Võimalus mõtlevaks revolutsiooniks?

Jaanus Nurmoja
krooniline kaasamõtleja

Kui osalesin 4. aprillil Rakveres mõttetalgute peaproovil, siis nägin ühelt poolt inimeste soovi kogu protseduur endale selgeks teha. Teisalt aga arvasin – ja arvan siiani end tajuvat teatavat “ehmatust”.

See “ehmatus” meenutas midagi, mida lugesin kunagi ühest Eesti Raadio almanahhist 1985. aasta kohta. Nimelt anti toona pärast väga karme suukorvi-aastasid järsku tund aega eetrit täielikuks loominguliseks vabaduseks (selleks taastati “Reporteritund”). Poliitilise surutisega kohanema sunnitud ajakirjanikele oli see aga nii ootamatu (küllap eelkõige uskumatu), et esimese hooga ei osatudki seda võimalust kasutada ja algselt tuli eetriaeg mingi aseainega täita. Ent mitte kauaks.

Seekord on “ehmatajaks” ärategijate katse eemaldada suukorv meie mõtetest. Sõnavabadusega on iseenesest ju kõik hästi. Lihtsalt tavakodanik võib olla harjunud mõttega, et tal pole aegagi tulevikule mõelda ja teda niikuinii ei kuulata, kuna ta on vaid “väike mutrike”, kelle eest tehakse otsuseid kusagil mujal. Sestap võib tunduda väga harjumatu ja uskumatu, et kuulatakse igaühte ja kui sa just kuritegevust ei propageeri, sõda ei õhuta, etnilist puhastust ei nõua või Eesti riigi õigust olemasolule kahtluse alla ei sea, siis ei mõista sind keegi hukka.

Küllap nõuab harjumist seegi, et meilt oodatakse selgeid ja konkreetseid seisukohti – millist Eestit me tahame? Kui näeme kusagil millegi viletsat või ebaõiglast korraldust, siis milline peaks see hea või õiglane korraldus meie meelest olema? Mida peaksime tegema ise, mida soovitame teha riigil või omavalitsusel?

Kuigi erakonda ei tehta, on mõttetalgutel “Minu Eesti” isegi midagi ühist valimiskampaaniaga, ent rollid on vahetunud. Erakondade rollis on talgulised, valijate rollis aga erakonnad. Nii võiks naljatamisi öelda, et mittepoliitikutest kodanikud saavad võimaluse poliitikutele valimiskampaaniaid "tagasi teha” ning püüda erakondi hoopis enda meele järele “kallutada”.

Vältigem teemade vältimist

Mõttetalgud on igaühele haruldane võimalus oma tahet väljendada vastavalt oma võimetele ja oskustele. Kes oskab, võib juba eelnevalt koostada normitehniliselt korrektse eelnõu mõne seaduse muutmiseks. Samas võib ka lihtsalt valida lemmikküsimuse, vestlusringis kaasa mõelda ning ehk ootamatult sündinud mõttesähvatus välja öelda.

Ma ei tahaks kuidagi väita, et mõttetalgute teemaderingi koostamisel on meelega püütud vältida “teravaid nurki”, ehkki teemade pealkirjad võivad esmapilgul selllise mulje jätta. Samas näen (vähemalt internetifoorumis) ohumärke selles, et inimesed üritavad olla hästi korralikud ning jääda 100% peateema raamidesse. Nii võib ehk mõnigi diskussiooni väärt küsimus jääda püstitamata, kuna see justnagu ei sobikski kuhugi ja järelikult justkui polekski sünnis seda üldse tõstatada.

Siin oleks küll palve mitte lasta end häirida asjaolust, et puuduvad nii konkreetselt sõnastatud valdkonnad nagu näiteks “Töö, palk ja elatustase”, “Välispoliitika” või “Riigikaitse”. Pole vaja sellepärast loobuda veel tõstatamast küsimust õiglasest alampalgast, kõigi sotsiaaltoetuste asendamisest üheainsa kodanikutoetusega, Narva vanalinna taastamise võimalustest, välispropaganda talituse loomisest või millestki muust samas vaimus.

Näiteks kui küsimus on seotud palgakorraldusega, siis võib ta erinevail põhjusil ühtaegu haakuda teemadega “Ettevõtlus ja töökohad”, “Kodu, pere ja järelkasv”, “Valitsemiskultuur” ja “Eesti maine”. Foorumi keskkond ei võimalda küll üht ideed mitme teemaga siduda, kuid igaühel on vabadus kopeerida üks tekst mitme sobiva teema alla. Loodan, et projekti eestvedajad leiavad võimaluse luua kasvõi üks omaette koht “mitme teema küsimuste” tarvis.

Vastutus kapis ja kapist väljas

Paljud kartvat vastutust väljaöeldu-kirjapandu eest, mida nad selle vastutuse all ka ei mõtleks ja miks ka ei kardaks. Neile soovitaksin mõttetalgutel otsida vastuseid küsimusele “Kuidas kõrvaldada vastutusehirmu põhjused?”

Tegelikult valime kahe vastutuse vahel. Kumma võtame – vastutuse ütlemise või ütlematajätmise eest? Valik ei tohiks olla keeruline.

Kui ma olen mõttetalgutel või juba eelnevalt mõne küsimuse püstitanud, avalikult lahendusi pakkunud ning oma võimete piires seda kõike ka põhjendanud, siis ma olen teinud kõik endast oleneva selleks, et idee jõuaks kuhugi otsustajateni ning et riik muutuks vähemalt minu silmis paremaks.

Aga mis siis, kui ma olen endamisi, kitsas pereringis või anonüümses netikommentaariumis küll kõva mees torisema, et “Kurat, mille eest nad seal riigikogus/valitsuses/linnavalitsuses palka saavad, miks nad ei korralda seda ja teist nii ja naa…”, ent avalikkuse ees pean suu lukus ja mõttetalgutest käin kaarega mööda, sest mine tea, muidu äkki arvavad teised inimesed minust halvasti? Järelikult annan endast parima, et minu mõte mitte kuhugi ja kellegini ei jõuaks, et riik või linn ei saaks paremaks, et mulle jääks alles minu “maailmavalu” ning põhjus kõiki ja kõike maapõhja vanduda.

“Minu Eestil” kaks stsenaariumi

Ühe võimaliku stsenaariumi kohaselt kujuneb mõttetalgutest “Minu Eesti” üleriigilise tähtsusega auru väljalaskmise üritus, mille tulemusel sünnivad süütud koolikirjandid õnne valemist ja armastuse tähendusest. Kõik on rõõmsad, keegi ei solvu kellegi peale, kokkutulnud on mõnusasti aega veetnud ja neile tundub, nagu oleksid nad osalenud milleski suures. On kevad, kaunis maikuu ja elu läheb endist rada edasi.

Teine stsenaarium on see, et kodanikud võtavad endale juba eelnevalt aja mõne teema põhjalikuks läbimõtlemiseks ning pakuvad mõttetalgutel välja võimalikult konkreetsemaid lahendusi tegelikele probleemidele. Mitmed “Minu Eesti” ideed saavad aluseks suurtele muudatustele riigis ning ehk mõnegi erakonna programmis. See valmistab pettumuse kõigile, kes on lootnud inimeste hirmudele ja valehäbile ning arvestanud esimese stsenaariumiga. Toimunu saab tuntuks “mõtleva revolutsiooni” nime all (oli Singing Revolution, nüüd Thinking Revolution) ning maailmas ainulaadne 1. mai toob Eestile rahvusvahelist populaarsust.

Kumb neist kahest peale jääb, on eelkõige meie endi valik ja oma riigist hoolimise küsimus.

2 kommentaari “Võimalus mõtlevaks revolutsiooniks?”

Comments are closed.