Olen “Minu Eesti” mõttetalgutel tõstatanud mitmeid küsimusi. Seda on rohkem kui ise puhtfüüsiliselt jõuaksin vedada 1. mail mistahes mõttekojas. Samas oleks mul hea meel, kui neid võtaks arutada ja arendada mõni teine huviline kusagil mujal.
1. Kuidas teadvustada karistuse vältimatust kuriteo eest – kriminaalvastutuse iga ja videovalve
Kriminaalvastutuse iga 11-aastaselt, karistuse kandmise iga 14-aastaselt
Täna algab kriminaalvastutuse iga vähemalt isikuvastaste tegude puhul 14-aastaselt. Pole parata, aga see on liiga hilja. Vägivaldsed lapsed teavad oma õigusi suurepäraselt ning võtavad oma õigustest maksimumi. Nende hea enesetunde hind on kellegi kannatused.
Mõjutusvahendid neile, kellel pole tänases mõistes kriminaalvastutuse iga käes, peaksid panema ka nii noore inimese mõtlema, kas ikka tasub teiste elu rikkumise nimel oma elu ära rikkuda. Näpuvibutamine à la "märkus päevikus või käitumishinde alandamine" paraku ei aita.
Seetõttu tuleks kriminaalvastutuse iga muuta nooremaks. Kui vastab tõele, et alla 14-aastane ei ole suuteline karistust kandma, siis tuleks seda teha nii:
* karistus määratakse sellele, kes on vähemalt 11-aastane
* karistuse kandmine algab 14. eluaastast
* karistuse kandmine võib ära jääda, kui noor inimene kooli vahetab ning uues koolis ühtki kuritegu rohkem toime ei pane
Laps peab maast madalast teadma, et kehaline väärkohtlemine on kuritegu ning tajuma vahelejäämise ja karistuse vältimatust, samuti teadvustama endale, kuidas ta saab iseenda elukäiku oma tegevusega mõjutada.
Loomulikult peab vägivaldse lapega tegelema psühholoog, kelle tegevus ei lõpe seal, kus algavad karistusmäärad. Vägivallatsejale tuleb kõigepealt "haiget teha" (karistus), seejärel aga "peale puhuda" ning aidata tal leida vägivallale alternatiive (psühholoog).
Videovalve koolis tagab kuriteo tõendamise vältimatuse
Põhjalik videovalve koolis võib olla kulukas, kuid samas on tegemist tõhusa vahendiga koolivägivallaga toimetulemiseks. Ükskõik kus ka vahejuhtumeid ei teki – vähemalt füüsilise vägivallaga seotud pahateod ja nende tegijad peavad olema hiljem tuvastatavad.
Mõned võivad väita, et videovalve on traumeeriv, kuna häirib tema lapse privaatsust. Paraku on privaatsus võrreldes turvalisusega tähtsusetu. Võimalus teha kindlaks kuritegu ja selle tegijad kaalub üles "trauma" privaatsuse häirimisest. Arvan, et protestid "privaatsuse rikkumise" vastu tekivad pigem mõnel muul põhjusel. Julgen väita, et teatud juhtudel võrdub privaatsuse kaitsmine kuritegevuse soosimisega.
2. Kuidas taastada Narva euroopalikkus?
Kuna sisuliselt on tegemist nii linnaelu, Eesti maine kui ka väärtuste ja kultuuri küsimusega, mille lahendamine peaks avaldama ka olulist mõju turismile, siis olen selle küsimuse püstitanud mitmes foorumis. Kahjuks pole reageerinud antud teema autor osalusveebis, ent ega küll küllale liiga tee.
Narva vanalinna taastamine muudaks nõukogude linna taas euroopalikuks ning seega Euroopa Liidu väärikaks väravaks. Pildid Narva vanalinnast on olemas, samuti peaks olema säilinud muu taastamiseks vajalik materjal. Peale selle oleks mõtet vaadata üle ka linna teised piirkonnad.
Mida siis teha?
