PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Kõrvarõõmustajate laululugu tõi vanu asju meelde

Ma ei läinud imetlema pilti laval olevast meesteväest, vaid neid kuulama, teades ette, et see, mida ma kuulen, on kuulatav. Oligi. Virumaa Noorte Meeskoor ning tema endised ja tulevased lauljad tähistasid koori juubeliks ülendatud 15. sünnipäeva kontserdiga “Laululugu” – vääriliselt, oma tavapärases headuses. Koorilaulu vahele pikitud sooloetteasted, koorilauljatest pillimehed, Teaduste Akadeemia Meeskoori ansambel ning Raivo Riimi vahelausumised tõid vajalikku vaheldust. Väide, nagu väsitaks üle tunni aja ilma vaheajata kestev kontsert publiku ära, on müüt. Vähemalt taolise formaadi puhul.

Vt. ka Kõrvarõõmustajate laululugu, Virumaa Teataja 19.05.2015

Lootsin küll salamisi, et kavas on ka midagi ennekuulmatut. Iseküsimus, kas see oleks pidanud olema mõne uudisteose esiettekanne või midagi nii rabavat, et tardud paigale ja unustad suu pärani. Või midagi, mille kohta tõdeda, et “ohoo, näe, see lugu ka koorile kohendatud” või “kae, ise poleks selle peale tulnudki, et seda niimoodi võiks seada või esitada”. Õigupoolest oleks veel kavast tahtnud lugeda ka laulude seadjate nimesid…. Aga jõuad sa sellist kontserti korraldades iga paadunud idealisti salasoove aimata ja täita.

Mis ei tähenda kaugeltki, et puudunuks (taas)avastamisrõõm. Seda pakkus eelkõige solist Sven Rannar, kes esitas Tõnis Mägi – Villu Kangru “Ballaadi”. Pidin endale tunnistama, et see laul oli mu mälust peaaegu kustunud. Palju tänu meelde tuletamast. Kontserdi esimene solist Kristjan Tropp, kes esitas Raimond Lätte – Venda Sõelsepa laulu “Tige tikker”, taaselustas omakorda mälestuse hiljutisest laste lauluvõistlusest Jõhvis, kus osalesin žürii töös. Seal osalenud poisid paistsid silma muuhulgas sellega, et mitte keegi neist ei paistnud silma tuima esitusega. Ühele neist läks ka peaauhind.

Pakkuge poistele lahedaid laule, mille esitamist nad naudivad – nii nad laulmise juurde tulevadki. Publik rõõmustab särtsu ja emotsioonide üle. Aplausi valjus pärast vene rahvalaulu “Foma ja Jerjoma” ning Gustav Ernesaksa – Juhan Smuuli “Kutset” kõneles iseenda eest.

Siis tekkis kontserti kuulates veel küsimus, et “kuhu teil ometi nii kiire on selle viimse piletiga?” Imelikul kombel on üsna tavaline, et poplaulude seadeid klaveri saatel esitades kipub tempo algversioonist mehisemaid tuure võtma. “Viimne pilet” (Hunter – Keller / Veski) jäi tegelikult sündsuse piiridesse. Igatahes oli veel väga pikk maa sellise elamuseni, nagu sai mulle osaks kord aastaid tagasi ühe rahvamaja ansamblit kuulates. Valkoneni –Tungla “Las jääda ükski mets” originaalist umbes kaks korda kiiremas tempos. Üllatus oli nii suur, et esitaja ei talletunudki mällu ning kes seda üritust ja kohtagi enam meenutada suudab. Mulje turboansambli lähenemisest loole oli aga kustumatu ning sellele sprindile pole veel keegi suutnud võrdväärset välja pakkuda.

Kontserdil “Laululugu” esines ka vanemuislane Reigo Tamm, kes laulis Barinkay kupleed Johann Straussi operetist “Mustlasparun” ning soleeris “Kutses”. Reigo Tamm on Virumaa Poistekoori vilistlane, kelle elukäik tõestab, et ka harrastuskoor väljaspool Tallinna või Tartut võib olla hüppelaud kutselise muusiku ellu. Huvitav oli teada saada, et omal ajal poistekoori minnes olevat tal olnud raskusi viisipidamisega… Kindlasti aga mitte sõnaseadmisega. Mõni ime siis, et üks 7-aastase Reigo Tamme lühimõtisklus sai aastaid hiljem inspiratsiooniks ühele poiste segakoori laulule. Reigogi ei jätnud seda pärast kontserti meelde tuletamata. Olen süüdi.

Arvi Karotam, Eesti Meestelaulu Seltsi juhatuse esimees avalikustas idee, et Virumaa Noorte Meeskoor ja sünnipäevakontserdiks kokku kutsutud vilistlaskoor võiksid saada aluseks Virumaa Meeskoorile. Ideel näib olevat jumet. Meeskoori asutamine mistahes valla rahvamajas oleks praegu lootusetu ettevõtmine, kuid terve maakonna peale peaks neid mehi ikka leiduma, kes heameelega heas suures meeskooris kaasa lööksid ning leiaksid kasvõi mõnikord aasta jooksul aega kokku tulla ning pühendada päev-paar repertuaari ühisele õppimisele.

Kindlasti võidakse nüüd küsida, et kas selles valguses on üldse mõtet eraldi meeskooril Rakveres? Loomulikult on, vähemalt niikaua, kui see koor “oma teed” otsib, ei püüa laulupidudevahelisel ajal teistega sarnaneda ega ka vastupidi – pelgalt eristumise nimel eristuda. Arvi Karotam andis hiljem eravestluses mõista, et juba ainuüksi meie osalemine punk laulupeol on meeskoori kohta erandlik, aga selle taga on siiski mõte, et “oleme Rakvere koor ja võiksime seekord kaasa teha”. Juunis ootab ees senisest põhjalikum töö punk laulupeo lauludega, seda ühiselt Solare ja RRG segakoori lauljatega.

Rakveres elavatel, töötavatel või õppivatel noortel meestel aga tasub kohalikku meeskoori tulla ka juhul, kui nad otsustavad maakondliku kooriga liituda. Ja vastupidi – miks ei võiks Meeskoor Rakvere laulja olla ühtlasi suure koori laulja?

Virumaa Noorte Meeskoorile aga veel kord palju õnne sünnipäevaks ning siiras tänu kõigile – Andrus Siimon, Elene Altmäe, Sander Tamm, Ello Odraks, Darja Roditšenko, lauljad ja teised – kelle läbi sündis see kõrvu rõõmustanud kontsert 9. mail Rakvere Gümnaasiumi aulas. Järgmiste juubeldamisteni!