Alimendid – halb tava, millest lahtisaamiseks annaks lootust kodanikupalk

Eesti riigil oleks ilmselt targematki teha kui kiusata oma abielu lahutanud kodanikke pealesunnitud rahakotisidemega, kulutada oma ressursse elatisvõlgnike jahtimisele ning üha uute meetmete väljamõtlemisele selle mõttetu alimendisüsteemi tõhustamiseks ja halva tava elushoidmiseks, millest peale võlgnike tekkimise õieti mingit tolku pole.

Seevastu oleks kasu näiteks tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) idee rakendamise võimalikkuse ja võimaluste uurimisest, mille teostumisele saaksime kõik kaasa aidata tuhande või enama allkirjaga vastaval algatusel. Ja mitte ainult selleks, et olla aegsasti valmis robotiseeritud tulevikuks ning et Eesti saaks end oma kogemustega maksma panna, kui üle-euroopalise põhisissetuleku küsimus ühtäkki aktuaalseks muutub.

Mismoodi see siia puutub? Nimelt peaks põhisissetuleku rakendamine looma muuhulgas eeldused, et kogu senine elatisraha süsteem südamerahuga üle parda heita.

Rahakotipõhistest sõltuvussuhetest tingitud vaimset saasta, mille ühe võimaliku eemaldamisvahendina nähakse tingimusteta põhisissetulekut, leidub tänases ühiskonnas muidugi üksjagu. Ilmselt “läheb Jumala päike enne looja”, kui seda kõike siin loetletud saame. Väljendan puhtalt isiklikku arvamust, mis ei pruugi ühtida teiste põhisissetuleku eestkõnelejate omaga Eestis ja mujal, kuid selle saasta üks ilmekamaid näiteid on elatisraha ja kogu jant, mis selle maksmise ja sissenõudmise ümber toimub.

Süsteem kiusab kõiki

Esiteks on elatise maksmise kohustus lahusvanemale sisuliselt otsekui karistus selle eest, et tal jätkus omal ajal jultumust koos abikaasaga lapsi ilmale tuua. Olukorras, kus me räägime rahvastiku vananemisest ja kahanemisest ning kurdame eesti laste vähesuse üle, on see veel eriti kohatu. Võiks öelda, et lausa vastuolus Eesti riigi mõtte ja eesmärgiga, mis on põhiseaduse preambulis sõnastatud. Võrdle seda olukorraga, kus inimene tasub põhisissetuleku katteks võetavat solidaarsusmaksu ühtviisi nii enne kui ka pärast lahutust (lahutus toob elumuutusi, kuid need ei kajastu pangakontol), lastele aga on ikkagi tagatud mitte küll jõukas, kuid väärikas eksistents.

Teiseks ärgem unustagem perekondi, mis on purunenud näiteks ühe liikme vägivaldsuse tõttu. On loomulik, et sellisest suhtest vabanenud pereliikmed tahaksid alustada uut elu ja möödunu igaveseks unustada. Paraku – nagu pole harvad need olukorrad, kus vägivaldsest suhtest on rahakotisõltuvuse tõttu keeruline väljuda, nii ka need, kus allesjäänud pere toimetulek sõltub endise pereliikme elatisrahast. Ükskõik, kas see siis laekub korralikult või üldse mitte – kummalgi juhul ei lase see vägivaldset eksi oma elust ja mälust kustutada. Võrdle seda nüüd põhisissetulekuga, mis on oma olemuselt anonüümne ning mille laekumist ei saa ükski eks kuidagi takistada. Ning mis võimaldab sul probleemsest suhtest rahus lihtsalt minema kõndida, kuna puudub vaesumisrisk.

Kujutan ette, kuidas mõnigi hakkab seda lugedes tegema suuri sõnu vastutusest, mida see tema meelest ka ei tähendaks. Hea küll, lahusvanem sooritab oma rituaalse rahaülekande, aga milles seisneb siin tema vastutus? Selles, et raha jõuab eksabikaasa kontole. Kõik. Kuidas seda raha kasutatakse, seda ta enam mõjutada ei saa. Vastutus selle eest asub juba mujal. Ja kui tal lapse või lastega suhelda ka ei lasta, siis on see olulisim vastutus niikuinii ära võetud. Läks trumm, milleks siis veel pulgad?

Hüvasti, halvad abielud

Põhisissetuleku kehtestamine ei pruugi alimenditraditsiooni küll automaatselt ajalukku saata (sõltuvalt poliitilisest tahtest), kuid mõttetuks muudab selle igal juhul. Sarnaselt näiteks lahkumishüvitiste, parlamendipensionide ja muu taolisega. Ent teemasse jäädes – kui kaovad alimendid, muutuvad mõttetuks ka “projektabielud”, mille kaugem eesmärk ongi lahutus ja kopsakas elatis.

Kui selgitada põhisissetuleku süsteemi nende inimeste keeles, kellele on mingil arusaamatul põhjusel armas nõukanostalgiline lastetusmaksu idee, siis võiks see kõlada nii: solidaarsusmaks, mida maksavad kõik tulusaajad põhisissetuleku katteks, sisaldab ka lastetusmaksu, kuid lastega peredesse tuleb see alaealiste põhisissetuleku näol tagasi. Sama hästi aga võiksime “lastetusmaksu” asemel öelda “elatis”.

Kindlasti tekib siin näiteks küsimusi, kuidas tuleks siis käituda juhul, kui üks abielupool ei ole Eesti kodanik. Olen ju ise propageerinud mõtet, et tingimusteta põhisissetulekut tuleks Eestis eelistada sõna otseses mõttes kodanikupalgana – nö suletud solidaarsussüsteemina, millega väljastpoolt liitumise eelduseks oleks Eesti Vabariigi kodakondsuse saamine. Võib ju diskuteerida ja lahendusi pakkuda. Võib-olla peaks mittekodanik laste põhisissetuleku pooles ulatuses riigile kompenseerima (ühtmoodi nii abielus kui ka lahutatult)? Ent las jääda vastuse otsimine eelkõige teostatavuse ja mõju uurijate pädevusse. Küsimus on ju püstitatud ning usun, et siingi on olemas ühtaegu lihtsaid ja hoopis inimlikumaid lahendusi kui praegune repressioonipoliitika.