1) Gdanski ja mitme teise Poola linna eeskujul ehitada üles Narva vanalinna “koopia”, kus majad kopeerivad originaale vähemalt fassaadide, mahtude, paigutuse ja tänavajoone osas, andes alale endisaegse miljööväärtuse
2) ühtlasi tuleb tänavad varustada tänapäevase tehnilise infrastruktuuriga (iseäranis videovalve ning tõhusa sadeveekanalisatsiooniga)
3) kui seoses vanalinna taastamisega nähakse vajadust ja võimalust arhitektuurilisteks eksperimentideks, siis selle jaoks näha vastavas planeeringus ette ala väljaspool vanalinna; vanalinna naabruses võiks kaaluda hoonestuse uuendamist, et see vanalinnaga harmoneeruks
4) kuna osa nõukogudeaegseid elamuid kuuluks vaieldamatult lammutamisele, siis tuleb nende asemele ehitada “mahulised kloonid” ning nendes asuvad elamispinnad elanikele tasuta asemele anda
5) Narva vanalinna elamispindadele tuleks asutada eestlased ülesandega luua seal euroopalik kultuurikeskkond (nn palgalised eestlased). Iseküsimus, kas elamispinnad neile kinkida või anda tasuta kasutusse.
6) isetekkelised vene küla laadsed barakialad tuleb likvideerida (kui seda juba pole tehtud) ning nende asemel välja arendada moodsad uuselamupiirkonnad. Neile barakielanikele, kelle ehitise olemasolul on mingisugunegi õiguslik alus, tuleb anda sama suured asenduselamispinnad, ülejäänud majutada sotsiaalkorteritesse.
Rahastamine?
Tõenäoliselt oleks lootust taotleda Narva vanalinna taastamise rahastamist Euroopa Liidu struktuurifondidest.
See võiks olla ka rahvusvaheline koostööprojekt – üheks partneriks Rootsi (ajaloolistel põhjustel) ning Poola (kogemuste tõttu).
3. Kuidas leida Eestile adekvaatne tunnuslause ja milline see võiks olla?
Niinimetatud "Eesti märgi" kampaania läks untsu, sest "märgi" algne mõte moondus ametnike peas pelgalt disainielemendiks suveniiridel. Tegelikult oleks pidanud kõigepealt leidma tunnuslause ja alles seejärel parima lahenduse selle disainimiseks. Üheks tulemuseks on see, et kujundi "Laulev maa" on lätlased "ära napsanud".
Sestap küsigem nüüd: kuidas leida Eestile adekvaatne tunnuslause?
Võib-olla koorub seegi mõttetalgutel välja.
P.S. Mõttetalgutest ajendatult – miks ei võiks see olla "MÕTLEVATE INIMESTE MAA"?
4. Meretramm Tallinna suvise ühistranspordiliigina
Mobiilsus ja transport, Linnaelu
Tallinna puhul on pakutud välja "meretaksot" kui suvist ühistranspordiliiki, mis aitaks vähendada maismaaliikluse koormust ning muutma mugavamaks liiklemise mereäärsete piirkondade vahel. See teema tõsteti hiljaaegu üles ka Eesti Päevalehes, meenutusena linna visioonikonverentsist.
Kuna "meretakso" jätab mulje kui millestki eksklusiivsest, siis pakun esiteks selle asemele mõiste "meretramm", mida kasutatakse näiteks Poolas.
Tõstatangi meretrammi küsimuse eelkõige selleks, et teadvustada – sellele ühistranspordiliigile ei tohiks anda mingit eksklusiivset staatust, vaid see peab olema võrdväärne liinibussiga ning vähemalt Tallinnas peaks see olema ühtses piletisüsteemis. Võrdluseks sellesama Poolaga – meretrammi pilet Sopotist Hel’i (Hel on linnake samanimelise maasääre tipus Gdanski lahe ääres) maksis 2006. aastal Eesti rahas ca 11 krooni.
Eeltood
u ei tähendaks muidugi, et pisut eksklusiivsemat ja hinnalt kallimat "meretaksot" ei tohiks eksisteerida. Aga liinibussiga võrdväärses staatuses meretramm peaks kindlasti Tallinnas olema.
5. Tallinn metroo abil turistisõbralikumaks, vähem liiklustihedaks, sõltumatumaks lumetormidest
Mobiilsus ja transport, Linnaelu
Tallinna hädad on suur territoorium, kesklinna pudelikael merelahtede ja Ülemiste vahel ning tohutud liiklusprobleemid, mis tekivad lumetormidega.
Lahenduseks tuleks taas võtta tõsiselt kaalumisele metroo ehitamise võimalus, nimetame seda siis (algselt) kiirtrammiks või milleks iganes.
Metroo ehitamiseks ei pea olema miljonilinn (näide Prantsusmaalt: Rennes, Tallinna-suurune linn). Normaalsed peatusevahed kesklinnas on tavaliselt 0,5 – 1 km, mujal ca 2 km või ka rohkem, keskmine liikumiskiirus ca 45 km/h (maksimumkiirus ca 150 km/h). Vaguneid ei pea olema tingimata neli-viis – näiteks Rennes’is on kaks vagunit. Tallinna pikim läbimõõt jääb 20 km kanti, teistpidi on pikimad vahemaad 10 km ringis.
Linna eri poolte geoloogilised erinevused (ühel pool paas, teisel pool liiv) pidid selle ülesande Tallinnas raskeks muutma, aga sel juhul võiks kaaluda nö kahe võrgu loomist ümberistumisjaamadega "piiripealsetes" osades ja/või raudteede maapealset üleminekut ühest tsoonist teise.
Maa-alune raudtee vähendaks hädasid, mis Tallinnas kaasnevad lumetormiga. Maa-alusele raudteele ju lumehanged ei kuhju!
Inimestel oleks oluliselt vähem vajadust liigelda maa peal. Samas suureneb nende mobiilsus Tallinna mastaabis.
Kindlasti ei tohiks unustada ka metroo turistisõbralikkust. Omal käel reisiv turist peab ju lennu-, bussi- või raudteejaamast jõudma hotelli ja vastupidi. Metroo on selleks kordades inimsõbralikum kui mistahes maapealne ühistranspordiliik. Pole metroost paremat ühistranspordivahendit ka ühepäevaturistile.
Metroojaamade juurde peaksid kindlasti kuuluma parkimismajad, kusjuures parkimispiletid täidaksid ühtlasi sõidupileti rolli.
Lõpuks – kui ehitatakse välja liinid, siis ei pea kohe igas kavandatud kohas jaamu avama. Samas on võimalik planeerida potentsiaalseid jaamakohti. Kuna perspektiivselt jõuab neisse kohtadesse mugavalt palju inimesi ning vastav infrastruktuur on olemas, siis järelikult on loodud potentsiaalne tõmbekeskus, mis stimuleerib investoreid seda piirkonda välja arendama. Kaob mõte kõike kesklinnas teha. Linnaruum areneb ühtlasemalt. Piltlikult öeldes pole mingit probleemi ehitada näiteks Mustamäele mõni uus teater või Lasnamäe serva mingi muuseum.
Rahastamine: see peaks olema jälle europrojekti koht.
Vt ka Harju maakond
6. Turism: kuidas muuta reisirongiliiklus euroopalikuks?
Omades rongiga Euroopas reisimise kogemusi tean üsna hästi rongisõidu eeliseid ja seda, kuhu meie raudtee võiks areneda nii rongide endi kui ka raudtee osas. Lisan ka siia tutvumiseks ja mõtteaineks http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/ReisirongiEuroopa
Asja juurde. Minu mõtted on järgmised.
See loob olukorra, kus vajadusel saab rongiga sõita lühikese ajaga Tallinnast Varssavisse, Berliini, Prahasse või mujale ja sealt Tallinna ilma vajaduseta oodata ratastevahetust Leedu-Poola piiril. Eeldatavasti oleksid raudtee projekteerijad ja ehitajad neist maadest, kus selline võrk eksisteerib ning seega võib kindel olla töö kvaliteedis
Sellise võrgu väljaehitamine võimaldab varustada meie raudtee siseliinid korralike rongidega ilma et neile tuleks eritellimuse korras Vene rööpavahega sobivaid rattaid tellida. Areneb reisirongiliiklus tervikuna, mis muudab Eesti külastamise turistidele mugavamaks ja atraktiivsemaks.
Vene rööpavahe võib säillida ida-lääne suunal, pidades silmas eelkõige kaubarongide ning Eesti ja Venemaa vahel kurseerivate reisirongide vajadusi.
7. Kuidas soodustada (mere)turismi Eesti ja Kesk-Euroopa vahel?
Lääne-Euroopasse suunduvale maismaaturistile on ajast aega olnud üks ebamugavamaid ettevõtmisi Poola läbimine. See ei tähenda aga, et Poolas ei oleks atraktiivseid piirkondi. Sealhulgas mere ääres. Need jäävad aga sellest "peateest" kõrvale.
Mainitud mereäärsed piirkonnad on minu meelest parimad suviseks reisiks Läänemere lõunakaldale. Ent nagu öeldud – sinna jõudmine on ebamugav. Otsetee on võimalik, ent see tähendaks lisakulutusi (Vene transiitviisa Ida-Preisimaa läbimiseks).
Sama ebamugav on maismaaturism näiteks Põhja-Poolast ja Põhja-Saksamaalt Baltimaadesse. Samal põhjusel. Lisaks puudub mugav ja kiire raudteeühendus, mille vajalikkusele juhtisin tähelepanu teises teemas.
Siinkohal võiks olla üleskutse nii ettevõtjatele kui ka riigile – leida võimalusi reisilaevaliikluse käivitamiseks Eesti ja Poola vahel. See aitaks eestlastel avastada koduse Läänemere ääres paiku, millega asendada kasvõi pikemat ja kallimat suvitusreisi Lõuna-Euroopasse, samas tooks Lääne-Euroopa turistid bussireisist hoopis mugavamal moel Eestisse. Rostockiga on laevühendus olemas, ent jääb liiga kaugele.
Stardipaik ja sihtpunkt Eestis võiks olla Saaremaa, vajadusel ka Tallinn.
Gdansk väärib külastamist vanalinna pärast. Nn kolmiklinn Gdansk-Sopot-Gdynia on ühtlasi suvituskoht, kusjuures Sopot on poolakate suvepealinn. Samas lähedal on ka suvitajate paradiis – Hel’i säär, kus kämping kämpingu küljes kinni.
Saksamaast jääb Gdansk suhteliselt, ehkki mitte liialt kaugele.
Swinoujscie on viimane punkt Poola lumivalge liivarannaga mererannikul – ta asub Usedomi saarel, Poola-Saksa piiril. Laevaühendus on näiteks Ystadt’iga Rootsis. Hea strateegiline asukoht seega. Parimaid võimalusi Poola rannaturismi ja Saksamaa-suunalise linnaturismi ühendamiseks.
Taustaks pildimaterjali (aastaarv on piltidel fotoaparaadi praagi tõttu vale, tegelikult oli see juuli 2006):
http://picasaweb.google.com/lihtsalt1/PoolaSaksaTaaniReisJuuli2006#
8. Kuidas tõsta Eesti alampalka nii, et ta oma väiksuses ei kahjustaks Eesti mainet?
Suhtlete turistiga – näiteks Prantsusmaalt, Iirimaalt, Inglismaalt, Belgiast, Hollandist. Ta näeb, kui palju meil miski maksab. Toit poes ja söögikohas, ühistransport… Teda huvitab loomulikult ka meie elatustase. Aga ta ei küsi, milline on meie keskmine palk, vaid hoopis seda, milline on meie miinimumpalk.
Vastate: 4350 krooni ehk 278 eurot.
Võite kindlad olla, et teie vestluskaaslasel lähevad silmad õudusest suureks, ta haarab kahe käega peast kinni, vaatab teile kaastundliku pilguga otsa ja imestab, et kuidas meil veel revolutsioon ei ole puhkenud.
Tema kodumaal on miinimumpalk üle 1000 euro kuus (näiteks Belgias 1387,49, Iirimaal 1,499,33) hinnatase aga mitte 5 korda kõrgem kui Eestis, vaid umbes 1,5 korda. Mulje Eestist? Muu hulgas selline, et riik mõnitab oma kodanikke ning tööandjad töövõtjaid. Tulemuseks on pealegi see, et eestlane tuleb otsima tööd tema kodumaale, kus lihtsal kärulükkajal on parem elu kui Eesti keskmise palgaga pedagoogil.
Eesti maine – ning antud juhul kõigi kolme Balti riigi maine – on oluline ka tavainimese vaatevinklist ning ei sõltu ainult sellest, mida näevad siin maailma tipp-poliitikud või majandusanalüütikud. Seetõttu tõstatan alampalga küsimuse ka teema "Eesti maine" all.
Ametiühingud ja tööandjad peaksid võtma eesmärgiks tõsta Eesti alampalk sellisele tasemele, et ta oma ostujõult vastaks EL 15 alampalkadele. Mida kiiremini see toimub, seda väiksem on summa, mis Eesti tingimustes oma ostujõult sellele vastaks. Põhimõte: Lääne-Euroopast madalam palk ei tohi tähendada Lääne-Euroopast madalamat elatustaset.
Näiteks kui Belgias on
alampalk 1387,49 EUR ehk 21709,50 EEK
hinnatase 1,4867 korda kõrgem kui Eestis
siis peaks Eesti alampalk olema 14 602,47 krooni. Sellel on Eestis sama ostujõud, nagu 21 709,50 kroonil Belgias.
Vaata ka üleskutset osalusveebis: https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2396
Infoks veel – Leedu alampalk (231,70 EUR) ja hinnatase on meist madalam, kuid meie alampalgaga võrdse ostujõuga (Eesti vaste oleks 4349,16 EEK). Poola alampalk on 312,70 EUR, millele oleks ostujõult Eestis võrdväärne 5491,80 EEK.
9. Kuidas muuta töötasustamine Eestis õiglaseks?
Ettevõtlus ja töökohad, Valitsemiskultuur, Eesti maine
Niisiis – minu meelest on vaja järgmisi tegevusi.
* strateegilise alampalga kindlaksmääramine, mis oleks ostujõult võrdväärne Lääne-Euroopa alampalgaga
* alampalgastrateegia ehk tööandjate, ametiühingute ja riigi kokkulepitav kava alampalga ostujõu viimiseks Lääne-Euroopa tasemele – vaata ideed osalusveebis
* avaliku sektori ühtne palgaskaala, kus aluspalk on võrdne alampalgaga, “strateegillise alampalgaga” või on lubatud selle kõikumine antud vahemikus – vaata ideed osalusveebis
* lahtiste kaartide poliitika – parandada elanike (eriti noorte elukutsevalijate) informeeritust oma palgaperspektiividest ühel või teisel tööl. Kuidas?
** ülalnimetatud avaliku sektori palgaskaalale antakse üldkohustusliku “miinimumide tabeli” staatus ja see tabel on kodanikele internetist hõlpsalt kättesaadav
** sama lihtsalt kättesaadav oleks võrdlev statistika Euroopa Liidu liikmesriikide alampalkadest, eri ametite palkadest ja nende ostujõule vastavatest summadest Eesti tingimustes
Efektid avalikus sektoris
* läbipaistvus – avaliku sektori palgasüsteem on selge, lihtne ja ühtsel alusel
* õiglus – ka kõrgeimate juhtide heaolu sõltub ühiskonna nõrgimate heaolust
* ratsionaalsus – juhtide ülemaksmise võimalus on viidud miinimumini
Efektid tööturul:
* tööotsija teab, millisest palgast madalamat pole mõtet küsida ning millisest palgast kõrgemat ei maksa väga loota
* noor inimene teab, milline on tema palgaperspektiiv ühel või teisel ametil (oskab oma karjääri paremini planeerida)
* tööandja teab, millised on tema võimalused ja raamid, sh seda, kui odavat tööjõudu on tal üldse lootust saada (oskab oma ressursse paremini planeerida)
Ettevõtlust soodustavad tegurid lääneeuroopaliku palgamiinimumi korral:
* oluline osa Eesti elanikkonnast on tänasest ostuvõimelisem, mis peaks olema eelkõige tavatarbijale suunatud ettevõtlusele kasulik, kuna tagab vajaliku käibe
Turgu distsiplineerivad ja inflatsiooni pidurdaad tegurid – kui alampalk pärast teatud tasemeni jõudmist indekseeritakse ja seotakse inflatsiooniga
* Kaupade ja teenuste müümisel tuleb hinnatõusuga olla ettevaatlik, sest tõstes kaupade hinda annab ettevõtja oma panuse inflatsiooni, mis omakorda sunnib teda töötajate palka tõstma.
Viidatud varasemad ettepanekud osalusveebis (klikates avanevad):
UUS – Eurostat on uuendatud ja ka andmed on tiba muutunud. Hinnatasemelt olime 2007. aastal 71,5% eurokeskmisest, Belgia hinnatase 106,3% eurokeskmisest. Vahe ca 1,49 kordne. Alampalgavahe oli samal ajal 5,47 kordne (praegu on 4,99 kordne
Vaata andmeid: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=…n=0&language=en&pcode=tsier010
Siin võrdluseks miinimumpalgad:
Eesti Statistikaamet : http://www.stat.ee/29949
Rahvusvaheline Tööandjate Föderatsioon (värskemad andmed): http://www.fedee.com/minwage.html
Erinevad andmed ja nende võrdlus:
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO statistika andmebaas: http://laborsta.ilo.org/
10. Rahvuslitsents eri valdkonnas tegutsemist toetavale tarkvarale
Tegemist oleks litsentsiga, mis võimaldab tarkvara tasuta paigaldada Eesti ID-kaardi omanikel kodanikuportaali kaudu. Mõeldud on loomulikult sellist tarkvara, millel pole elementaarsetelt funktsioonidelt ja kasutajasõbralikkuselt võrdväärset vabavara. See võib olla arvutisse paigaldatav tarkvara või – miks ka mitte – riigi tellimusel eestlastele kasutamiseks loodud veebisüsteemi mootor.
