Erakondade jõuline lobitöö Rahvaliidu ühendamiseks (loe: likvideerimiseks) kui muretsemiskoht ehk üldse mitte uued mõtted selle erakonna säilimise kasuks

Olen seda vist juba varem kirjutanud, ent kordamine ei tohiks liiga teha.

Ärgu arvatagu, nagu tahaksin Rahvaliitu kaitsta sellepärast, et tegemist on just nimelt Rahvaliiduga ja seal on ühed või teised isikud mulle mingil põhjusel poliitikutena sümpaatsed või et mulle meeldivad “endised kolhoosiesimehed”. See pole minu moodi. Esiteks näen poliitikutena sümpaatseid inimesi igas erakonnas, vähemalt neis, mis esindatud Riigikogus. Teiseks pole mõjuvat põhjust, miks peaks minu suhtumist mõjutama pelgalt asjaolu, et keegi on kunagi juhtinud üht või teist (kasvõi võõrriigi poolt pealesurutud) tüüpi ettevõtet.

Võiks ju mõelda ka nii, et ma olen mainstreamile vastanduja ja avaldan demonstratiivselt toetust erakonnale, kelle toetamist peaks “normaalne inimene” mingite jamade tõttu hoopis häbenema. Noh, see võiks olla isegi veerand tõde. Vastuvoolu ujuja on minus tõesti esindatud.

Põhjust ei pea otsima ka selles, et üleriigiliste valimiste kontekstis ja poliitilistes väitlustes on just RL paistnud silma eetiliste probleemide puudumise ja kõrge poliitilise kultuuriga (kohalike valimiste osas ma ei tea, RL pole Rakveres kuigi jõuliselt esinenud ja siin ei saagi teisiti kui viisaka kampaaniaga hakkama). See on väga suur pluss, ent mitte peapõhus.

Ühinemisettepanekutega esinenud erakondade vihkamises ei saa mind ammugi süüdistada. Ma ei vihka neid ja miks ma peaksin?

Peapõhjus on Rahvaliidu sotsiaalne baas – maarahvas. Mis tähendab eestlasi. Oluline on eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkust käsitlev osa nende programmis ning erakonna pigem sotsiaalne kallak. Ning kokkuvõtteks see, et kõigi nende omaduste tõttu oleks Rahvaliit ainus erakond, kes suudaks kujuneda tõsiseltvõetavaks eesti rahvuslikke aateid esindavaks erakonnaks. IRL seda mingil määral ju on ka, ent eelkõige ajalooga seotud küsimustes.

Kui Rahvaliit kaoks, siis kaoks üldse igasugune võimalus, et mõni erakond võtaks oma südameasjaks eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkuse kaitse sellisel kujul, nagu see üldse võimalik on. Sotsid ja kesk ei saaks seda teha, reform… (no kuulge!); IRL ehk tahaks, aga üksnes juhul, kui ei peaks kapitalismis järeleandmisi tegema (nende vasakpööre rahvuslike aadete nimel oleks muidugi tervitatav sensatsioon 🙂 )  Praegu sellist rahvuse kaitsele orienteeritud erakonda pole, ent nagu hea lugeja taipab, on Rahvaliidul võimalus selleks saada.

Just see on põhjus, miks soovin kodaniku ja eestlasena Rahvaliidu säilimist ning erakonnale järgmist käekäiku:

1) läbirääkimisi sotside ja keskiga peetakse, kuid hoiakuga, et kui ka ühinemine toimub, siis alles pärast eelolevaid Riigikogu valimisi, sõltuvalt RL edukusest; kõneluste peaeesmärk on seega kaardistada hetkel olemasolevad koostöökohad ja koostööd välistavad kohad

2) RL võtab eeloleva aasta esimesel poolel ette tõsise töö Eesti tuleviku ja sellest tulenevalt iseenda peamise kuvandi uuendamisega; selle tulemusel

  • valmib arengustsenaarium Eesti jaoks, milles on olulisel kohal
    • tingimuste loomine eestlaste edumaa saavutamiseks loomulikus iibes
    • mitmed rahvusülesed sotsiaalvaldkonda puudutavad teemad (sealhulgas sellise alampalgastandardi kehtestamine, mis väärtustaks täiskoormusega tööd kui sellist samaväärselt lääneriikidega)
    • neid toetav maksupoliitika, mis võib küll olla ebapopulaarne (et mitte öelda kõige ebapopulaarsem) osa programmist, ent samas vajalik
  • Rahvaliidu "uueks näoks" saab inimnäoline rahvuslus
  • Rahvaliit otsib esimeses järjekorras liitlasi eelkõige ametiühinguliikumisest, õhutades aü-sid töötajate õigusi jõulisemalt kaitsma ning võitlema vaesuse vastu töötava elanikkonna hulgas (loomulikult suheldakse ka teiste erakondadega, vaadeldakse koostöökohti ja koostööd välistavaid kohti jne)
  • kõiki eelnevaga seotud peamisi märksõnu asutakse esimesel võimalusel populariseerima, kuid see tegevus peab olema hästi läbimõeldud

3) tulevikuprogrammi ja inimnäolise rahvuslusega läheb RL valimistele 2011; muu hulgas suheldakse ka vene valijatega – ühest küljest väljendades skeptitsismi venelaste toetuse võimalikkuse suhtes, teisalt aga selgitades neile Rahvaliidu valimisvõidu kasulikkust venelastele (mida suurem on eestlaste kindlustunne rahvusena püsimajäämiseks, seda paremini suhtutakse ka neisse, seda kergem on neil saada lahti kolonisti/okupandi kuvandist)

Kui see stsenaarium rakendub ja valimistel ollakse piisavalt edukad, siis on ühinemise mõttetus leidnud kinnitust. Rahvaliidu mõttetusest saab rääkida alles siis, kui valimistel selgub, et eestlasele on ükskõik, kas tema rahvusel on tulevikku või mitte. Seda saab aga Rahvaliidu toetamisest või mittetoetamisest välja lugeda vaid juhul, kui erakond läheb valimistele vastava programmiga.

Mõtlemisainet võib leida eelkõige neist veebikeskkondadest, pannes otsingusse minu nime: