Isikuvabaduse pakett ehk Milleks nõuda Brüsseli bürokraatidelt tingimusteta põhisissetuleku idee läbitöötamist

“Vallandagu, kui tahab, ega ma sellepärast vaeseks jää, mis siis, et puhkusereisil jääb käimata,” mõtleb töömees, olles ühinenud organisatsiooniga, mida tema ülemus südamest vihkab.

“Ärgu siis tahtku minuga tegemist teha, tulen niisama ka toime,” mõtleb vastne tudengineiu, kes vanemate arvates valis nii vale eriala kui ka vale peigmehe.

“Tänu taevale, ei pea toetusi taotlema ega midagi tõestama – pühendun rahulikult loomingule, vaatan oma vanad ideed üle, ehk tuleb häid ideid, lasen midagi kirjastada. Keegi rääkis mingi teose tellimisest ka. Hüva, küll ta ühendust võtab, eks teen siis selle kõigepealt ära. Mingit avansijuttu ei pea vähemalt ajama – saan raha, kui on valmis ning ette kantud, kusjuures vahepeal nälga ei sure ja elektri eest võlgu ei jää,” mõtleb helilooja.

“Ei ole enam endised ajad, kui minu ja laste toimetulek oleks sõltunud tema rahakotist. Elatist ta ka ei pea maksma, nii et pole üldse põhjust temaga tegemist teha,” mõtleb perevägivalla ohvriks langenud naine koos lastega koduse terrori eest põgenedes.

Sellised kujuteldavad mõttekäigud pärinevad kujuteldavast olukorrast, kus kehtib tingimusteta põhisissetuleku süsteem. Seesama, mille teostatavuse ja rakendamisvõimaluste uurimist ning Europarlament viimist nõuavad EL kodanikud oma petitsioonis. Sellessamas petitsioonis, millele praegu toetusallkirju kogutakse.

Kui meil siin, lihtsurelikel, üldse saab olla ettekujutust sellest, mismoodi see põhisissetuleku süsteem toimib ja mõjub, siis just üksikisiku mätta otsast. Ka petitsiooni autorite jaoks paistab tähtsaim olevat just isikuvabaduste külg. Seega mitte esmajoones vaesusriski kadumine, vaid selle kadumise mõju. Keegi ei saa mind ähvardada vaesuse ja näljaga, kui ma tegelen sellega, mis mulle meeldib ja talle mitte. Keegi ei saa mind sundida vastu võtma tööd, millega ma toime ei tule või mingil muul põhjusel ei saa tegelda. Ma ei pea üldse kellelegi midagi tõestama, et inimväärset elu elada.

Ja mis puutub ametnikesse, kelle ülesanne on täna kontrollida, kas sotsiaalabi taotleja on ikka abikõlblik, siis nemad leiavad arvatavasti endale mingit muud, mõistlikku rakendust.

Nagu olen ka varem märkinud, peaks põhisissetuleku suurus idee kohaselt olema piisav selleks, et tagada üksikisikule inimväärne elu ning võimalus ühiskonnaelus osalemiseks. See tähendab, et põhisissetuleku eest peaks olema võimalik osta toitu ja riideid, kasutada kohalikku ühistransporti, maksta elamispinna eest üüri ning tasuda kommunaal- ja sidekulude eest. Tervisekindlustus niikuinii.

Loomulikult armastatakse moepärast küsida, et “huvitav, kust võetakse selle jaoks raha”, maalida hirmuäratavaid perspektiive laiskade armeest, kes ei viitsi siis enam tööd teha jne. Nojah, eks me taha ju näida kaaskodanikele vastutustundlike ja pragmaatilistena, majanduskasvu pärast muretsevate ning igaks juhuks ka kunagisi turumajandusreforme pühaks pidavate inimestena.

Vastus rahaküsimusele on lihtne. Osa on olemas tänaste sotsiaalkulutuste näol. Mille arvelt võiks tulla ülejäänu – seda me ei peagi ette teadma. Seda peavad välja uurima targad euroametnikud koostöös teadusemaailmaga. Ja tõenäoliselt pakutakse välja mitmeid võimalusi, millest mõnele riigile sobivad ühed, mõnele jälle teised.

