PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Pagulaspaanika – võtta valuvaigisteid või ravida põhjust?

Toimetatud versioon ilmus Õhtulehes 28. juulil 2015

Kujutlegem olukorda, kus avastame ühtäkki, et pagulaspaanika on sattunud hoopis uude voolusängi. Sellisesse, kus peatähelepanu ei pöörata enam pagulastele ja neisse suhtumisele, vaid paanika algpõhjustele ja nende kõrvaldamise võimalustele.

Asja tuumale – väljasuremishirmule ja riivatud õiglustundele juhtisid juuli algul “Postimehe” artiklis tähelepanu Ilmar Raag, Kristiina Kallas ja Rein Raud (Vt. Pagulaste kohta arvamuse avaldajad langevad isikliku sõimu ohvriks)

Mõtteavaldused, et riik peaks eelisjärjekorras aitama oma hädasolevaid kodanikke ja tooma kalevipojad tagasi, samuti meeldetuletused, et Euroopa Sotsiaalharta olulised punktid on ratifitseerimata – need kõlasid 18. juulil Tallinnas juba hoopis valjemini kui sapised märkused pagulaste usu ja rassi aadressil.

Niisiis oletame, et pagulaste küsimus leiab kasvõi mingi "hea, et niigi läks" lahenduse. Need, kes varem skandeerisid "Meie kvoot on null!", ei jää küll vait, kuid keskenduvad nüüd hoopis meie peavalu põhjuste ravile. Mida see tähendaks?

Tõenäoliselt suuremat avalikku tähelepanu alampalgakõnelustele, suuremat moraalset toetust ametiühingutele. Võib-olla pakutaks välja mingeid radikaalseid lahendusi, mis võimaldaksid "raiuda koera saba ühekorraga" – mine tea, ehk koguni korraga kõigis Balti riikides. Mõtlen miinimumpalga ostujõu viimist inimväärsele tasemele. Näiteks 1150 eurot Eestis, 1045 eurot Lätis või 930 eurot Leedus on ostujõult sama, mis Saksamaa miinimumpalk 1473 eurot kuus. Iseküsimus, mis see "radikaalne lahendus" võiks olla…

Teiseks võib arvata, et arutelusid teemal, kuidas reformida Eesti sotsiaalse kaitse süsteemi nii, et see ei laseks Eesti kodanikel vaesusesse kukkuda ning ühtaegu soosiks eestlaste loomulikku iivet; kuidas viia miinimumini turusuhete (loe: raha) mõju eestlaste elulistele valikutele. Võimalik, et üha enam inimesi hakkab kahtlema madalate maksumäärade ning suunatud, tingimusliku ja pigem sümboolse sotsiaalabi kasulikkuses.

Pole võimatu seegi, et lahendusena nähakse väärikat elu võimaldavat rahvastipendiumi kui tingimusteta põhisissetulekut Eesti kodanikele. Ideed, mida ka kodanikupalga nime all tuntakse, ei hakkaks ma siinkohal lahkama. Soovitan aga lugeda 8. juuli Eesti Ekspressist samateemalist artiklit, mille autoriks on Guido Viik. Olgu ka mainitud, et näiteks Soomes on valitsus juba alustanud ettevalmistusi "perustulo" testimiseks ning Hollandis valmistub sama tegema Utrechti linn.

Mine tea – ehk kerkib esile mõni poolunustatud või täiesti uus arvamusliider, out of the box mõtleja, kelle ootamatust seisukohavõtust saab stardipauk ühiskonna seniste mõttemallide revideerimisele?

Muidugi on ilus ju kujutleda avalikku diskussiooni, kus inimesed ei vingu ja sõima, vaid ütlevad konkreetselt välja, mida nad Eesti elust ja iseenda elust Eestis tahavad. Kus mõeldakse kaugemale kui võimuvahetus Toompeal, arutletakse, mis peab pärast edasi saama. Kus otsitakse ja pakutakse lahendusi.

Aga ikka piilub mingi salakaval sarviline vandenõuteoreetik kusagilt riiulist ja kähiseb  kurjakuulutavalt – neid pole sugugi vähe, kellele asjade selline käik oleks pehmelt öeldes õudusunenägu. Miks? Sest inimestele, kes lihtsalt virisevad ja vihkavad, on mugav koht kätte näidata. Silt külge ja elu veereb vanaviisi edasi. Hoidku Jumal selle eest, et need inimesed ühtäkki teavad, mida tahavad ja hakkavad tegema ettepanekuid selle saavutamiseks!

Ehk olekski parem, kui kõik jääks(id) senistesse raamidesse? Kui pagulasmasside vastu võitlejad ei kalduks oma teemast kõrvale? Kui kogu pagulasteemalise sõnasõja teljeks jääkski valge vs värviline Eesti, rahvuslus vs multikulti, sallivus vs võõraviha? Klassikalised, maailmale tuttavad teemad ikkagi. Ei mingit paradigmamuutust, sest kellele see kasulik oleks?

Kui poleks aeg-ajalt korduvat peavalu, ei saaks ju valuvaigistavaid tablette võtta. Muud ravivõtted? Teadagi, kahtlasevõitu ebateadus.