Kui ühe kodaniku idee rikastada linnaruumi näiteks mõne tähendusliku skulptuuriga tõepoolest ühel päeval teostub, siis ei tohiks olla kahtlustki, et see on kodaniku jaoks ääretult rõõmus päev. Nii ka minu jaoks 11. september 2010, mil kohtume kõik Rakvere keskväljakul skulptuuri “Noormees jalgrattal muusikat kuulamas” avamisel.
Milline võiks olla taiese sõnum meile – sellest artikli teises pooles. Kõigepealt aga meenutuseks algne idee. Vaata:
Pean küll vabandama toona mälus istunud kotermanni pärast (“telefoniposti” asemele läks “laternapost”), ehkki see faktiviga küll mõtet ei moonutanud. Ega see olnud ka õigupoolest “linnavalitsuse pressiesindaja artikkel” (küllap oli ametinimetus lihtsalt pandud infoks, et kes ma olen).
Veel kord algusest
Nagu artikliski kirjas, sündis skulptuuriidee mõnevõrra kummaliselt – kui koostasin linnade ja alevite suvemängude tarvis Rakvere seinalehte, mis pidi haakuma taidluskava teemaga “Meie linna uhkus”. Kirjutasin selle otsekui lihtsalt selleks, et näidata lisaks kirjapandule veel midagi ja kedagi, kelle ja mille üle Rakvere uhked on (Arvo Pärt, keskväljak ja julged linnaruumi-ideed). Piltlikult öeldes mõtlesin välja, et meil on selline idee.
See, mida ma tegelikult olin teinud, jõudis mulle kohale alles hiljem – mingil üksiolemise hetkel keset suvemängude üritust, kui seinaleht oli juba üleval ja kõigile näha. Küsisin ühelt ja teiselt kolleegilt, mida nemad arvavad – kas selline skulptuur ei väärikski tegemist. Kõigepealt vist Lii Erolt – igatahes mäletan tema reaktsiooni. Ta vaatas mulle veidi jahmunud ilmel otsa ja ütles umbes nii: “Tead, ma lugesin seda ja mõtlesin, et huvitav – kas ma olen loll, aga mulle tundub, et see skulptuur võiks olemas olla…”
Idee seedis ligi kuu aega ja võttis seejärel juba artikli kuju, kohates positiivset suhtumist nii linnavalitsuses kui ka väljaspool. Linnapea Andres Jaadla seisukoht oli selge – teeme ära!
Bürorkaatiaveski jahvatas pealtnäha aeglaselt, ent seevastu sihikindlalt. Linnakunstnik Jule Käen (Jule Torm) koostas konkursitingimused, kuhu lisasin omalt poolt idee veelgi arendatuma sõnastuse. See on nüüd jõudnud ka Arvo Pärdi pidunädalate voldikusse.
2009. aastal konkurss toimuski. Kolmest võistlustööst tuli esikohale Seaküla Simsoni oma. See vastas ka kõige enam minu ettekujutusele skulptuurist – lihtne kujund, ei mingeid vormilisi veidrusi. Poiss on poiss. Jalgratas on jalgratas. Post on post. Loo jutustamine. Nii oligi mõeldud.
Muide, kõrvalepõikena ei tee paha meenutada, et konkursil oli ka üks teine “muusikakuulaja” – klapid peas, CD-mängija vööl uhkes poosis jalgrattale nõjatumas. Loodetavasti mäletavad asjaomased inimesed mõtet, et ka see intrigeeriv skulptuur võiks kusagil linnaruumis olla, näiteks promenaadil tulevase liivakella juures.
Vahepeal jõudsid toimuda valimised ja edasi-tagasi lõõtsutada nii looduslikud keeristormid kui ka poliitillised tõmbetuuled. Aga mille rajamist kord on Rakveres alustatud, ei seda katkesta vanakurat ka. Nii oli teatriga, samamoodi ka Arvo Pärdile pühendatud skultptuuriga.
Tema sõnum – toida loovat vaimu ja lase tal elada
Nüüd, mil “Noormees jalgrattal muusikat kuulamas” peagi avatakse, olen tabanud end mõttelt – milline võiks olla sõnum, mida ma tahaksin, et skulptuurist välja loetaks?
Kui saamislugu silmas pidada, siis kindlasti see, et kodanike häält kuulatakse. Kui on olemas algatus, siis võib ta kergesti ka teostuda. Algataja ja elluviija ei pea olema üks ja sama. Skulptuuriidee väljapakkumiseks ei pea olema kunstnik.
Aga kui ma ise oleksin skulptor ning oleksin lisaks ideele pakkunud välja konkreetse kavandi? Kuidas pidanuks linn sel juhul käituma? Kas tegema igal juhul konkursi? Selline küsimus tekkis minu peas kevadsuvel, kui jälgisin pealinnas toimunud jagelemisi. Loodetavasti tekitab “Noormees jalgrattal” sama küsimuse nii kunstiringkondades kui ka pealinna võimukoridorides – koos konkreetse vastuse ja õiglase reeglistikuga.
Tähtsaim on aga ikkagi Lugu ise, millest noormees jalgrattal räägib. Ehk paneb ta muusikakõrvaga noored ja ka mitte enam väga noored mõtlema ja endasse vaatama – äkki elab minuski seesama poiss, kellel on tung ja anne muusikat luua? – ning selle poisi endas äratama, teda toitma ning elada ja särada laskma.
Eesti uhkuseks on muusikud, keda maailm esitab. Minu südamesoov, et neid oleks palju. Neid, kes endas noormehe jalgrattal avastavad.
Da Pacem!
Tänuga
Maestrole ilusa muusika ja ilusa loo eest
Linnajuhtidele julge otsuse ja idee elluviimise eest
Simsonile ja sõpradele sümpaatse taiese eest
Jaanus Nurmoja
“Noormees jalgrattal muusikat kuulamas” idee autor