Paigaldamine oleks võimalik vaid siis, kui arvutil on internetiühendus ning paigaldajal ID-kaart lugejas. See toimuks kas igal juhul üle interneti või siis oleks paigaldusfail nii seadistatud, et ta nõuab litsentsile digiallkirja ja netiühendust.
Riik kuulutaks välja hanke, dokumentides oleks muu hulgas küsitud pakkumist ühe potentsiaalse kasutaja kohta ning litsentsi uuendamise maksumust. Näidatud peaks siis olema tellija poolt ka potentsiaalsete kasutajate maksimaalne arv 1000 täpsusega, elanike koguarv jne.
Kindlasti tuleks sellisele tarkvarale tellida korralik eestikeelne tõlge.
NB! Nimetus "rahvuslitsents" või "rahvuslik litsents" on tinglik ning siinkirjutajale pole teada, kas sellist litsentsitüüpi on maailmas üldse kasutusel. Võib-olla oleks korrektsem öelda "piiratud avalik domeen". Aga kui sellist pole, miks ei võiks Eesti olla see riik, kes taolise litsentsi juurutamise algatab?
Mõte on aga selles, et juhul,
kui inimene kasvõi hobi korras midagi loob ning parimaid tulemusi on võimalik saavutada just mõnda spetsiifilist tarkvara kasutades (mis ei ole üldlevinud kontoritarkvara), siis ei põrku ta vastu hinnabarjääri ega tunne kiusatust hankida piraattooteid. Eelkõige võib see puudutada kunstiloomingut, kuid arvatavasti on ka muid valdkondi.
Milline tarkvara võiks olla saadaval rahvuslitsentsiga?
Tegemist oleks kodaniku isiklikku veebisüsteemi ehitava mootoriga. See tähendab, et kodanik, kes soovib kuidagi enda isikut ja tegemisi avalikustada, võib vastavalt oma soovidele luua just endale sobiva ning kuitahes keerukate andmeseostega portaali. See tähendab – luua just selliseid sisuvorme (mooduleid) nagu tal vaja on, seostada eri sisuvormid omavahel vastavalt vajadusele, luua ühest sisust erinevaid andmevaateid.
Kuna olen niikuinii osalusveebis pakkunud välja idee (muusika)teoste registreerimise viimisest internetti, mis looks autoritele endile võimaluse oma loomingut digitaliseerida ja vastavalt vajadusele avalikustada, siis võtsin ka käesoleva idee aluseks Eesti Autorite Ühingu teose registreerimise kaardi.
VAATA SIIT – http://www.nurmoja.pri.ee/ideed/kodaniku_cms.pdf
11. Kuidas muuta kool ja õppetöö õppimis-, õpilase- ja õpetajasõbralikumaks?
Sõltumata õppeprogrammide ettekirjutusest ja kõikvõimalikest hariduskorralduslikest süsteemidest on põhjust püstitada eesmärke puhtalt õpilase ja õpetaja tasandil. Et kool poleks kellelegi vastik, vaid hoopis meeldiv koht ning et koolitund oleks see koht, kus tahetakse olla. Siinkohal minu mõtted, mõned neist isegi oma kooliajast.
Distsipliin+koolitunni atraktiivsus=paremad teadmised
Klass kui perekond on tõhusam ja mõnusam kasvataja
Adekvaatne hindamine – vastavalt võimete iseärasustele
Õpilased tuleks jagada mõtteliselt kahte lehte: mälumängijad ja teadmiste kasutajad, proovida nende võimeid mõlemas rollis ning lähtuda eelkõige nendest võimetest ülesannete andmisel/hindamisel.
Turvalisus privaatsusest tähtsam
Võib-olla tuleks kriminaalvastutuse iga nooremaks muuta, kasvõi nii, et karistus määratakse alates 11. eluaastast, ent selle kandmine algab 14. eluaastast ning võib ära jääda, kui noor inimene oma tegu ei korda..
