PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Miks kodakondsuse kinkimine oleks mõeldamatu

Äärmisel juhul oleksin valmis kaaluma näiteks niisugust kodakondsuse “nullvarianti”, kus Eesti pass antaks eeltingimusteta neile ilma kriminaalkaristuseta soovijatele, kes on pärast 20. augustit 1991 Eestis sündinud või pärast seda kuupäeva siia elama asunud ning elanud siin vähemalt 25 aastat või jõudnud pensioniikka, olles siin töötanud vähemalt mingi aja (10 aastat? rohkem?). Samas oleksin pigem sellegi vastu.

Huvitav, kas peaminister Jüri Ratas tegelikult ka tahab sellist nullvarianti, nagu ta välja pakkus või oli tal seda lihtsalt vaja ettepaneku tegemise enda pärast? Kodakondsuse kinkimine kõigile 25 aastat või rohkem siin elanutele ei oleks muud kui tänu ja tunnustuse avaldamine Eesti okupeerimise ja koloniseerimise tööriistaks olemise ning võib-olla isegi Interliikumisse kuulumise eest. Mis siis, et NSVL okupatsioonile ja impeeriumile endale saabus lõpp juba terve põlvkond tagasi.

Asi pole ainult õigusliku järjepidevuse põhimõttes. Eesti peaks selgelt näitama välja rahvaste ikestamise ning ümberrahvastamise kui sellise vastast hoiakut. Me ei tohiks üldse anda signaali, et mistahes rahvuse põlise asuala üleujutamises muurahvaga, liiatigi veel põliselanike tahtest sõltumata, tugevama õigust kasutades on midagi normaalset või lausa heakskiidetavat.

Need, kes tulid riigipiiri puudumist ära kasutades Eestisse just Eesti enda pärast, on tõenäoliselt juba ammuilma Eesti kodanikud, suudavad riigikeeles suhelda ja peavad Eestit õigustatult enda kodumaaks. Või enamus neist. Võimalik, et ka halli passi omanike ja mine tea, ehk isegi Venemaa kodakondsuse valinute hulgas on inimesi, kes on tänulikud just Eestile selle eest, et neil siin elada võimaldatakse, mitte aga kadunud Nõukogude Liidule selle eest, et neil või nende vanematel oli vaba võimalus siia või kuhu iganes kuuendikul planeedist kolida.

Millegipärast ma arvan, et see kontingent mõistab eestlasi, kui neile kodakondsust ei kingita ning peaksid sellist kinkimist ebaõiglaseks nende suhtes, kes on nagu kord ja kohus täitnud kõik kodakondsuse saamiseks vajalikud tingimused. Küllap tunnevad nad isiklikult mõndagi “sovokki”, kellele oli või on esmatähtis “elu nagu läänes, aga vene keeles”, kuid vaevalt et nad sellepärast hakkaksid riigilt nõudma sikkude eraldamist lammastest.

Eelöeldu ei tähenda aga, et Eesti ei peaks pakkuma “präänikut”, mis muudaks Eesti kodakondsuse taotlemise huvitavaks ka sellele inimrühmale, kes praegu huntide kombel metsa poole vaatavad (kui üldse kuhugi vaatavad). Ei pea olema teaduste doktor väitmaks, et kodakondsuse kinkimine kahandaks võimalust väärtustada Eesti kodakondsust kui märki riigipoolsest usaldusest ja omaksvõtust.

Sestap olen “nullvariandi” vastu ka põhisissetuleku ehk kodanikupalga eestkõnelejana. Ma ei tea küll, kas teised aktivistid on (kõik) sama meelt või mitte, seega kõnelen ainult enda nimel.

Pooldan tingimusteta põhisissetulekut Eestis just kodanikupalga vormis, see tähendab ainult riigi kodakondsusega elanikele. Mitte ainult selleks, et hoida ära riigi muutumine magnetiks “põhisissetulekuturistidele” ning soodustada eestlaste loomulikku iivet, vaid ka selleks, et riigi kodakondsust väärtustada, muutes ta tõeliseks usaldusemärgiks. Laskumata liigsetesse detailidesse – kui mittekodaniku jaoks säiliks senine tingimuslik sotsiaalse kaitse süsteem oma toetuste paljususe ja bürokraatiaga ning suhteliselt õhuke maksukiht, siis kodanikuks saamine tähendaks küll paksemat maksukihti, kuid oluliselt mugavamat ja majanduslikult turvalist elu ilma et kellelegi peaks eales tõestama oma õigust elamisväärsele sissetulekule.

Usun, et niisuguse valiku ees olles hakkaks mõnigi hallipassimees või koguni Venemaa kodanik tõsiselt kaaluma selle “väikese ja mõttetu fašistide keele” äraõppimist ja teiste kodakondsuse saamiseks vajalike nõuete täitmist, neelates alla solvumistunde sellest, et neid ei hakata eales kohtlema aupaklikult kui “übermensche”, vaid võrdselt mistahes tulijatega ükskõik kust maailma otsast.