ehk väljamõeldud meenutus väljamõeldud noormehelt väljamõeldud olukorras, kus seadusi on muudetud nii, et õpilaste üle valitseb totaalne kontroll ning vägivaldseid õpilasi ja neid kaitsvaid pedagooge kriminaalkaristushirm.
Oleksin sellele luuserist klassivennale juba ammu koha kätte näidanud. Ma tean, et mul olnuks poolehoidjaid.
Aga ma ei saanud! Jamaks läks asi kätte siis, kui muudeti kriminaalseadusi. Varem ei tehtud alla 14 aastastest kurjategijaid. Nüüd on nii, et vangi küll varem ei panda, aga nii kui 11 saad, hakatakse pattusid kokku lugema ja kohut mõistma. Kõigepealt hoiatus. Siis koolivahetus – mitte kedagi ei huvita, et terve perekond peab selleks mujale kolima! Siis šokiarest kas täielikus üksinduses või kusagil erikoolis. Ja siis hakatakse sulle juba vangla-aega kokku arvutama. Niipea kui 14 saad, võid minna vangi kõige selle eest, mida oled 11-aastasest peale teinud.
Kool ei tohi midagi kinni mätsida, muidu läheb direktor vangi. Õpetaja ka, kui ta midagi maha vaikib. Varem kool ikka kaitses oma õpilasi, aga nüüd on see keelatud! See tähendab – kui õpetaja siga mängib, saab kiita, kui aga käitub nagu inimene, siis saab karistada.
Igal pool on turvakaamerad. Isegi peldikus. Seadus pidi lausa nõudma! Üks vale liigutus kas siis klassiruumis, koridoris või õues – vahet pole. Turvakaamera salvestab kõik. Ka sinu katse kaamera ära lõhkuda või kinni katta. Süütõendid on sinu vastu. Ütled küll, et ülbitses, aga keda see huvitab? Nad küsivad: "Mida tähendab ülbitses?" Kui püüad seletada, siis vastatakse: "See pole õigustus. See, kes tal kambaga käsi väänas, olid ju sina! Kes käristas ta riided pärast võimlemistundi katki? Sina! Kes… Sina!"
Vaata, kui hea on nüüd kitumas käia. Ise ei pea üldse enam mäletama kõiki, kes sul käsi väänasid ja seepi suhu toppisid. Nüüd ainult vaata televiisorist järele. Vanasti pidid sellised jobud tõestamisega vaeva nägema, vahel nad ei suutnudki tõestada, et midagi tõsist oli ja jäid lolliks. Kool oli ikka privaatne koht.
Kui esimest korda pärast turvakaamerate paigaldamist see jobu mu peale kitus – talle oli vist keegi juba öelnud, et kõik salvestatakse! – ja mulle siis kõike televiisorist ette näidati, öeldi otse: "Kui kordad, lendad koolist ja sulle hakkab karistus kogunema. Mida rohkem kordad, seda suuremaks läheb karistus. Ja siis, kui kõik teised hakkavad elu, esimest armastust ja muud lahedat nautima, nagu normaalsed noored, lähed sina vangi ja jääd kõigest ilma." Lähenemiskeeld pandi ka peale. Pidin tast kaarega mööda käima. Kusjuures me tahtsime talle koduteel kambaka teha, aga kusagilt ilmus mingi kuri sell välja ja rääkis lähenemiskeelust…
Mis mul muud üle jäi, kui see ülbik välja kannatada. Aga milline psühhoterror see oli, te ei kujuta ette. Kui see luuser enam kedagi ei kartnud, muutus ta kohutavalt aktiivseks. Vastas alati tublilt (öäk), lõi kaasa huvitegevuses, käis mingitel olümpiaadidel… Isegi kehalises hakkas edu saavutama, mulle järele jõudma! Aeg läks edasi ja ta hakkas tüdrukutele ka meeldima. Isegi mõned klassivennad, kes normaalsetes oludes oleksid koos minuga teda piinanud, hakkasid temast lugu pidama. Reeturid! Tuulelipud! Ise ta ei jaga midagi autodest, jalgpallist ega Vormel 1-st, kaarte ei mängi, kannab mingeid vanu riideid, loeb mõttetuid raamatuid… Heade hinnetega loll! Haisukott! Emo!
Minu isa ei salli lollust. Mina ka mitte. Isa ütleb alati: "Loll saab kirikus ka peksa!" Aga miks siis mina ja minu sõbrad ei tohtinud sellele jobule peksa anda? Kui oleksime teda regulaarselt piinanud, siis ei ülbitseks niimoodi, oleks madalam kui muru ja kord oleks majas. Ta suhtuks minusse aupaklikult. Kõigisse. Aga nüüd? Mina polnud tema silmis lõpuks üldse mitte keegi. Tegi mida ise tahtis, mölises kogu aeg. Raisk… Varem läksid ikka koju hea tundega, kui olid ära näinud tema nutuse näo ja valust kõveras keha. Siis oli päev korda läinud. Nii kui see kaamerajama pihta hakkas, lõppes iga koolipäev rikutud tujuga.
Kannatasin kuidagi 14 eluaastani ja kauemgi seda alandust välja. Mina ja minu vanemad ka. Isa oli teate kui tige kõigi seadusekirjutajate ja kooli peale! Aga temast sõideti üle. Kui direktoriga rääkimas käis, lõppes jutuajamine sellega, et turvamehed viskasid ta lihtsalt majast välja, öeldes, et olgu ta kasvõi presidendi isiklik sõber… Politseiriik!
OK, vangla jäi ära. Aga siis tulid põhikooli eksamid. Minu lemmiktüdruk, kellega tahtsin käia (ja see oli juba õnnestumas), hakkas ootamatult paremini õppima ja samal ajal minust kõrvale hoidma. Ja siis ma poolkogemata kuulsin – see kuradi m… ja minu tüdruk pidid koos eksamiteks õppima…
See oli viimane piisk karikas.
Ma ei suutnud enam õppida, kuigi eksamid olid ukse ees. Ja tema, see luuser, sitakott, pede on selles süüdi! See ei saanud jääda karistuseta. Mul polnud kaotada midagi, elu niigi läbi ja üks vangla ees või taga.
Ma ei uskunud enam kedagi. Ka neid, keda sõbraks pidasin. Nad püüdsid mind lohutada, aga… Kuradi teesklejad! Rääkinud siis selle tüdrukuga, teinud midagi selleks, et ta sellega ei hakkaks käima. Pärast nägin, et nad midagi omavahel sosistasid ja irvitasid. Minu üle niikuinii. Nad on kõik minu vastu! Kui räägivad minuga, siis justnagu sõbrad, aga tagaselja… Äkki nad kõik korraldasidki selle? Noh, et minu tüdruk ja see koos õpivad? Selleks, et mulle hinge sülitada?
Minu otsus oli kindel.
Teadsin, et ühe tuttava tuttav tegeleb relvaäriga. Sain siis tema juures harjutada ja harjutamiseks laenata. Mini-UZI on hea masin. Pritsib halastamatult kuule ja nii tihedalt, et möödalaskmisvõimalust pole.
Teadsin, et kooli uksel on turvaväravad. Loomulikult ei viinud ma seda masinat eesukse kaudu koolimajja.
Kehalise tund oli tulemas. Võtsin koti vaikselt peidukohast kaasa. Karistuse täideviimise kohaks pidi saama riietusruum.
Teadsin, et turvakaamerad on võimla riietusruumis. Nagu öeldud, on need isegi peldikus. Salaja pandi. Kui see ilmsiks tuli, siis iga normaalne lapsevanem protestis. Et kas need turvamehed on mingid perverdid… Ei aidanud. Öeldi, et vaadatakse ainult salvestusi, kui mingi jama juhtub. Peldik oleks muidu olnud hea piinakamber. T… poleks julgenud pissile minna, oleks ennast lõpuks täis teinud… Oi, ma oleks irvitanud. Aga mis sellest turvakaamerast riietusruumiski enam. Enne ma jõuan ju karistuse lõpuni viia.
Oleks ma teadnud, et mitte ainult turvaväravates, vaid ka kooli koridorides on andurid, mis relva ära tunnevad… Riietusruumis need turvamehed juba ootasid mind.