Meie asi pole ütelda, kas tingimusteta põhisissetulek on teostatav ja kui on, siis kuidas ja kust raha võetakse. Meie asi on nõuda, et Euroliidu aparaat seda kõike uuriks ning parlamendiliikmetega arutaks. Teisisõnu – et see kõik toimuks mitte õhinapõhiselt, vaid ametlikult ja professionaalsel tasemel ning et meile antaks aus vastus. Selleks me neid seal ju oma maksudest ülal peame, kas pole?

_____________________________

Aga laiskade armeest ka.

“Kuule, sul minusugust töömeest ei ole vaja või? Transat tegema või midagi taolist”, küsib 50-ndates eluaastates vanapoiss oma koolivennalt, kes on ettevõtja.

“Hea küsimus… isegi nagu oleks. Aga oota, misasja… Sina tuleksid tööle? Sina?” ei suuda koolivend oma kõrvu uskuda. “Ma kuulsin, et sa oled otsustanud jalad seinale visata ja kõik!”

“No muidugi, eks kogu maailm teab ju minust paremini, mida ma tahan,” vastab mees ja jätkab:

“Tegelikult, vaata, milles on pull. Jah, mõtlesin, kui see uuendus tuli, et p…, mida ma jaman, võtan kohe aja pikalt maha. Loeks kõik raamatud läbi, mis riiulitel on, teeks remonti- ammu juba aeg. Kui kõik sai tehtud, läks nagu igavaks. Pood, kodu, telekas, pood, kodu, telekas… Muud polnud eriti teha ka. Laulaks kuskil kooris, aga ei oska. Mingid usuvennad tahtsid kampa värvata, à la heategijaks vabatahtlikuks… või midagi taolist. Ei noh, toredad kujud, aga see usuvärk ei ole ka nagu asi, mis mulle istuks … Nojah, see selleks. Naabrimehega sai vahel õlut võetud. Aitasin tal kodus veel remonti teha, ta käis mul abiks ja.. Ikka hoopis parem seltskond kui need hambutud parmud seal turu kõrval õllekas… Mõned korrad käisin, aga ei viitsi seda purjus ja lolli möla kuulata, iga kord üks ja sama. Kuulsin millalgi, et see urgas oli kinni pandud, sest kliendid olid ära kadunud – mõtlesin, kust see ime nüüd tuli, aga jumal tänatud.

Siis läks naabrimees järsku tööle, kojameheks. Üha harvem näitas nägu. Mõtlesin, et loll, mis sa rabeled, hakkasid nüüd enda arust paremini elama või? Ei olnud ju seda kuskilt otsast näha. Siis mingi aeg polnud temast kippu ega kõppu ja kui ta ükskord hämaras trepikojas vastu tuli, pidin end algul surnuks ehmatama – ainult silmavalged ja hambad hõljusid vastu. Mõtlesin, et soh, nüüd on siis korstnapühkija või.. Aga valgemas nägin, et vend oli jumala päevitunud. Ütles, et kasutas viimase hetke pakkumist ja käis naisega kuskil… oh, ei mäletagi, kus maailma karulaanes… puhkamas. Näitas pilte ja… Kaks nädalat päikest ja merd, kui siin jäätus viin ka ära. Aga eile, raibe, ostis auto! Mitte küll uue, aga… Näe, see seal. Täitsa lõpp, ise kojamees! Tema miinimumpalgaga ja naine ka mingi odavtööjõud! Ja siis mulle jõudis kohale. Nad elasid samasugust elu, nagu saaks ainult seda elusolemise raha. Seda ta saigi, aga tegelikult käis tööl ja sai palka ka veel kätte samapalju ja selle eest siis… Mõtle nüüd ise, mida mina siis siin munen? Nii et… Lao välja, mis sul seal firmas on!”