PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Rennes: puhtus ja valgus raudteejaamas, sundkõnd pagasiga ja sellest vabanemine

Telefonimärkmikust: Montparnasse: kulunud, suht räpane väljanägemine, tõeline sipelgapesa. Tuvid, varblased. Rennes – puhas, vist üsna uus. Pakihoidu pole! Neil pole õigust! Pakihoiukapid turismiinfokeskuses.

Et olla päris täpne, tuleb mainida, et Rennes’i sõitis kaks TGV rongi teineteise külge haagituna. Neist üks jäi Rennes’i pidama, teine aga haagiti lahti ning see tuiskas edasi Saint-Malo’sse.

Rennes’is võttis meid vastu hoopis vähem rahvarohke, ent samas puhtama ja värskema väljanägemisega raudteejaam. Samas tabas meid ka tõeline pettumus. Tahtsime ju käia linnas mõne tunni ringi, et siis järgmise rongiga edasi sõita. Aga mida polnud, see oli pakihoid! Jaamainfost öeldi, et Rennes’i raudteejaamal pole õigust seda teenust osutada! Hiljem saime ka teada, miks mõnel pool võib ja mõnel pool mitte. Terroriohu tõttu on nõue, et pakihoidlates peab olema metalliotsimisvärav!

Päris hätta me aga ei jäänud. Infotöötajad osutasid kahele võimalikule kohale, kuhu peaks olema võimalik oma pagas jätta. Valisime neist teise, ehkki kaugema – turismiinfokeskuse. Tõepoolest – seal olid automaatpagasikapid, millest kaks küll ei töötanud. Teenus maksis 1 või 2 eurot, mis tuli müntides automaati sisestada.