PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

100% Eesti. 100% Rakvere.

Sellist nime kandis Rakvere muusikute kontsert 6. juunil 2008 linna keskväljakul. Nimi sai selline sellepärast, et kontserdil oli ainult Rakvere autorite muusika.

Tagantjärele võib öelda, et arvestades muusikute nappi aega ettevalmistusperioodil ja mõningaid olude sunnil tehtud “ümbermängimisi” läks kontsert ikka väga hästi. Number üks oli siin muidugi muusikute tahe ja hea koostöö. Panin tähele, et igaüks sattus just sellesse rolli, milles ta oli parim. Kes oli õpetaja ja dirigent, kes nö tegevusliider. Ja kõike seda tehti rõõmuga. See on tähtsaim.

Üks eesmärk oli esitleda muusikali “Plats”, aga see pidi nii või teisiti olema kontserdi teine pool. Rakvere muusikud on ju kirjutanud üksjagu. Nüüd esitas Bonzo oma päris uue loo “Uljalt ja ulakalt” (teksti autor Bix Pokupoeg), Neeme Plutus laulis “Katariina”, Ahti Bachblum “Keda seal väraval ootad siis sa?” (tekst Juhan Smuul) ning Tarvo Krall esitas Peep Pihlaku reggae “Jamaikal on kergem”.

Muusikalist “Plats” kuulis publik neid minu lugusid, mis juba esitamisküpsed olid (teine helilooja on Ahti Bachblum). Nüüd nad teavad, millega on tegemist. Tulenevalt väikesest koosseisust ja orkestri puudumisest aga oli lugude kvaliteedivahekord teistsugune, kui luues ja demosid kuulates tundus. Pean küll enda parimaks ideeks laulu “Arendame”, aga sellel kontserdil meeldis enamusele ja ka mulle kõige enam hoopis “Rooside linn”, mida esitas Kelli Pärnaste (linnaaednik Haljas Ann). Tulemus vastas täielikult minu ettekujutusele sellest, mismoodi lugu peab kõlama ja ma olin seda kirjutades täiesti veendunud, et Kelli on just See Laulja.

Eriline kiitus pillimeestele ja iseäranis soolokitarrist Ermole, et nad suutsid kolme erineva taktimõõduga (5/4, 6/4 ja 7/4) “Tinistajast” läbi närida (laulsin mina, muusikalis olen Vend Viplala ehk iseenda karikatuur). Kui esimeses proovis süüdistasin end luuludes, et ansamblid Kuutaga ja Plingers on kokku Led Zeppelin, siis lõppmulje oli, et ega ma palju eksinudki 🙂

Ehkki Tarvo Krall (linnapea Andres Rokkar) ja Eleri Mäesepp (juhiabi Mirjam Punkki-Rokkilainen) ei jõudnud kordagi ühte ja samasse proovi, et kokku harjutatda, tegid nad seda ometi vahetult enne esinemist… Kralli autos! Põhi mängis ja nad laulsid “Põõsa-Jüri” läbi. Tekstid polnud küll pähe jäänud, seetõttu laulsid nad (ja mitte ainult nemad) Hardi Volmeri moodi, spikrid käes.

“Arendame”, mida enne mainisin, kukkus käigu pealt tehtud muudatuste tõttu kohati pungilik välja. Esitajaks Neeme Plutus (abilinnapea Karu-Matti), Tarvo Krall ja Bonzo (kes, nagu ma aru sain, ei taha siiski muusikalis suurärimees Onu Robertit kehastada; kahju). Peep Pihlaku nutika mõtte tulemusel jäi viimases lõpus laulma ainult koor a cappella. Tegelikult peaksid seal kõlama võimsad orkestrihelid… Aga polnud seda orkestrit kusagilt võtta. Ingmari võimed klahvimehena olid niigi viimase piirini proovile pandud.

Minu kui staažika koorilaulja seadetes on kooripartii vist meloodia kõrval ainus koht, kus probleemid puuduvad või on neid minimaalselt ja nad lahenevad kiiresti. Seetõttu oletasin, et kõige paremini sujub töö kooril. Nii oligi. Vanalinna Segakoori ja Solare asemel laulis küll väike projektikoor (sest pidime ikkagi kasutama väikest lava), kuid muud asjaolud olid soodsad – enamus lauljaid olid noodilugejad, koor oli hea häälega ja neid juhatas Elo Forsel (kes sisuliselt pani ise ka selle pundi kokku).

Konfereeris Olav Mäe. Sellepärast, et tema on muusikalis kõiketeadev linlane, kes ühele endisele linlasele siin vahepeal toimunud asju jutustab. Endine linlane satub Rockverre alles muusikalis, sellepärast rääkis Olav üksi (tegelikult oli Kaidu Tiirik liialt hõivatud ja prooviajad ei klappinud) ja sai mõnusasti hakkama.

See oli esimene kord, mil mul õnnestus üritus korraldada. Sestap on suurim ime, et asi toimus. Õigupoolest olin orgunn sellepärast, et kedagi teist polnud võtta. Minu initsiatiiv ka ja noh, sinu idee ja sina rabele, jõudu tööle! Aga olla ühtaegu mitme loo autor, esitaja, stsenarist, lavastaja, korraldaja … Viimased kaks tegevust jäidki ootuspäraselt pinnapealseks ja anarhiliseks, mitmed olulised nüansid tähelepanuta. Parema meelega ma jäänuks enda liistude juurde, pühendunuks rohkem musitseerimise küsimustele. Ehkki siingi mul polnud kusagilt võtta kogemusi, mille järgi ma otsustanuks, kui palju vajaks bänd proove… Lisaks sellele pidin ju tegema ajalehti. Kahe ajalehe (Rakvere SuveSõnumid ja Rakvere Sõnumite tavanumber) koostamine käis vaheldumisi seadete redigeerimisega, kusjuures käigupealt õppisin selgeks trummipartiide kirjutamise (tänud, Vallo!). Olin neid üsna erineval viisil kirjutanud ja enamjaolt mitmerealisena, mis venitas loo mitmele leheküljele. Vallo Vildak pidi aga vähemalt “Tinistajas” kogu aeg nagu kass hiirt noote jälgima ja lööke lugema (temast sõltus ka see, kas mina tulen õiges kohas sisse) ning vajadust lehekeeraja järele ei osanud ju keegi ette näha.

Nutu ja hala lõigu kokkuvõtteks – Rakvere Linnavalitsuse kultuuriosakond vajab vähemalt üht, ehk isegi kaht projektijuhti. Eraldi lehetoimetajast olen ammu rääkinud. Linn kisendab ammu tugeva turundusmeeskonna järele… jne. Need on juba teised teemad.

Aga lõpulugu “Struktuurides on kallutatud jõud”… tundus, et nii laul kui ka esitus õnnestusid. Loodetavasti õnnestub sellest panna ka video kuhugi üles.

Tänan kõiki, kes koostööd tegid ja toetasid!