Lisakommentaaride ja -arvutustega: lastetusmaksule ei, aga kodanike solidaarsuspaketist ja alimentide kaotamisest võiks küll rääkida

Nõukanostalgikute meele lõi hiljaaegu elevile Peeter Espak, kes paiskas debatilauale mõtte lastetusmaksu (taas)kehtestamisest Eestis. Kui mõelda raamidevabalt ja samas Eesti-keskselt, siis võib ettepanekus isegi häid külgi leida.

Katseid selleteemalist diskussiooni arendada on õigupoolest tehtud ka varem, isegi ministri tasemel, kuid need pole jõudnud kaugemale mõnest üksikust vastulausest. Nüüd on asi teisiti. Kriitika kõrval pakutakse alternatiive. Teiste hulgas tegi seda MTÜ Sündimusuuringud juhatuse liige Lea Danilson-Järg, kelle arvates peaks tegu olema mitte lastetusmaksu, vaid pensionikindlustusega. Ka minu artikkel Postimehe arvamusportaalis pälvis tema tähelepanu ja kaasamõtlemist nii Facebookis kui ka artikli kommentaariumis. Lisan selle lühikese mõtteavalduse jälgi ka siia, artikli lõppu. Mõned märksõnad – 300 eurot kuus ja vähemalt 7,75% maks.

Olen muidugi üldjoontes päri näiteks Ahto Lobjaka seisukohaga, et lastetusmaks kuulub ajaloo prügikasti. See meede oleks nagu nõukogude ajalgi pigem moraalitseva ja repressiivse iseloomuga kui iivet soosiv ning ainuüksi oma nime poolest inetu nende suhtes, kes on vastu oma tahtmist lastetud. Nii et tänan, ei!

Ah et arstitõendi alusel viljatuse kohta saaks ju maksust vabastada? Mõelda vaid! Kas tõesti on riik liiga õhuke ja bürokraatiat Eesti kodanike elus ikka veel liiga vähe, et neid on vaja veel ühe „tõesta, et sa pole kaamel” toiminguga mõnitada?

Eestlaste kui rahvuse kestmise võti asub aga sotsiaalpoliitikas ja seda toetavas maksupoliitikas, meeldib see meile või mitte. Ka dokumendis “Rahvastikupoliitika põhialused aastani 2035” öeldakse selge sõnaga järgmist: “Eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise ning tuleviku jõukuse aluseks on ühiskonna solidaarsus. Rahvastikupoliitika tarbeks eraldatud vahendeid käsitletakse sotsiaalse investeeringuna. Ühiskonnas püüeldakse tasakaalu poole nõnda, et laste kasvatamisega seotud kulude katmine ei jääks üksnes laste vanemate kanda.”

Solidaarsuspakett? Mõtleme lastetusmaksu „kastist välja”

Teema on seega asjakohane ja hea uudis on see, et isegi vastuvõetamatu idee (avaldamine) võib millekski kasulik olla. Lastetusmaks on asjalik abivahend selgitustöös, kui räägime võimalikust rahvuslikust solidaarsuspaketist, mille peaeesmärk oleks soosida eestlaste loomulikku iivet, laste sündi sinna, kus nad on tegelikult oodatud. Ja seda nii bürokraatiavabalt kui vähegi võimalik.

Sestap kujutagem ette “lastetusmaksu” laiendatud kujul. Loomulikult teistsuguse nime all, näiteks solidaarsusmaks. Seda maksaksid oma tuludest kõik Eestis alaliselt elavad ja makse maksvad Eesti Vabariigi kodanikud, sõltumata sellest, kas neil on lapsi või mitte või kas nende lapsed on alaealised või mitte.

Aga kui on maks, siis olgu ka hüved. Neisse Eesti kodanike perekondadesse, kus on alaealised lapsed, tuleks see tagasi väärika lastetoetusena (võiksime nimetada seda alaealise põhisissetulekuks), mille suurus oleks kõigile lastele võrdne.

Järeltulijatesse panustavad rahaliselt kõik, tulemus jõuab lastega peredesse. Lastetutel pole mingit põhjust tunda end kuidagi halvasti, sest neid koheldakse sarnaselt kõigi teistega. Lihtne, õiglane ja bürokraatiavaba lahendus, kus pole vaja millegi tõestamist ega kontrollivaid ametnikke.

Vanemahüvitiseta oleks solidaarsusmaks väiksem

Kui suur peaks olema solidaarsusmaksu määr ja kui suur alaealise põhisissetulek?

Viimatinimetatu suuruseks võiks olla üheliikmelise leibkonna absoluutse vaesuse piir – arvestuslik elatusmiinimum (möödunud aastal oli see 207,23 eurot kuus). Võib väita, et see on kaks korda kõrgem kui laste absoluutse vaesuse piir, sest laste tarbimiskaal leibkonna arvestuslikus elatusmiinimumis on 0,5.

Maksumäär oleneks muuhulgas sellest, kas kaotada vanemahüvitis, millele on eelkõige ette heidetud ajutist iseloomu, või jätta see puutumata. Viimasel juhul peaks maksumäär olema suurusjärgus 8-10 protsenti. Kui aga vanemahüvitis kaotada (osa alaealise põhisissetulekust kaetaks nii senise lastetoetuse kui ka vanemahüvitise arvelt), siis peaks piisama isegi 5-7% maksumäärast. Kindlasti tuleb arvestada mingi reserviga võimaliku “beebibuumi” puhuks.

Võib muidugi väita, et raha pole ainus asi, mis paljulapselisust toetab. Jah, ilmselt tuleks ka eluasemepoliitika kuidagi mängu tuua, aga see on juba omaette teema.

Iga järgneva lapse toetussumma suurendamist poleks ilmselt vaja, sest tavaliselt on kulutused järgmistele lastele väiksemad kui esimesele ja iga lapse sünd võib seetõttu perekonna heaolu niigi mõnevõrra parandada.

Stopp.

Siin peitub ka väike probleem. Lahendamata jääb olukord, kus elu hammasrataste vahele jäänud või sellest ohustatud pered on sunnitud soetama (palju) lapsi pelgalt ellujäämiseks. Pealegi ähvardab tööde “robotiseerimise” perspektiiv teadagi, millega.

Või ikkagi kodanikupalk? Aga uuring kõigepealt!

Nutikas sotsiaalse kaitse süsteem peaks tagama eesti peredele kindlustunde tuleviku ees ja võimaldama olla nii lasterikkad kui nad tegelikult tahavad, tundmata majanduslikku sundust lastest loobumiseks (sealhulgas abortideks) või vastupidi – laste ilmaletoomiseks.

Järelikult oleks ikkagi vist mõistlik tagada ka tööealistele täiskasvanutele mingi mõõdukas suuruses, teistest sissetulekutest sõltumatu põhisissetulek ehk kodanikupalk, mis vahetaks ühtlasi välja suure osa sotsiaaltoetustest?

Jäägu teostatavuse, sealhulgas võimaliku rahastamise üksikasjad riiklikul tasemel teaduspõhise süvauuringu teemaks. Õige eestlane mõõdab ikka üheksa korda enne, kui ütleb “jah” või “ei”, iseäranis nii radikaalsele reformile. Üheksa korda mõõtmise vajadust ennast aga ei tule vist üheksa korda mõõta?

Veebiaadress https://algatus.kodanikupalk.ee suunab rahvaalgatus.ee portaalis asuva algatuse juurde, mis sellist “üheksa korda mõõtmise” uuringut taotlebki. Vaja on tuhat (digi)allkirja, et teema jõuaks Toompeale.

Elatisraha mõttetusest ning vangide väärtustamisest

Solidaarsuspakett osutaks Eesti kodanikele sellegi teene, et võimaldaks nende elust koos muu saastaga minema pühkida ka alimendid, mille olemasoluks kaoks igasugune õigustus. Mõttetu, inimsuhteid kahjustav (ja omamoodi iivet pärssiv) tava, millele raisatakse ilmaaegu riigi ressursse ning abielu lahutanute närve (ka neil, kes on õigustatud elatisraha saama)! Eesti riigil on ilmselt targematki teha kui mingeid elatisvõlglasi jahtida ning ähvardada neilt konfiskeerida olemasolev või puuduv auto. Lahusvanema vastutus oma laste materiaalse heaolu eest on niigi näiline – pangaülekande rituaalile järgnevat ei saa elatise maksja ju kuidagi mõjutada.

