Kolmeaastane tegi poes üksi sisseoste
Viimase aja üks lõbusamaid lugemisi, mida meedia on osanud pakkuda. Kas tõesti sugulashing?
Ise tegin selles vanuses vaata et hullemagi triki. Kodusel Mustamäel hakkas mul õues igav ning võtsingi vastu otsuse –sõidan linna! Üksinda, ilma tüütu ema või vanaemata! Asusin bussipeatuse poole teele. Siis liikus veel buss nr 7 Sütiste-Estonia. Numbreid ma juba tundsin, seega oleksin raudselt õige bussi valinud ja õiges kohas maha ka läinud. Seda enam, et õige koht oligi lõpp-peatus “Estonia” ees.
Politseid (miilitsat) asendas naabrimees, kes mulle juhtumisi vastu jalutas. Ma muidugi vastasin ausalt tema küsimusele, kuhu ma lähen. Linna! Tema aga võttis mul käest kinni ja selgitas, et kodus kindlasti ollakse hirmus mures ja ma peaksin ikka tagasi minema.
Maja nurga tagant nägingi paanikas õde jooksmas. Olin ilusti kõnniteel, nagu oli õpetatud. Aga kusagilt lähenes maanteemuhk ning mu õde kiljatas seda nähes hirmasti (mis mulle hirmsasti nalja tegi) ja kiirendas sammu minu suunas, haaras kaenlasse ja tuiskas kodu poole.
No mida arvate, kas kodus oli paanikaosakond ja hüsteeriline kõnepruuk? 😀
Poodi läksin üksinda millalgi hiljem ning ladusin kah korvi sellist tõsist kraami, nagu hapukoor jne. Raha oli küll vaid mõne kopika jagu. Ma kahjuks ei mäleta, mismoodi olukord lahenes. Vist nii, et pidin korvi laotud kraami kassasse jätma ja tühjade kätega lahkuma. Mingit erilist tõmblemist nagu ei meenu.