Laulupidude rolli minu elus ja elu jooksul tehtud valikutes on raske üle hinnata. Mind võlus juba lapsena just suure laulupeokoori pisut “karvane”, kuid võimas kõla. Ühel hetkel sain ka ise osaks sellest. Koorilauluga tegelemine oli niivõrd inspireeriv, et hakkasin ka ise koorilaule looma, samuti laule koorile seadma. Viimane teetähis selles oli loomulikult “Tärkava koorihelilooja programm”, kus kuuest minu esitatud teosest kaks jõudis galakontserdile. Ent millisena mäletan laulupidusid oma eluajal? Keskendun siinkohal just laulupidudele (tantsupeoga olen seotud vaid meeste tantsupeo kaudu) ning jätan kõrvale puhtalt kohaliku iseloomuga laulupäevad.
1967. II koolinoorte laulupidu.
Sündisin mõned tunnid enne seda, kui Tallinna Lauluväljakul algas külaliskooride sõpruskontsert. Päris laulupeokontserdi alguseks oli mul vanust kaks päeva ja kolmveerand tundi. Oli Arvo Pärdi debüüt laulupeoheliloojana. Samal päeval oli läänemaailm tunnistajaks laulu “All you need is love” esiettekandele – The Bealtes esitas seda kõigi aegade esimeses satelliidi vahendatud rahvusvahelises teleprogrammis. Aga mida mina sellest teadsin. Soojenesin Sakala tänava sünnitusmajas lambi all ja vaatasin üllatunult ringi.
1969. Sada aastat esimesest üldlaulupeost.
Olin kohal! Isiklikus mälupildis on hetked, mil isa tõstis mu mäe otsas kukile ja ütles, et laulavad segakoorid. Laulu ma kuulsin, kuid nägin ainult ühtlaselt kirjut rahvahulka ega saanud üldse aru, kes ja kus laulab. Laululava kontuure millegipärast ei eristanud. Vanemad omakorda rääkisid hiljem, et ühe laulu ajal olla mina kah laulu üles võtnud – “Kuku sa, kägu, kuldalindu”. Muu publik lähikonnas olla väga imeks pannud. Peo muusikalisest poolest sain teadlikumalt osa hiljem, kuulates peo helisalvestusi vinüülplaatidelt (5 plaadist koosnev komplekt).
1972. III koolinoorte laulupidu.
Istusime üsna laululava lähedal pinkidega sektoris. Peale minu vanemate oli veel meie perekonnale lähedal seisvaid inimesi. Ilm oli soe, aga mitte kuigi päikesepaisteline – kõrgel taevas oli palju valgeid pilvi. Mingil ajal käisin söömas ja sain millegipärast kellegi jutust aru, nagu oleks kontserdil vaheaeg.
1975. XVIII üldlaulupidu.
Rongkäigus oli palju välismaa koore – neil päevil toimus ka rahvusvaheline koorifestival Tallinn 75. Ilm oli troopika kuubis. Nagu terve suvigi, millest vaid mai lõpu ja juuni alguse külmalaine oli erand. Suure osa rongkäigu ajast istusin Eesti Raadio punast värvi kabiiniga veoauto kastis, mis ei erinenud oluliselt praeahjust ning lõbustasin end sellega, et sülitasin kabiini katusele ja vaatasin, kuidas sülg keema läks. Lauluväljakul oli jalatsites nii piin olla, et käisin paljajalu, kuid siis oli omakorda probleemiks kuum asfalt.
Olin mõlemal kontserdil. Laulud, millest mulle vähemalt mingid teemad meelde jäid, olid Veljo Tormise kantaat “Lenini sõnad”, Serafim Tulikovi “Ülistuslaul” (ühendkoorid), Dmitri Kabalevski “Laul lõkke juures” (lastekoorid), Miina Härma “Pidu hakkab” (vene koorid), läti rahvalaul “Matan mure” (see oli vist esmakordne juhtum, kus pöörasin kuulates tähelepanu erinevate partiide liikumisele) ja Tuudur Vettiku “Nokturn” (segakoorid), Villem Kapi “Laena mulle kannelt, Vanemuine” (meeskoorid), vene rahvalaul “Lähen ma, tulen ma” (naiskoorid) ning peo lõpus lisapalana korduvalt esitatud Friedrich Saebelmanni “Kaunimad laulud”. Lisaks sellele veel Priit Veebeli “Kalevite kants”, mida mängiti pärast peo lõppu korduvalt valjuhäälditest, et püüda summutada omaalgatuslikku laulu.
Pidu oli muljetavaldav, iseäranis lauljate ja publiku soovimatus laiali minna, aga 8-aastane mina väsis ära… Ning see laulupidu päädis elu esimese päikesepistega.
1977. IV koolinoorte laulupidu.
Äärepealt oleksin laval laulnud. Tallinna 1. keskkooli mudilaskoor Merle Ilusa juhatamisel valmistus peoks hoolega. Neljast laulust mäletan kahte. “Laa-la-lii ja laa-li-loo, laa-la-lii ja laa-li-loo, suud meil pärani kui O-d kui me laulame kõik koos” (Ülo Vinter “Laulutunnis”), “Kivi peale kivi, kivi peale kivi, laome uue rivi, laome uue rivi. Homme valmis sajad, sajad suured kõrged majad, majad” (lastelaul “Maja ehitamas”), kuid olid ka Rauhvergeri “Oktoobrilaste laul” ja Kaljuste “Lastelaul”, millest ma ei mäleta enam midagi.
Mõne päeva mais ja suure osa juunist veetsin haiglas allergiauuringutel, ent niipea kui välja sain, läks kohe üldproovideks laululaval. Ilm polnud eriti soe, kuid päike küttis lava tublisti.
2. juuli õhtul telekast tantsupeoülekannet vaadates hakkasin end imelikult tundma. Jahutasin nägu kurgikoortega. Ema hakkas palavikku kahtlustama. Oligi. Ja kurgus oli imelikult hapukas maitse. Angiin! Kahju oli küll, aga pidin laulupeost osa saama teleka vahendusel.
Millegipärast on hästi meelde jäänud avalaul ja selle ainetel tehtud laulupeo avasignatuur (Eugen Kapi “Laul kodumaast”), lisaks veel üks Kapi “punane laul” – “Lippu heisates”. Peo alguses kõneles üldlaulupeo peakomisjoni esimees, EKP KK tollane ideoloogiasekretär Vaino Väljas. Ei enne ega ka pärast seda ole ma kuulnud nii kohutavat kiidukõnet partei ja valitsuse aadressil. Ta rääkis tookord veel vene aktsendiga, vähemalt nii tundus. Praegu mõtlen, et tont neid hiidlaste nalju teab – äkki vedas kellegagi kihla, et kõneleb nagu Käbin? Samal peol, vist lõpus pidas kõne haridusminister Ferdinand Eisen. Tema ei paistnud millegi erilisega silma.
Peo repertuaarist sööbis mällu ka Ernesaksa “Laulis isa, laulis poega”. Üht-teist olin kuulnud ka juubelilaulupeo plaatidelt. Ja muidugimõista Uno Naissoo “Koolikell”, mis jõudis esmakordselt laulupeole.
1980. XIX üldlaulupidu.
Olümpiaregati tõttu ei olnud pidu seekord ENSV aastapäeva paiku, vaid 4.-6. juulil. Olin seekord koos isaga ka reedeõhtusel sõpruskontserdil. Ega ma sealt suurt rohkem ei mäleta kui et läti koorid laulsid “Lauldes üles kasvasin”.
Eestlaste mõtted aga olid sel ajal kaugel “rahvaste sõprusest”. Lasnamäe vohas… Mäletan, et just selsamal õhtul nägin ühes Narva maantee avalikus peldikus seina peale kirjutatud luuletust: “Eesti mees tegi suure vea, laskis sisse vene sea. Varsti vene siga sureb – kaovad eesti rahva mured”. Aga see selleks. Ilus õhtu oli.
Järgmisel päeval oli rongkäik ja esimene kontsert. Taevas oli piimjat karva ning kogu aeg oli kahtlane tunne, et äkki saavad peolised vihma kaela. Häälemurre, mis minul oli väga karm, välistas igasuguse laulmise. Seega olin osa publikust. Rongkäigus lootsin tervitada oma kooli tütarlastekoori, kuid lootus suri viimasena ja see üritus oli määratud läbikukkumisele. Ei saanud ma laulda ega ka karjuda.
Esimest kontserti jälgisin telekast tädipoja juures, kes tähistas just siis oma 40. sünnipäeva. Rein Ristlaan, värske EKP KK ideoloogiasekretär ja üldlaulupeo peakomisjoni esimees, pidas vist oma elu ainsa normaalse kõne. Vastupidiselt eelkäijale noortepeol polnud seal ülemäära kiiduvahtu, vene keeles kõlas vaid pöördumine külaliste poole.
Selle peo kantaat oli Eino Tambergi “Teretuslaul”, millest mulle jäi mingil määral meelde vaid lõputaktid. Mällu sööbis veel Arvo Ratassepa “Eesti mullad” (meeskoorid) ning Veljo Tormise “Küla kuuleb” (segakoorid). Ning muidugimõista Gustav Ernesaksa “Muusikale” (nais- ja meeskoorid). Kui segakoorid laulsid Mihkel Lüdigi “Sääl nüüd kasvab” (originaalis “Sääl kord kasvab kaunis kodu”), tuli päike pilvede tagant välja. Lisaloona tegid segakoorid 1. kontserdi lõpus veel Miina Härma “Tuljaku”, dirigeerisid kõik kolm liigijuhti kordamööda.
Teist kontserti kuulasin lauluväljakul. Pärast puhkpille alustas John Tungal eksperimenti vene kooridega. Lauljad tulid lavale rivis, aste astme haaval vastavalt puhkpillimuusika rütmile ning lahkusid ka samamoodi. Oma kava esitasid nad nonstopina, mida pole laulupeol tehtud ei enne ega pärast seda. Tantsupidu tol aastal ei olnud, kuid laulude keskel oli vahepalaks trepitants. Siis jäi mulle veel meelde Edgar Arro “Vihule” (naiskoorid), Gustav Ernesaksa “Kes selle tamme istutas” (mees- ja poistekoorid), Jaan Koha “Viis värvilist rõngast” (ühendkoorid) ja lõputseremoonia.
Viimane kahel põhjusel. Esiteks juhatas selle võõrkehana sisse Dunajevski “Laul kodumaast”. Solist Tiit Kuusik jooksis korduvalt dirigendist ja koorist ette, koorilauljad aga laulsid sihilikult lohakalt ja olid mõnes kohas isegi vait. Teiseks aga oli sinna kogutud kulda eesti koorimuusikast. Esimest korda tehti nii, et ühendkooride laval olles esitasid oma laule eri kooriliigid. Laululembene rahvahulk ei tahtnud seegi kord laiali minna, kuid sedapuhku ei püütud neid muusikaga summutada. Militsionääre aga oli kohale tulnud päris arvestatav hulk.
1982. V koolinoorte laulupidu.
Olin poolteist aastat mänginud Tallinna Pioneeride Palee puhkpilliorkestris, mis võttis loomulikult peost osa. Rongkäigus marssimiseks olid nutikamad meist ehitanud suure trummi tarvis ratastega aluse. Üks orkestri kahest Tarmo Tuisust sõidutas trummi orkestri ees ning temast sai tõeline rongkäigustaar.
Kava iseloomustas paljuski Mart Saar 100 ja in memoriam Uno Naissoo. Just Naissoo lugudega tehti sel laulupeol pikk samm selles suunas, et laulupeole jõuaksid ka kergemuusikaseaded. “Kajakas” poistekooridele on üks neist lauludest, mis sellele laulupeole mõeldes esimesena meelde tulevad. Siis Raimond Lätte “Meie lõke” tsüklist “Laulumaa lapsed”. Mõistagi ka “Laul Põhjamaast” (Ülo Vinter). See muusikali “Pipi Pikksukk” lõpulaul jõudis esmakordselt laululavale, kõlas ilma saateta ning hakkas sellest ajast oma iseseisvat elu elama. Uno Naissoo “Koolikell” oli seekord ühendkooride kavas.
Selles noorte laulupeos oli tervikuna mingi seletamatu helgus, mis kaalus üle kõike muud kui helge ilma ning kohustusliku punase osa repertuaarist. Kui jõudsin koju, kallasin pillist vihmavee välja.
1984. Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus Tallinnas.
Järg oli Eesti käes. Eelmine pidu oli toimunud 1981. aastal Lätis Ogres. Raadireportaaž toimunust tegi uudishimulikuks ning see uudishimu sai nüüd rahuldatud. Ma ei tea, miks see pidu tookord Tartus ei toimunud. Lauluväljak oli vist remondis.
Sellest peost jäi hästi meelde signatuur tudengilaulu “Gaudeamus” ainetel. Võiksin selle ka praegu peast nootidesse kirjutada. Kava ei tundunud nii nõretavalt punane nagu tavalistel laulupidudel. Läti kavast on meeles seesama “Matan mure” (“Bedu manu, lielu bedu”), mida Eestis lauldi 1975-ndal. Eesti kavast sööbis mällu Juhan Jürme “Rukkirääk”. Tantsukavad mulle tavaliselt meelde ei jää, kuid sedapuhku üks tants jäi, sest vedas suunurgad ülespidi. Muusika jäi fraaside vahel seisma ning tantsijad tardusid neil hetkedel paigale. Nimi võis olla “Mulgi polka”.
1985. XX üldlaulupidu.
Jõudsin lõpuks ka lauljana kaare alla Tallinna Koolinoorte Segakoori (ja Tallinna 1. keskkooli kammerkoori) koosseisus.
Kava elas üle venestamise kõrghetke. Ennast ideoloogiasekretärina “tõestanud” Rein Ristlaan vilistati välja. Eraldi kooriliik oli sõjaveteranide koorid. Sõjaväevorm kesk rahvariideid. Õudne. Laulupeokantaatide osas olid uued ideed otsa saanud, algas “vanast rasvast” elamine. Taas oli kavas Eugen Kapi “Läänemeri – rahumeri”, mis oli loodud 1960. aasta laulupeoks. Peo lõpus korrati kantaadi põhiteemat.
Selleks peoks oli aga valminud Gennadi Podelski lustakas “Hõiskab laulupidu”, mille ettekannet helilooja paraku enam ei näinud. Ilm oli hall, aga mitte külm.
Lõputseremoonia kordas eelmise üldlaulupeo malli. Lõputseremoonial tehti kaval trikk selleks, et omaalgatuslikke lisalugusid ei tuleks – Raimund Kulli “Kodumaa” saatel viidi dirigendid väljakult minema. Omaalgatuslikud “minilaulupeod” toimusid pärast pidu mitmel pool linna peal. Seltskond, kellega koos mina peolt lahkusin, võttis laulu üles kõikjal, kus keegi jälle pidi eralduma ja teist teed minema. Viimane “laulupunkt” oli vist Szolnoki peatus Mustamäel Vilde teel.
1987. VI koolinoorte laulupidu.
Peo kohta lugesin lehtedest. Olin veel sunnitud aega surnuks lööma Nõukogude relvajõududes. Ajad olid juba muutunud. Laulupeo kavas oli Rene Eespere “Ärkamise aeg”, pärast pidu aga said noored veel mitteametlikult pidu jätkata Tallinna vanalinnas.
1988. Baltimaade üliõpilaslaulupidu Gaudeamus Vilniuses. Laulva revolutsiooni eksport ja “lippude revolutsioon”.
Eestis oli toimunud meile kõigile tuntud poliitiline murrang ning äsja legaliseeritud sinimustvalge lipp. Kai Petersoni (ERKI kammerkoor) eestvedamisel õpiti gaudeamuslaste erirongis selgeks Enn Võrgu “Eesti lipp”. Ka Leedus võis SMV vabalt lehvida. Tundus, et ametivõimud ei näinud endal olevat mingit kohustust seda takistada. Hoopis teine lugu oli Leedu ja ka Läti lipuga.
Eelpidu toimus Kaunases. Mäletan, et istusin sealsel jalakäijate tänaval pingil ja hoidsin lippu, samal ajal kui mu koorikaaslased Tartu Ülikooli kammerkoorist mingit poodi külastasid. Üks vana tädike jäi minu juurde seisma ning vaatas vaikides ja rõõmsalt naeratades ainiti seda lippu… Kaunase rongkäigul hoidis keegi eestlastest, vist koguni Tartu Ülikooli kammerkoorist Leedu lippu. Rongkäik suunati ühtäkki tunnelisse. Põhjus sai peagi selgeks – miilits konfiskeeris Leedu lipu, kuid ei tahtnud seda teha publiku silme all.
Vilniuses toimus neil päevil “Sajudise” tänavameeleavaldus. Sain aru, et protesteerimise ajendiks oli mingi vale, mida levitas Leedu uudisteagentuur ELTA. Keegi leedulastest kutsus TÜ kammerkoori rahva Eesti lipuga kohale, et leedulasi julgustada. Läksime. Nii kui kohale jõudsime, vallandus aplaus ning nagu võluväel ilmusid inimeste kätte väikesed Leedu lipud! Peagi nägime inimestel juba Leedu värvides mütse. Kusjuures see oli vabrikutöö.
Mõned meie kammerkoorist aga olid nii kuraasi täis, et otsisid üles KGB maja ning poseerisid selle ees Eesti lippudega. Kagebeelasi see ärritas ja nad konfiskeerisid suure lipu, kuid suurt skandaali ei olnud ning see lipp minu teada ka tagastati.
Peo eelõhtul toimus nõukogulike mallide järgi rahvaste sõpruse kontsert. Ühel hetkel ei teinud aga keegi laval toimuvast väljagi (isegi teleoperaatorid mitte), sest publiku poolel demonstreeriti ehtsat sõprust ja ühtehoidmist. Kõigi kolme Baltimaa esindajatel oli olemas vähemalt üks suur rivilipp. Eestlane, ümara näoga turske habemik, läks leedulasest lipukandja juurde ning mõlemad tõstsid oma lipud kõrgemale, pannes otsad kokku. Kõlasid ovatsioonid. Toimuvat märkasid ka valgustajad, kes suunasid prožektorid sündmuskohale. Seejärel läks eestlane prožektorite valgusvihus lätlasest lipukandja juurde. Rituaal kordus. Ja siis sammusid mõlemad leedulase juurde… Võite ise ette kujutada, mis toimus peoplatsil, kui kõigi kolme rahvuslipu otsad kohtusid. Neist kolmest lipukandjast said lahutamatud kaaslased.
Järgmisel päeval nägi peorongkäigu algus välja niisugune. Kõige ees oli ametlik kolonnipea NSV-de lippudega, siis tuli tükk tühja maad (oma paar-kolmkümmend meetrit) ning lõpuks laulupeolised, kolm vägilast lippudega kõige ees. Eesti rongkäigustaar oli aga Mait Trink, korpulente hiiglane, kes osales Tartu Ülikooli puhkpilliorkestri koosseisus ning lõi rongkäigus väikest trummi. Teadaolevalt oli ta jätnud kustumatu mulje ka peoliste toitlustajatele….
Seoses Läti ja Leedu lippudega aga olid militsionäärid segaduses. Nad justkui tundsid, et peaksid midagi tegema, aga baltlaste rahvuslippe, eriti Leedu omi oli tohutult palju. Laulupeokontserdil tegi üks militsionäär katse võtta lätlasest peoliselt ära väike Läti lipp (mis oli, muide, üks komponent läti kooride etteastes), kuid pidi kohtama teiste peoliste vastupanu. Üks naine pani talle lilledest pärja pähe, mille peale militsionäär lahkus kiiresti, näol kohtlane naeratus.
Ühel peoeelsel päeval – ma ei mäleta, mis üritus se
e oli, kuid selle algust oodates kõlas saali ukse taga vestluses kaks riimuvat sõna: “laul” ja “Saul”. Bruno Saul oli seoses fosforiidisõjaga muutunud Eesti NSV kõige vihatumaks ministrite nõukogu esimeheks. Sõna “laul” aga oli Eesti kooride kavas olnud Lembit Veevo “Nooruse laulu” refräänis. Tartu Ülikooli kammerkoori laulja Andres Kalamees jäi korraks mõttesse ja siis deklameeris: “Saul, lenda maailma lõppu! Saul, otsi ustavaid sõpru! Üle põldude, metsade, maa, üle merede, Saul, lenda sa!” Oligi valmis. Muudetud sõnaga refrään levis nagu kulutuli ning vastupidiselt Eesti peostaabi rahva soovitusele kõlas “Saul” ikkagi ka laulupeokontserdil. Lindistuselt on see selgesti kuulda, nagu võis tõdeda veidi aega hiljem meenutussaadet kuulates.
Ühislauludest on mul siiani meeles leedulaste a cappella “Užja girele” ja lätlaste hoogne “Plauksti, musu republika”. Eesti lugudest oli vist ühislauluks Arne Oidi “Ja elab rõõm”. Mäletan veel seda, et tantsujuhte tabas tõeline loomepalavik. Üsna viimasel hetkel enne pidu oli tantsupeo jaoks valminud üks sinimustvalge kompositsioon, nüüd aga olid nad valmis igale eesti koorlaulule tantsuseade tegema. See saatus tabas siiski vaid Gustav Ernesaksa laulu “Muusikale”. Ilmselt seetõttu korrati esitamisel ka laulu keskmist osa.
Muusikavälistest üritustest veel nii palju, et olulisi sündmusi toimus ka üliõpilaslinnaku tornmajade vahel. Eestlased eesotsas Hannes Astoki ja “Akadeemilise Hans Leberechti Seltsiga” viisid läbi stagnamiitingu, kus keegi ei saanud õieti kõnet pidada, sest tormilised kiiduavaldused ei andnud asu. Miitingu tähtsaim komponent oli tühi punane loosung hüüumärgiga paremas servas.
Õhtuid sisustasid leedulastest puhkpillimängijad, kelle mängu saatel keerutati tornühikate juures tantsu. Viimasel sellisel peol sain oma esimese ja seni ainsa “laulupeotrauma”. Üks tantsupaar keerutas metsiku kiirusega polkat ning sel hetkel, kui ma püüdsin oma tantsusammu õigeks seada, tuli neiu pea… Paar sekundit oli pimedust, toibudes olin kummargil ja vasakust kulmust tilkus verd peopesale. Esmaabi andsid arstitudengid, kuid plaastrist üksinda polnud abi. Traumapunktis õmmeldi haav kinni. Õnneks olid mul päikeseprillid ning müts, mille ääris peitis suurema osa traumajälgedest ja plaastrist. Kuid silm paistetas kinni ning laululava astmestik näis sileda põrandana. Tantsupartner oli hea inimene ja talutas mind. Kusjuures mõnda aega pärast seda juhtumit me isegi käisime.
Peo lõpus tuli välja, et ühes Laulva revolutsiooniga seotud asjas olid lätlased ja leedulased eestlastest siiski ees. Pärast ametliku kava lõppu, kui keegi ei tahtnud veel laiali minna, mängisid pillimehed Leedu ja Läti hümni. Eesti oma ei osatud. Kuid seda oli Eestis juba lauldud – Rakveres, 14. juuni mälestusmiitingul. Peagi tehti seda ka Kuressaares meeskooride laulupäeval.
1990. XXI üldlaulupidu.
Lõpuks ometi EESTI pidu. Fantastiline suveilm pealekauba. Lõin kaasa Tartu Ülikooli Kammerkoori koosseisus. Üks kaunimaid ja võimsamaid hetki oli Rudolf Tobiase “Eks teie tea”. Pärast õnnestunud ettekannet surusid kolleegid Ants Üleoja kätt. Muuhulgas selgus, et see oli kõlanud juba 1975. aastal meekooride esituses pealkirja “Largo” all, aga ladina keeles (ning veel hiljem selgus, et vigases ladina keeles).
Peo lõpus avaldas üldlaulupeo peakomisjoni esimees Indrek Toome avaldas lootust, et järgmine pidu toimub juba vabas Eestis. Nii läkski.
Kuid seoses selle peoga on mul meeles huvitav seik ettevalmistusprotsessist. Nimelt toimus 25. veebruaril 1990 Tartus üks üldproovidest ja ettelaulmine. Pärast seda suundusime kooriga Pangodi järve äärde pidu panema. Ilm oli aga selle kuupäeva kohta erakordselt soe – +18 kraadi. Käisin südamerahuga paljajalu palja maa peal ning saun vaheldus suplusega järves.
1993. VII noorte laulupidu.
Osalesin “partisanina” ühendkooride koosseisus. Ma ei mäleta, kust ma noodid sain, kui ma just ei piilunud üle kellegi õla. Ilm oli vihmane ja vastikult külm. Meelde jäi veider laul “Lähme, lapsed, Lapimaale”, mis koosnes ühepikkustest nootidest. Tõnis Mägi “Koit” ja Tõnis Mägi solistina olid esimest korda laulupeol.
1994. XXII üldlaulupidu.
Sedapuhku olin peol kammerkooriga Non Troppo. Terve nädal oli täis koorilaulu. Taas toimus rahvusvaheline koorifestival just enne laulupidu ja festivalikoorid said eestlaste peost osa. Kõige eksootilisemad neist olid USAst San Diegost ning Lõuna-Aafrika Vabariigist Pretoriast. Laulupeo eel oli rahvapidu Toompeal, esines Justament. Koos teistega keerutas tantsu peaminister Mart Laar.
Laulupeo esimene kontsert oli pühendatud vaimulikule muusikale. Üks asi, millega ma polnud rahul, oli see, et kui ühendkoorid laulsid Johannes Hiiobi “Ärka üles, mu hing”, siis kõlasid ühekorraga nii segakooriseade kui ka mees- ja naiskoori omad. See nudis oluliselt kõlapilti, mida oleks pakkunud segakooriseade üksinda ning mida laululava oleks veelgi võimendanud. Esimese kontserdi lõpetas Urmas Sisaski “Eesti missa”, millest “Sanctus” hakkas edaspidi oma elu elama ja iseseisvalt laulupeokavadesse jõudma. Samal ajal toimus naabrite juures näituseväljakul Õllesummer, kuhu peolised pärast esimest kontserti suundusid.
Teine kontsert oli ilmalik. Oma pitseri vajutas sellele “in memoriam Gustav Ernesaks”. Selleteemaline laul oli Veljo Tormiselt.
1995. Gaudeamus Tartus.
See ei torganud millegi erilisega silma ega kõrva. Mõnus tudengite laulupidu niiskes suves.
1997. II Põhja- ja Baltimaade koorifestival Visbys, Rootsis Gotlandi saarel.
Need festivalid lõpevad alati laulupeoga, kus osaleb kokku oma 4000 lauljat kaheksast riigist.
Rootslased osutusid väga nutikateks kavakoostajateks ja lavastajateks. Suurel laval olid koorid, nende ees koondorkester. Alguses ja lõpus kõlasid Rootsi koorilaulud, esimese bloki lõpus esitasid orkestrid popurrii ABBA lauludest. Seejärel esitati iga osaleva riigi koorimuusika varasalvest kaks laulu ja üks orkestripala. Eestit esindasid Eduard Oja “Kangakudumise laul”, Urmas Sisaski “Sanctus” ning orkestripalana Tõnis Kõrvitsa “Kui neid on kolm” filmist “Teisikud”. Lisaks suurele lavale oli peoplatsil kaks kõrvallava. Pärast iga taolist blokki toimus mingi tegevus ühel neist kõrvallavadest. Selline liigendatus ja vahelduvus hoidis publiku tähelepanu erksana.
Peole sõites tähistasin koorikaaslastega oma kajutis ka 30. sünnipäeva. Seda sai märgitud ka tagasiteel Stockholmist Tallinna – laevameeskond kinkis showbaaris pudeli vahuveini, lisaks pidin sealsamas limbot tantsima.
1997. VIII noorte laulupidu.
Olin üle hulga aja kuulaja rollis. President Lennart Meri juhatas sisse Uno Naissoo “Mässajate laulu” filmist Viimne Reliikvia, öeldes “Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”. Peol oli Eri Klasi nägu nii sisult kui ka logolt.
1999. Gaudeamus Vilniuses.
Läksin sinna “partisanina” koos Vanalinna Segakoori rahvaga. Nostalgiareis. Kohtasin seal ka Hannes Astokit ega imestanud üldse.
1999. XXIII üldlaulupidu.
Olin normaalolekus, st lauljana laval, sedapuhku Estonia Seltsi Segakoori koossseisus. Ilm oli jumalik – tol aastal oli meri juba jaanilaupäeval suplemiskõlblik, vähemalt Lohusalus.
Tolle peo kantaadiks oli Eino Tambergi “Maailma avastamine”. Ta oli seda laulupeo tarvis veidi kohendanud. ESS oli neli aastat varem laulnud ka päris algset versiooni. Laulupeo esimene kontsert oli pühendatud klassikale, esinesid valikkoorid. Mõte klassikast eesti laulupeol oli võõras, aga laulda oli neid ikka tore. Osad Cyrillus Kreegi “Reekviemist”, Sanctus Rudolf Tobiase “Joonase lähetamisest”, “O fortuna” Carl Orffi “Carmina buranast”, “Halleluia” Georg Friedrich Händeli “Messiasest” …
Teine kontsert seostub mulle eeskätt kahe Konstantin Tü
rnpu lauluga. “Valvur” oli kavas ka 1975. aastal, kuid ilmselt minusuguse 8-aastase jaoks liiga keeruline, et meelde jääda. Tookord ei oleks ma osanud tulla selle peale, et tekst pärineb Piiblist. See fakt oli kirjas 1999. aastal, kuid mõistagi maha vaikitud aastal 1975. Ühesõnaga – taasavastamine üllatustega. Teine Türnpu laul “Priiuse hommikul” oli mulle varasemast ajast mingitest koorikontsertidest tuttav. See jäi eraldi meelde aga hoopis muudel põhjustel. Olin kodus pannud televiisori automaatselt salvestama laulupeokontserti. Hiljem salvestatut kuulates/vaadates pidin end katki naerma. “Priiuse hommikul” oli jõudnud lõputaktideni: “Ärka üles, sa uinunud sugu – hommik, hommik, hommik algamas ilma pääl!” Samal ajal sõitis kaamera zoomiga orkestrilava suunas. Seal istus pillimees P.M. ja magas õndsa und, hambad laiali.
Estonia Seltsi Segakoor võõrustas neil päevil kaugeid külalisi USAst Portlandist – Clackamas Community Collage’i segakoori Lonnie Clyne’i juhatusel. Tegemist on tõeliste estofiilidega. Loomulikult olid nad omandanud laulupeorepertuaari (tõsi, mitte valikkooride oma) ja lõid peol kaasa. Peagi tegime vastukülaskäigu. Aga see on juba eraldi teema.
2000. III Põhja- ja Baltimaade laulupidu Norra lõunaosas Skienis.
Kavas oli väga toredaid laule, kuid pidu tervikuna mõjus kahvatumana kui Visbys toimunu. Ent mis oli parem kui eelmisel – festivalitelk ja –klubi. Rühm noori koorikaaslasi tahtis hirmsasti bändi saatel laulda ja said selle võimaluse. Lauluks oli “Hit the road, Jack”, mis lõppes palja tagumiku näitamisega publiku poole.
2002. IX noorte laulupidu “Ei ole üksi ükski maa”.
Erandkorras osales seal Estonia Seltsi Segakoor. Heli Jürgenson oli nimelt esimest korda üldjuht ning ta soovis, et tema koor oleks talle moraalseks toeks. Olimegi.
Muuhulgas oli kavas Uno Naissoo “Kui käes on jaanipäev” Märt Ratassepa seades. Osalesin kunagi Tallinna Koolinoorte Segakoori lauljana selle seade esmaettekandes. Tollal oli sissejuhatav osa a cappella ja see tekitas aeg-ajalt probleeme – koor kippus tavaliselt vajuma, ühel esitusel aga hoopis tõusis pool tooni. Nüüd oli saatepartii olemas laulu algusest peale. Seades oli mu meelest ka mingeid pisimuudatusi.
Esmakordselt sai laulupidu endale teemanime. Tantsupidudele oli juba varem hakatud nimesid panema.
2004. XXIV üldlaulupidu “Alati teel”.
Olin kohal kuulajana, sest Estonia Seltsi Segakooris ma enam ei laulnud, ühegi kooriga Rakveres aga polnud veel ühinenud.
Sellel peol osales ka Abhaasia eestlaste koor ning koos kooriga tuli kaasa mu onu endine naine, kes toona tegutses seal rahvusvähemuste kultuurielu koordinaatorina. Tema sõnul olid sel ajal Abhaasias vähemusrahvuste hulgas kultuuriliselt kõige aktiivsemad eestlased ja juudid.
Too suvi oli üsna niiske ja vihmarohke. Rongkäiku ma ei jälginud, kuid vihmahoog, mis sel päeval Tallinna tabas, ei jäänud mul loomulikult märkamata. Kuulsin raadiost, et rongkäik jäeti ära, kuid laulurahvas oli vaatamata sellele rõõmsalt vihma käes edasi rühkinud. Sain aru, et peolised elasid üle midagi sarnast nagu 1960. aastal, ehkki tollane vihm oli hoopis tõsisem ja pikaajalisem üleujutaja ning sundis esimese laulupeokontserdi järgmisel päeval teise kontserdiga liitma. Aga ega 2004. aasta vihm ka palju alla jäänud. Mulle meeldis eriti uudis, et “Tuukri tänav on vee all”. Peokontserti õnneks ilma vigurdamine ei häirinud ning lõpuks säras isegi päike.
Seegi kord oli esimese kontserdi keskmeks klassika. Tõeliseks hitiks kujunes “Triumfikoor” Verdi ooperist “Aida”, mis läks kordamisele! Tähelepanuväärne oli, et mudilaskoorid, mis siiani oli üksnes noorte laulupeo kooriliik, arvati seekord üldlaulupeo kooriliikide hulka. Millega minu arvates tehti viga.
2007. X noorte laulupidu “Ilmapuu”.
Olin just tulnud Soomest ega jaksanud end lauluväljakule vedada. Samas oli isegi telekast aru saada, et laulupidu, ka noorte oma tajuti eestlaste ühtsustunde väljendajana rohkem kui varem iseseisvusajal. Veel olid värskelt meeles aprilliööd, mis väljendasid hoopis teistsuguse seltskonna hoopis teistsugust ühtsustunnet hoopis teistsugusel viisil. Otsekui vastandina pronksiööde laamendamistele kõlas lauluväljakul Chalice’i südamlik ja võimas “Minu inimesed”.
2008. I Punk laulupidu Rakveres.
Selle idee eostamise hetk oli eelmises aastas ning kaudselt seotud noorte laulupeoga. Rakvere linna päevade ajal toimus ka maakondlik noorte laulupäev, millele järgnes korraldajate, üldjuhtide ja linnavõimu esindajate meeleolukas afterparty. Ühel hetkel ilmus kohale ka teatrirahvast eesotsas Üllar Saaremäega. Viimane rääkis linnapea Andres Jaadlale punk laulupeo ideest, millele linnapea reageeris pikemalt mõtlemata: “Teeme ära!”. Kohe algasid ettevalmistused, kooriseade sai suur hulk eesti punki pluss “Anarchy in the U.K”. Ma polnud veel näinud laulupidu, mis algaks sellise kärtsu, mürtsu ja suitsuga. Suitsuga sellepärast, et peo alguses põletati lahti Seaküla Simsoni monument punkarile, mis oli riidesse mähitud.
Mõned seaded said nii huvitavad, et üllatasid autoritki. Iseäranis käib see Villu Tamme laulude “Valge liblika suvi” ja “Elab veel Beria” kohta. Seda rolli, mis tavalistel laulupidudel on Ernesaksa laulul “Mu isamaa on minu arm”, hakkas kohe alguses täitma Allan Vainola – Tõnu Trubetsky “Insener Garini hüperboloid”.
2009. XXV üldlaulupidu “ÜhesHingamine”.
Olin vahepeal Rakveres jõudnud liituda nii meeskooriga kui ka kammerkooriga Solare. Rongkäigus sammusin meeskooriga, teisel päeval aga panin selga Solare riided.
Uuenenud korraldustoimkond oli kogemusteta ning logistikaküsimustes kolistas peamiselt ämbreid. Laulupeokontserdi alguskellaajaks oli rongkäik alles kusagil poole peal. Algus venis poolteist tundi., See oli ennekuulmatu! Kogenumad laulupeolised meenutasid heldimusega Fred Raudbergi ja Paul Rauda ning ei mõistnud, miks Ilmar Moss korraldamisest kõrvale jäeti. Taas klassikakeskne esimene kontsert lõppes alles pärast keskööd. Lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Ilm läks pimedaks, lauljad istusid õlletelgis vihmavarjus, professionaalsed muusikud esinesid nähtamatule publikule läbi vihma.
Selle peo meeldejäävamad hitid olid Aare Kruusimäe “Maailma avastamine” ja kaks osa Urmas Sisaski kantaadist “Pro Patria”, mis kõlasid avatseremoonial ühendkooride esituses, Sisaski “Ood armastusele”, mille esimest osa esitasid naiskoorid ja teist osa meeskoorid, Piret Ripsi “laulupaar” – “Isad ja pojad” poiste- ja meeskoorile ning “Mehed ja naised” segakooridele ning minu meeldivaks üllatuseks Anti Marguste “See on Eesti” segakooridele. 1990. aastal imestasin, et see Marguste laul ei jõudnud tookord laulupeole, ehkki arvestades ajajärku oleks see olnud igati kohane. Tekstilises mõttes väga nappide vahenditega ja mõõdukalt naljatlevalt väljendatud armastus Eesti vastu.
Silmatorkavalt palju esineti laulupeo teemal meedias, sealhulgas täiesti muusikaväliste seisukohavõttudega. Esiteks kostis meedias nurinat selle tõttu, et suur osa mudilaskoore jääb laulupeolt kõrvale. Korraldajad soovitasid küll selgitada kõrvalejääjatele, et tegemist on siiski eelkõige suurte inimeste peoga, ent probleem olnuks olemata, kui eelmisel laulupeol ei oleks mudilaskoori kaasatud.
Eriliselt tõrvati laulu “Mehed ja naised”. Vähe sellest, et see olevat harrastajate jaoks liiga keeruline – mingite naisõiguslaste meelest oli tekst ka kohatult seksistlik. Oma jao sai keerulisuse eest kätte ka Aare Kruusimäe. Aga mis toimus peol? Kui segakoorid ootasid lava taga oma lavalepääsu, hakkasid lauljad igavuse peletamiseks laulma. Üles võeti ei muud, kui “Mehed ja naised”! Laulupeo lõppedes aga, kui koorilauljad lavalt alla astusid, hakkas koor omal algatusel laulma “Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad asuma
teele ja kõik asuvad teele…” See oli ju hirmkeeruline “Maailma avastamine”!
2010. Üleriigiline meeskooride ja poistekooride laulupäev Rakveres.
Kummalisel kombel pole mul sellega seotud ühtki vähegi eredamat mälestust.
2011. II Punk laulupidu Rakveres.
Seekord nimega “Anarchy in the E.U”. Samuti üks kultuuripealinna üritusi. Kavas oli üksjagu välismaist repertuaari – enamjaolt inglise, kuid üks laul oli ka vene keeles (Viktor Tsoi “Mama – anarhija”). Üritust peeti koguni Euronewsi rubriigi “No comment” vääriliseks.
2011. XI noorte laulupidu “Maa ja ilm”.
Euroopa kultuuripealinna aasta tähtsündmusi. Just seetõttu toodi noortepidu aasta võrra tavapärasest varasemaks. See oli pidu, kus kõlas Siiri Sisaski “Mis maa see on?” ja kus esmakordselt oli selline kooriliik nagu rokikoor. Aga ilusaim hetk? Raivo Tammiku “Öö laul” naiskooride esituses. Kohal oli ka sõnade autor Kristi Tammik.
2012. Põhja- ja Baltimaade meestelaulupäev Tartus.
Vähemalt Rakvere laulumehed polnud kordagi saanud esitada Edvard Griegi kantaati “Uus isamaa” originaalkeeles. Nüüd selline võimalus tekkis. Meeskoori vaieldamatu lemmik oli Imants Kalninši “Varoni gaidiet” Andrejs Upitsi sõnadele. Ühel lauljatest tekkis idee, et seda võiks ju veelgi esitada, aga eesti keeles. Paraku ei olnud keegi Upitsi luulet eesti keelde tõlkinud.
Minu arvates oli täiesti ebaõnnestunud valik peo kavas Gustav Ernesaksa üks ilusamaid koorilaule “Tartu valgel ööl”, mida esitasid poistesegakoorid. See ei kõla suure koori esituses, ei ole noorele lauljale jõukohane ning kenad klastrid laulu lõpus lähevad lihtsalt kaotsi.
2014. XXVI üldlaulupidu “Aja puudutus. Puudutuse aeg”.
Vahepeal olin end ootamatult, saatuse ja Olaf Lepsi tahtel leidnud koorijuhtide perest. Miinimumprogrammiks oli viia meeskoor koostöös Aime Rahulaga laulupeole. Üksinda oleks tal olnud raske, ilma temata aga poleks ma midagi suutnud korda saata.
Pärt Uusbergi “Mis on inimene” võeti üsna kerge vaevaga omaks. Aleksander Läte “Kostke, laulud, eesti keeles” omandati ka ilma suurte probleemideta. Vana kuld, paljudele ilmselt tuttav. Gustav Ernesaksa “Kutse” oli mõistagi ka tuttav ja õpitav, kuid üksinda poleks meist, paarikümneliikmeliseks kuivanud koorist olnud selle esitajaid. Laulupeol või kahasse mõne teise kooriga – teine asi. Muide – kui kunagi peaks “Kutset” veel laulupeol esitatama, siis võiks solisti rolli pakkuda Koit Toomele. Oleks võinud juba siis – Koit Toome oli end piisavalt tõestanud saates “Su nägu kõlab tuttavalt”. Koos poistekooridega oli kavas Priit Pajusaare lustakas “Laulutuli” ja Kadri Hundi väga põhjalikult läbikomponeeritud “Kuningas ja laulik”. Selle viimatinimetatuga oli tükk tegemist. Kuna meeskoorid olid arvatud valikkooride hulka, siis pidime omandama ka selle esimese kontserdi repertuaari niivõrd, kuivõrd meeskooridel selles sõna oli. Pluss ühendkoorilaulud. Ühendkooriproovis tundus, et paljudele käis “Ilus maa” juba üle jõu.