“Ah et rongaisad peaksid hakkama end vabalt tundma ja mina (mõelge ometi – mina, Mina, MINA!) nende lapsi oma raha eest ülal pidama?” Oh õudust küll! Kas tõesti ei peagi nemad oma maksudest teiste lapsi üleval?

Paraku on “rongaisad” viisakalt öeldes teisejärguline probleemike võrreldes sellega, et perevägivalla käes kannatajad jäävad suhtest vabanemisel pahatihti sõltuvusse elatisrahast. Parem oleks ju, kui vägivaldsest pereliikmest saaks teiste jaoks täielik eikeegi ning ka pangakonto ei tuletaks tema olemasolu meelde. Tema raha poleks lihtsalt kellelegi vaja.

Küllap kaotaksid mõtte ka “projektabielud”, mille lõppeesmärk ongi lahutus ja lahe elu elatisraha toel.

Lõpetuseks aga veel mõtlemisainet. Ühe vangi ülalpidamiskulu on tänavu 1597 eurot kuus, ilma personalikuludeta aga 638,80 eurot kuus. Eks arvake ära, kes neid vange ülal peab. Pisisulidest sarimõrvariteni. Ega ometi teie oma maksudest? Siin artiklis pakutakse solidaarsuspaketti, kus laste põhisissetuleku suurusjärk oleks 207,23 eurot kuus, lisaks mõeldakse Eestis kodanikupalgast suurusega 300-400 euro kandis täiskasvanuile.

Liiga palju võrreldes vangiga?

Alternatiivid: mingi “omaosalus” jääks vanematele alles, laste põhisissetulek oleks 300 eurot… solidaarsusmaks 10 või 25%?

Lea Danilson-Järg: “Elatise maksmise kohustuse kaotamine eeldaks seda, et lapse põhisissetulek katab lapse kulud 100% ja vanemal ei ole enda tuludest vaja kulutada sentigi. Sellises mahus toetus ei tundu kuigi realistlik, kui solidaarsusmaks on vaid 5-7%.

Hetkel kulub ühele lapsele keskmiselt ca 300 eurot kuus. Näiteks kahe lapse vanematel läheb vähemalt 25% sissetulekust lastega seotud kulutustele (kehtiva lastetoetusega kaetud osa välja jäetud). Sarnase mahuga maksu kehtestamine vaevalt heakskiitu leiab.

Tegelikult võiks ju vanematel siiski mingi “omaosalus” lastega seotud kuludel siiski alles jääda. Tänane probleem on selles, et mida suurem on pere, seda suurem on ka omaosalus. Jättes välja lapsetoetusega kaetud osa on ühe lapsega pere lastega seotud kulud 245 eurot, aga kuue lapsega perel kokku 990 eurot. Seega on mõistlik, et toetuse suurus kasvaks veelgi enam koos laste arvuga, sest nii on võimalik tagada, et ka suure pere “omaosalus” ei tõuse üle mõistliku piiri.

Selleks piiriks võikski võtta 25% keskmisest palgast.”

Minu arvutused näitavad omakorda, et kui alaealise põhisissetulek oleks 300 eurot kuus ning seda kaetaks ka praeguste peretoetuste ja vanemahüvitise arvelt (põhisissetulek vahetaks nad kõik välja), siis peaks praeguse laste arvu juures olema solidaarsusmaks 7,75%. Jättes beebibuumi-ruumi peaks ta muidugi suurem olema. 10 protsenti?

Kuidas see 7,75 % on saadud?

Palgasaajaid oli I kvartalis 524536 (MTA)
I kvartali keskmine palgatulu kuus 1126 (MTA, ka osaajaga, ühekordsed tööd jne)
Kuni 19-aastaseid – 275399
Peretoetused 1 kuu 2017 = 18699983,33
Vanemahüvitis 1 kuu 2017 = 18163116,67
Alaealise PS = 275399 * 300 = 82619700
Palgatulu = 524326 * 1126 = 590627536
Kuna laste põhisissetulek oleks osaliselt kaetud seniste peretoetuste ja vanemahüvitise arvelt, siis
Solidaarsusmaks = alaealise PS – peretoetused – vanemahüvitis = 45756600
Minimaalne maksumäär = (45756600 / 590627536) * 100 = 7,75%

2018-08-13

image

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga