PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Uuskadakas sõimab–järelikult on laulupidu õigel teel

Pahameeletormi tekitanud artikli “Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist” avaldamiskohana on Sirp (ja ERR portaal) muidugi küsitavad, kuid artikli enda ja EPL-is ilmunud “järje” kommentaariks polekski vist muud vaja kui tõdeda:  eesti laulupeod on õigel teel ning poliitiline sekkumine nende sisusse peab edaspidigi olema välistatud.

Nimetatud artiklid üksnes süvendasid seda veendumust. Kuidas teisiti saakski mõjuda tigedusehoog, mis nii värvikalt esitleb ühe andnud uuskadaka mõttemaailma? Tänan meediat seda vahendamast.

Kui meenutada noorte laulupeole eelnenud tormi veeklaasis teemal “venekeelne laul eesti laulupeol”, siis oli isegi eestlasi, kes piltlkult öeldes arvasid, et laulupeokorraldajad peaksid kava koostamisel lähtuma Statistikaameti andmebaasist. Huvitav, kui paljud neist pärast “apartheidiartiklitest” saadud lugemiselamust veel sama meelt on (kui üldse)?

Mitmel eestiaegsel laulupeol on esimene, valikkooride kontsert olnud pühendatud maailmaklassikale. Kui millalgi tulevikus jälle nii tehakse, siis äkki leiame valikkooride kavast ka näiteks mõne Rahmaninovi teose, nagu “Bogoroditse Devo” või midagi muud samast kaalukategooriast? Vaevalt olin jõudnud nii mõelda, kui üks naljahammas pakkus välja “Krokodill Gena laulu”. “Rahvaste sõprusest” kantud idee oli hoobilt farsiks muudetud ja teema näis olevat ammendatud.

Nüüd aga kahtlen, kas ma tahaksin isegi seda Rahmaninovi teost laulupeol laulda/kuulda. Parimal juhul ehk Arvo Pärdi samanimelist… Kui üldse midagi mistahes muus keeles peale eesti keele. Vaid minu küüniline mina pakuks laulupeol meeskooride kavasse midagi, mida oleme kvartetiga HaLe MaJa ka ukraina keeles laulnud. Kes on kuulnud, teavad, mis laulu silmas pean – ikka seda, kus kartulimardikat eemale peletatakse.

Kuidas aga uuskadakale sõnadelaviini eest tänu avaldada? Mikseri meetod on mõistagi tänapäevasem, ent olgu siinkohal meenutatud üks juhtum 1933. aasta Rakveres.   13. juulil 1933 kirjutas vabadussõdalaste ajaleht “Võitlus” landesvehri üle saavutatud võidu aastapäevaaktusest Rakveres ning sellele järgnenust:

“Kõnedes öeldi ka raskeid sõnu oma rahvust salgajaile eestlastele, landesvehrile kaasasörkijaile kadakatele. Kõned panid kihama kogu kadakate pere. Peeti omavaheline nõupidamine /—-/ Kohalik kaupmees, kes tuntud “Heil Hitleri” karjujana, ei saanud leppida ainult tagaselja eestlaste sõimamisega. Pistis teine rahvamaja rõdul vanakest kirjanikku Jakob Liivi sõimama, et see julgenud landesvehri võitmise aktusel kõneleda. Juuresolijate poolt visati aga “Heil Hitler” uksest välja.”