Selle laulupeo nimilaul – Tõnu Kõrvitsa “Puudutus” võeti vastupidiselt minu esialgsetele kartustele aga väga hästi omaks. Huvitaval kombel ei meeldinud see laul mulle algul üldse. Võib-olla “kiideti üle” ja ma ootasin ei tea mida, aga mind häirisid mingid detailid, vähemalt selles versioonis, mis dirigentide koolitusel käsil oli. Kuid lõpuks läksin selle muusika sisse ning laul tundus väga sümpaatne. Laulsime “Puudutust” ka laulupeojärgsel sügisel meeskoori juubelikontserdil koos kõigi teiste üritusel osalenud kooridega. Seal kõlas ka “Kutse”.
Laulupeo esimene kontsert “Aja puudutus” andis ülevaate sellest, mida ühel või teisel laulupeoaastal lauldi. Tühjus ja vaikus (loe: leinaseisak) oli vaid aasta 1950 juures, mil “kodanlike natsionalistide” nõiajaht andis eesti rahvuskultuurile mõneks ajaks sisuliselt surmahoobi. Huvitavaim leid oli minu jaoks Mihkel Lüdigi “Jaaniöö” sümfooniaorkestrile, mis märkis aastat 1965. Nagu tookord, nii ka seekord juhatas seda Neeme Järvi.
Teise kontserdi pärlid olid minu jaoks Veljo Tormise “Külaliste saabumine” tsüklist “Vadja pulmalaulud” ning kergemuusikaklassikat esindanud Evald Vainu “Optimist”, millele sellel peol oli millegipärast pandud pealkirjaks “Mul on ikka rõõmu kõigest”. Ma pole küll kindel, kumb kooriseade on parem – kas see, mille Erki Pehk laulupeo jaoks tegi või hoopis see, mille tegi aastakümnete eest Paul Ruudi.
Oh, ja siis see Erkki-Sven Tüüri “Taandujad” segakooridele. Poleemika sellise laulu sobivuse üle laulupeole kerkis pärast presidendi nõuniku Margus Laidre arvamusartiklit ning kiskus niivõrd sõnasõjaks, et autor palus koguni laulu kavast maha võtta. Kelle jaoks oli see liiga keeruline, kelle jaoks liialt sünge. Laidre seadis kahtluse alla “taandumissõnumi” sobivuse eestlase minapildi väljenduseks. Ega lugu kerge olnud, kuid vaatamata suhtelisele süngusele on tegu hea ja võimsa lauluga. Taandumissõnum aga peitis minu meelest endas teatud eneseirooniat ning oli selles mõttes ajakohasem, kui pealtnäha võis tunduda. Mõtteviis “oleme nii väikesed, et meist ei sõltu midagi ning kõik, mis meiega toimub, on paratamatus, millega me peale lihtsalt leppima, mitte püüdma vastuvoolu ujuda” oli vähemalt sel ajal väga populaarne kõikvõimalike arvamusliidrite hulgas. Ei saanud aga sellegi loo puhul läbi ilma naljata. Saaremaa kooride eelproovis andis Raul Talmar lauljatele hääle kätte ja valmistus “Taandujaid” juhatama, lauljad aga hakkasid sama tekstiga laulma hoopis “Saaremaa valssi”. Laulupeol ettekanne õnnestus ning autor tänas siiralt kõiki, kes sellele kaasa aitasid.
Peale kõige muu tean nüüd kohta, kus peo lõpuhetkede emotsionaalne laksakas on kõige tugevam. See on ala publiku ja laululava vahel, kuhu kogunevad lõputseremoonia ajaks kollektiivide juhid. Jah, need olid liigutavad hetked, mille nimel tasus end proovile panna ja püüda üle oma varju hüpata.
2015. III Punk laulupidu “Aju puudutus”.
Jällegi peaaegu puhtalt Eesti asi. Võõramaiseid laule oli kaks. Loomulikult “hümn” ehk “Anarchy in the U.K” ning skandaalse Vene bändi Pussy Riot laul “Bogoroditse Devo”, kus olid tsitaadid Sergei Rahmaninovi tuntuimast kooriteosest. Tõmbenumbriks olid aga sedapuhku katkendid Urmas Sisaski lasteooperist “Sööbik ja pisik”. Esimest korda osales sellel peol meeskoor (Meeskoor Rakvere), lisaks oli mingil moel (“projektikoorides” jne) esindatud teisigi meeskoore.
2016. Uma Pido Põlvas.
Meeskoor Rakveret koos minuga juhatava Ahti Bachblumi algatusel osales meeskoor sellel võrokeelsel laulupäeval. Neil pidudel kuuleb laule, mida mujal ei kuule. Sealhulgas väga ilusaid. Mõnigi neist võiks jõuda suurele laulupeole. Sealhulgas 2016. aasta peo nimilaul, Aapo Ilvese “Puu kasussõ korgõs”. Meeskoori lemmik oli kahtlemata Aapo Ilvese “Seenelaul”, mida esitasid meeskoorid, lastekoorid ja mudilaskoorid üheskoos, samuti Erki Meistri “Kiä nuu naasõ ommava?”, mida loodame kunagi meeskooriga iseseisvalt esitada.
2017. XII noorte laulupidu.
Noorte juurte pidu. Lauldi eesti kooriliteratuuri klassikat, mille autorid olid loomise ajal noored ning tänaste noorte autorite loomingut. Positiivne üllataja oli Kadri Voorand. Esialgne mulje ütleb, et ta on kooriheliloomingus hoopis tugevam tegija kui vokaaldžassis. Rasmus Puuri “Meie” mõjus omamoodi ajatuna. Millegipärast tekkis mõte, et kui ta elanuks näiteks millalgi 196ü-ndate teisel poolel Ameerikas, siis oleks ta samasuguse laulu kirjutanud ja sellega läbi löönud ning ehk ka mõne Hair’i-laadse muusikaliga maha saanud.
Rõõm oli üle hulga aja taas kuulda suurel laval Ülo Vinteri “Laulu Põhjamaast” a cappella esituses. Lisaks oli hea meel tõdeda, ka aasta ja üheksa kuu vanust inimlast näis laval toimunu kuidagi kõnetavat. Ning meeldiv üllatus oli kohata Ameerika eestlannat, kes kunagi oli mu koorikaaslane Non Troppos.