Nüüd on siis kuritegugi unes toime pandud. Ööl vastu pühapäeva, 6. novembrit nägin unes, et lõin Pianisti maha ja tühjendasin tema rahakoti. Jäägu tema nimi minu teada. Pealegi tundub, et oluline on siinkohal just tema tegevusala – isegi mitte niivõrd instrument kuivõrd asjaolu, et tegemist on kutselise muusikuga.
Olin koos Pianisti ja tema kolleegidega kusagil lõunamaal turismireisil. Selles linnas, kus viibisime, oli omapärane mererand. Liivane plaaž oli hästi lai, vähemalt 300 meetrit ning selle poolitasid paralleelselt mererannaga seisvad kaljud. Rannaäärselt promenaadilt vaadates paistis meri kaljude vahelt. Meie grupi “staap” oli just promenaadi ääres.
Kõik oli tore, aga mul sai raha otsa. Ja kõht oli tühi.
Püüdsin mõtteid mujale suunata. Kolasin kusagil linna servas võsa veeres. Samas lähedal oli üks söögikoht ka.
Istusin mingite põõsaste juures maha. Mäletan, et seal ristus tänavaga üks kitsam tee, mis viis võsa vahele. ‘
Äkki kuulsin selja tagant tuttavat häält. See oli Pianist, kes küsis, mida ma teen.
Järgnev toimus kuidagi automaatselt. Kui mu mälu ei peta, nägin samas lähedal vedelemas midagi, mis võis olla puuront. Ja peas sähvatas tuluke.
Ütlesin midagi taolist, et selg ja õlad väsisid ära ning et huvitav, kas see aitaks, kui ta mind mudiks.
Kui Pianist oli mulle piisavalt lähedal, virutasin talle puurondiga vastu pead. Pidin seda vist veel tegema, sest et ta ei kukkunud kohe pikali. Lõin igaks juhuks ka jalaga vastu pead. Seda kõike selleks, et ta kaotaks teadvuse ning hiljem toibudes ei mäletaks, mis juhtus.
Pianist jäi liikumatult lamama. Tema rahakotist leidsin peotäie münte. Seda polnud teab, mis palju, kuid ometi piisavalt, et sealsamas söögikohas kerge eine teha ja klaas viskit juurde võtta.
Esimene lonks viskit tõi mõistuse tagasi. Esiteks jõudis mulle kohale, millise lehekülje olin oma elus just äsja pööranud. Teiseks tabasin end küsimast – aga mis siis, kui ta ei jäänud lamama teadvusetult, vaid surnult?
Liikusin ringi nagu kuutõbine. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas olin tagasi sündmuskohal või kusagil mujal, aga politsei ja kiirabi olid sinna kohale tulnud. Põrnitsesin toimuvat tühjal pilgul ühe vanaaegse bussi tagant, kuid tegin kohe jälle minekut.
Suundusin kesklinna. Tasapisi võttis minus võimust jälitusmaania. Astusin bussi. Nägin vormiriietuses meest läbi rahvahulga minu poole trügimas ning aeg-ajalt juhuslike inimeste dokumente kontrollimas. Kuna olin äsja vaimusilmas ette kujutanud politseihaarangut, siis arvasin, et see ongi osa haarangust ning kohe mind arreteeritakse. Aga politseinik liikus minust kui tühjast kohast mööda.
Põgenemie muutus kinnisideeks. Tahtsin kesklinnas liikuda nii kiiresti kui võimalik, samas ilma et ma oma kiirustamisega tähelepanu endale tõmbaksin. Sisenesin metroojaama. Et mitte aegluubis eskalaatoril loksuda ja mingeid seadusesilmi kohata, valisin kiirema tee alla jõudmiseks. Eskalaatorite kõrval oli mingisugune šaht, mis polnud aga tühi, vaid äärest ääreni täis tühje pappkaste. Hüppasin pea ees šahti ning sööstsin pappkastide vahel vingerdades allapoole. Tempo oli hea, pappkastid aga pidurdasid parajalt hoogu ning tagasid sellega ohutuse.
Astusin korraks hotellist läbi. Nägin meie inimeste nägudes muret ega hakanud küsimagi, milles asi on.
Ühel hetkel avastasin end rannapromenaadil meie “staabi” juures. Nägin ühel lamamistoolil mingi fotoga artikli väljatrükki. Otse loomulikult oli jutt Pianistist. Sain aru, et meie omad ei teadnud tema saatusest veel midagi, kuid aimasid halba – Pianist oli ju nende jaoks teadmata kadunud – ja jõudsid juba teavitada Eesti meediat.
Pealkiri oli umbes selline: “Kas su perekond näeb sind veel kunagi, Pianist?” (loomulikult oli “Pianisti” asemel pärisnimi) Artikli juures oli foto, mis tehtud sealsamas rannapromenaadil – Pianist ja tema kaks kolleegi lamamistoolidel peesitamas. Pianistil olid silmad kinni. Mõtlesin, et ju siis paremat fotot polnud.
Aga “staabi” lamamistoolidel oli vaid paar inimest. Kõik teised olid nähtavasti hotellis. Oletasin, et võib-olla on neil nüüd juba uut infot.
Hotellis nad tõesti olid. Ühe toa uks oli lahti. Läksin sisse ning minu kõige hirmsamad oletused said kinnitust. Seal ta oli, Pianisti surnukeha.
Tahtsin karjuda: “Palun vabandust, Pianist!”, kuid sain sõnasabast kinni ja vähemalt enda arvates ei reetnud enda olekuga midagi. Sealsamas nägin ka uuesti väljatrükki artiklist.
Pea kubises küsimustest. Peaksin olema aus, aga… Kas öelda kohe sealsamas kõigile, et mina tegin? Kas siin ja praegu on ikka õige aeg ja koht? Kuidas see neile mõjuks?
Tekkis mõte, et ootan ja vaatan, kui kiiresti mulle jälile jõutakse ning tunnistan end süüdi kohe, kui tundub, et mind kasvõi natukenegi kahtlustatakse. Mõtlesin, et peaksin püüdma end uurimise käiguga kursis hoida, saamaks teada, kuidas täpselt mulle jälile jõutakse… Aga kuidas sa, hing, teed seda nii, et see huvi kahtlaselt suur ei tunduks?
Üks reisikaaslastest sisenes tuppa, istus maha ja hakkas rääkima:
“Nii. Kõigi märkide järgi otsustades võib öelda üht – seda, et…”
Siinkohal unenägu katkes.
Sellisest unenäost võin ma järeldada üht – et siin lihtsalt peab olema Sõnum. Mingit sõnasõnalist ja triviaalset tähendust aga ei maksa ilmselt loota. Tegemist võib olla ka peegelpildiga reaalsusest, kasvõi osalisega. Mäletan hästi üht väga lihtsat “peegelpilti”. Minu tollases unenäos ütles mu kallim, et mina olen tema suhtes viimasel ajal kuidagi külmaks muutunud. Ilmsi aga saatis ta mulle mõni päev hiljem kirja, kus ütles: “Võib-olla oled tähele pannud, et ma olen sinu suhtes viimasel ajal kuidagi külmaks muutunud”.
Aga mis siis, kui on oluline, et tema on Pianist ehk laiemalt kutseline muusik, mina aga harrastusmuusik, kes teeb aeg-ajalt profile omaseid asju? Kas see, et mina kui harrastusmuusik röövisin unenäos kutseliselt muusikult raha ja tapan ta, näitab tegelikkust objektiivselt või on see peegeldus hinnangutest, mida päriselus minu tegevusele antakse?
Tegelikult – veel üks mõte.
Kindlasti on paljudele tuttav see tunne, et on sunnitud igapäevaelus toimetulemiseks endas kedagi tapma. Või tundub mõne unistuse täitumine utoopiana – ja nad tapavad endas selle unistaja. Halvimal juhul hakkavad vihkama neid, kellel samal alal midagi õnnestub.
Nii on ka minul olnud tunne, nagu tahaks elu mind sundida raha nimel endas muusiku igaveseks vaigistama. Tean ka vähemalt üht inimest, kellel ei täitunud unistus saada heliloojaks ning kes asjade sellise käigu üle vaid rõõmustaks.
Pianist – muusik, kelle ma unes maha lõin, olin järelikult mina ise. Ning kõik, mis järgnes, näitas veenvalt, et mistahes loovisiku tapmine endas ei ole lahendus, vaid miski, mis muudab elu tegelikult tõeliseks põrguks.