12. Kuidas saavutada, et eestlastel ei oleks põhjust karta väljasuremist?
Põhipostulaadid
- Suhtumise muutmine lastesse, perekonda ja sotsiaalabisse
- laps = pensionär
- sotsiaalabi peab säilitama inimese
- töötasu peab tagama inimväärse elu ilma vajaduseta end lisatööga rebestada
- laste ja perekonna väärtustamist saab riik väljendada olulisel määral sotsiaaltoetuste abil
- Tänased probleemid
- pensionäride osakaalu pidev kasv
- eestlaste vähene osakaal oma kodumaa rahvastikus
- üha valjemini kõneks olev vajadus võõrtööjõu ja lausa immigratide järele
- multikultuursuse kriitikavaba propaganda
- Aastal 2041 – eestlasi 88%
- visioon peab olema, et seda kasvõi osaliselt saavutada
- "mõõdikud" on sümboolse tähendusega – 88% oli meid enne sakslaste vaterlandi pöördumist, 2041 saab 50 aastat taasiseseisvumisest (pool sajandit kestis ka okupatsioon) ja 100 aastat esimesest küüditamisest
- keelatud on etniline puhastus ning eestlaste toetamine muulaste maksude arvel
- Sotsiaalabi meetmed – variant 1
- vabatahtlik ja avalikus teenistuses kohustuslik "rahvusliku solidaarsuse pakett"
- kuni visioonis sõnastatud eesmärgi saavutamiseni (eestlasi 88%) on paketikõlblik ainult eestlane, sh abikõlblik siis, kui on töötanud ühtekokku vähemalt ühe aasta jooksul pärast liitumist
- pakett tähendab suuremat maksukoormust ja tõhusamat lastetoetust (rohkem hüvede ümberjagamist), sh põhimõtet "igaüks maksab alimente"
- toetus võib olla rahas või elamispinnas tasuta kasutusse andmisest kinkimiseni – kingitakse siis, kui iga magamistoa kohta on 2 pereliiget ning iga pereliige on sel juhul võrdselt kaasomanik, lahutuse korral ostetakse tagasi või antakse asenduselamispinnad
- paketis osalemisega kaasneb nime kandmine avalikku "rahvuslikult mõtlevate eestlaste" nimekirja
- paketis osaled, kuid toetusest loobud – oled "kolme tärniga rahvuslane" (aga kui lahutad, lahkud lastest ja tahad ikka olla "kolme tärniga", siis pead maksma täiendavalt alimente)
- üks abikaasa ei ole paketikõlblik või lihtsalt pole liitunud => toetus rakendub pooles ulatuses ja lahutuse korral on mitteliitunu alimendikohustuslik
- samasugust abi korraldav eraõiguslik struktuur
- eeldab hästitoimivat äriideed, piisava rahahulga algset olemasolu, lisategevusi ja sama head järelevalvet, nagu oleks tegemist riikliku struktuuriga
- oleks "poliitiliselt korrektsem", ent raskemini korraldatav
- võimalus luua sarnaste meetmetega "inkubaatoreid" väljasuremisohus sugulasrahvastele?
- küsimused
- kui suur rahaline toetus?
- kui suur täiendav maksuprotsent oleks
vajalik?
- vabatahtlik ja avalikus teenistuses kohustuslik "rahvusliku solidaarsuse pakett"
- Sotsiaalabi meetmed – variant 2
- kodanikuraha – idee väljapakkuja Delfi arvamusosas Ahti Mänd, kes viitas Saksamaal sündinud ideele (siin koos minupoolsete edasiarendustega)
- kõlblik iga kodanik mistahes vanuses
- töötasu ja väljateenitud kindlustuspension lisandub
- muutub vastavalt inflatsioonile
- vahetab välja kõik muud sotsiaaltoetused
- töötule "töövalve" kohustus, st kohustus teha ühiskondlikult kasulikke juhutöid või muud juhutööd riigile ilma tasu nõudmata (nb! loovisikud!)
- kodanikumaks
- vajalik selleks, et kodanikuraha ei eksisteeriks mittekodaniku maksude arvel
- oleks ilma maksuvaba osata, st ka kodanikurahast teatud protsent
- suurused
- kodanikuraha – 2009. aastal ca 8600 krooni (800 eurot jagatud Saksamaa ja Eesti hinnatasemete vahega)
- alternatiiv: lapsele vähem potentsiaalsete elamiskulude võrra
- miinimumpalk – 2009. aastal 4350 krooni (võib-olla ei vajakski sel juhul kohe eraldi tõstmist Lääne-Euroopa ostujõuga tasemele, sest koos kodanikurahaga omaks summa samasugust ostujõudu)
- kodanikumaks – näiteks 13%?
- kodanikuraha – 2009. aastal ca 8600 krooni (800 eurot jagatud Saksamaa ja Eesti hinnatasemete vahega)
- tulumaks
- kodanikuraha suurune summa oleks maksuvaba (kõigile, ka kodanikuraha mittesaajatele)
- lihtsam ellu viia kui varianti 1
- stimuleerib kodanikuks saamist naturalisatsiooni korras
- ei suurenda oluliselt atraktiivsust võõrtööjõu suhtes
- võib toetada iivet ja eestlaste arvukust, kuid mitte niivõrd eestlaste kunagise osakaalu taastumist
- kodanikuraha – idee väljapakkuja Delfi arvamusosas Ahti Mänd, kes viitas Saksamaal sündinud ideele (siin koos minupoolsete edasiarendustega)
- Üldisemad meetmed iibe soodustamiseks sotsiaaltoetuste abil
- valikuprintsiip – kas vanemapalk ja sümboolne lastetoetus või ilma vanemapalgata tõhus lastetoetus kuni laste täiskasvanuks saamiseni
- kas väiksemad maksud ja lahutuse korral alimendid või suurem maksukoormus, täiendav lastetoetus ning alimendivaba lahutus
LISA – kus ma kaasa rääkisin
Ettepanek õiglase ja läbipaistva majanduse loomiseks
![[Up]](https://www.minueesti.ee/minueesti/templates/default/images/icon_up.gif){kind=icon}
Jaanus Nurmoja 
Liitunud: 06.04.2009 12:14:18
Postitusi: 70
Asukoht: Rakvere
Sees
Ines Jakobson wrote:Sotsiaalse vastutuse mõistet rakendavad meil teadlikult kahjuks liiga vähesed ettevõtted, kui üldse. Aga just praegu oleks seda kõige rohkem vaja endale selgeks teha ja siis rakendada. Küll siis tulevad ka õiglus ja läbipaistvus.
Võib-olla seda ongi keeruline ühe lausega defineerida. See peaks näitama, mil määral ja mismoodi sõltub ettevõtjast ühiskonna heaolu tervikuna ja kuidas see ettevõtjale tagasi tuleb.
Kui aga rääkida majanduse läbipaistvusest, siis sellele aitaks kaasa alljärgnev:
– õiglane alampalk, milleni jõudmiseks töötataks välja alampalgastrateegia, vaata https://www.minueesti.ee/minueesti/posts/list/156.page
– üldkohustuslik ja avalik palgamiinimumide tabel – esialgu vaid avaliku sektori tarvis koostatud palgamiinimumid kehtiksid kõikjal kui mitte juba enne, siis alates alampalga ostujõu võrdsustumisest Lääne-Euroopa riikide alampalkadega – http://www.nurmoja.pri.ee/ideed/palgamote_minueesti.xls
Mis oleks avaliku palgamiinimumide tabeli efekt? Tööotsija teab, millisest palgast madalamat pole ühe või teise ameti puhul mõtet küsida ning millest kõrgemat saada oleks vähe lootust (ja millest kõrgemat küsida oleks ebasünnis). Tööandja teab enda piire – et sellest ja sellest palgast odavamat tööjõudu pole lootust saada ning sellest ja sellest kõrgemat tasu pole mõtet pakkuda. Turgu tuleb ka distsiplineerida, et viia alatasustamise ja ülemaksmise võimalus miinimumini.
See aitaks, muide, noort inimest elukutsevalikul ja karjääriplaneerimisel. Elukutsed on koos palgaperspektiividega nagu peo peal. Muide, kui miinimumide kehtestamisel järgitaks samu põhimõtteid nagu minu pakutud tabelis (otseselt inimesele ja turvalisusele suunatud ametite miinimumid on ühel pulgal muude valdkondade kõrgharidust eeldavate ametite miinimumiga), siis peaks noor olema vägagi mõistliku valiku ees.
Näiteks:
"Kas olla vanamemmede pissitaja või karjääritibi riigi ametiasutuses? Palk on üks.
Teine variant oleks kindlasti uhkem, aga selleks peaksin kindlasti kõrghariduse omandama ja kas ma inimesena selleks sobingi?
Esimese variandi peale võivad mõned mu tuttavad jälle nina kirtsutada. Aga see oleks mulle hoopis lihtsam, sest olengi selline hoolitseja tüüp. Mis siis, et töö on mõnede arust justkui alaväärtuslik, madala mainega – selle korvab sama hea palk, nagu mõnel karjääritibil.
Nii et valin vähemalt esialgu variandi üks, kusjuures see ei tähenda tingimata, et tee kõrgharidusele ja mõnele muule ametile minu jaoks kinni on!"