult, et ühel hetkel isegi kahtlustasin, kas pole äkki filmitegijad saanud ringhäälingult fonogrammi, salvestanud sellelt instrumentaalpõhja ning lasknud Matverel endal sellele peale laulda? Matverel, kes muusikalis suutis hääle ehedusega üllatada ka Georgi omaaegseid kolleege?

Film “Georg” keskendub küll rohkem sellele osale kunstniku elust, mis toimus lava taga ja teisel pool koduust. Tema inimsuhetele, mille peamiseks teljeks on suhted Astaga. Üks on pärit heast perekonnast, saanud hea kasvatuse ning ka ise ehk liigagi džentlmen, ent teatud hetkedel väga radikaalne otsustaja, tegutseja ja ütleja. Tema kõrval – kirglik, metsikute juurtega metsik skandalist, keda juhivad väga tugevad hetkeemotsioonid ning järsud otsused, millele järgnevad sama järsud ümbermõtlemised.

Kummagi ühine armastus on teater, lava – ja sellest saab ka abielu kirstunael.

Just siin näebki filmi vaataja üht selget, lausa saatanlikku liini, mis näitab kaht kõrvuti toimuvat arengut. Georgi tõusuga kaasneb Asta allakäik. Näeme justnagu mingit paratamatut ahelreaktsiooni. Mõlemad osapooled justkui püüavad sellest ka väljuda, ent tulemusteta. Vajavad ja hävitavad teineteist.

Neid stseene vaadates võime küsida – kas Georg oskas märgata seda abi ja tuge, mis tuli Asta poolt? Kas soov, et mees saaks lavale, oli armastava naise või paadunud egoisti oma? Kas oli see püüd kujundada Suurt Kunstnikku või hoopis endise lapstähe püüd luua staar selleks, et tema valguses ka ise taas särada?

Nii võiks lõputult küsida. Selline lihtsalt on keskne inimliin filmis “Georg” ja siinkirjutaja meelest hästi välja mängitud.

Olen nõus, et seetõttu polnud ajalooline faktitäpsus filmis peamine (ikkagi baritoni naise meenutus!), ehkki oli tunduvalt olulisem kui müsteerium-muusikalis. Paraku ei jäänud mul mõned kõrvalekalded ikkagi tähele panemata.

Näeme stseeni, mis toimub Stalini ajal. Georg laulab – aga mida? Oh üllatust – “Maailm samme täis”! Isegi kui Ahto Veerme ja Heldur Karmo oleksid sellise lääneliku poplaulu loomise peale tulnud Stalini aja lõpupoole, siis kuidas olnuks tollal võimalik selle jõudmine sahtlist kaugemale? Tegelikult peaks kuulateski olema arusaadav, et laul on loodud 1960-ndatel, äärmisel juhul päris 50-ndate lõpus. Telefilmisalvestus Georg Otsaga on aastast 1966 (võin ehk eksida aastaga siia-sinna) ning ühes 1970. aasta helisalvestuses on esitajaks Boris Lehtlaan.

Hruštšovi vastuvõttu on filmis dateeritud aastaga 1964. Kaadrites näeme juba kolletavate lehtedega puid. Selge, järelikult on sügis ning varsti kõrvaldatakse Hruštšov võimult (see toimus oktoobris 1964). Georg keeldub selles stseenis peolauas ja üldse üritusel laulmast põhjendusega, et tema isa on suremas. Karl Ots suri aga juba 1961. aastal ja hoopiski veebruaris…

Mine tea, võib-olla on see siiski asjatu norimine. Tähtis oli ju lõppude lõpuks olukord, mitte tehiolud. Alati saab igat asja kellegi meelest kuidagi paremini teha. Pean filmi tervikuna siiski kunstilise õnnestumiseks ning ilusaks kummarduseks Maestrole ja Eesti ooperiteatrile.