Skulptuur Balti jaama ees pingil istuvast Jaak Joalast ja Urmas Otist näeks iseenesest ju vahva välja, vähemalt nende illustratsioonide järgi, mis sellekohase uudise juures on. Ideel, mille Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid välja pakkus, on aga probleemseid kohti.
Nemad – ja Balti jaama ees… Kaljulaid seletas muidugi lahti, miks. Jah, suur kuulsus Venemaal ja mujal endises NSV Liidus, kuhu sõideti peamiselt rongiga. Tõsi, arvestades konkreetseid isikuid oleks loogilisem panna selline skulptuuripaar hoopis lennujaama ette. Aga küsimus polegi niivõrd kohas, vaid kontseptsioonis üldisemalt.
Ehkki Joala ja Oti kuulsus kogu impeeriumis tähendas kaudselt positiivset kuvandit kogu Eestile, on ikkagi küsitav, kas niiöelda Tallinn-Moskva liin on tõesti see tähtsaim külg, mida nende tegevusest esile tõsta?
Urmas Oti puhul võib see isegi nii olla, sest tema “Teletutvus” tõi värske õhu sahmaka kogu nõukogude televisiooni tardumusse. Tema skulptuuri asukohana oleks Tallinn ja Moskva ühtviisi loogiline.
Jaak Joala puhul aga tundub – vähemalt siinse mätta otsast vaadates – olulisem just see, mida ta Eestis tegi. Ning ma pole sugugi kindel, et see tähtsaim jääb tingimata sellesse aega, kui kuulsime teda laval laulmas. Ehk mõjutas ta Eesti muusikat “kulisside taga” rohkemgi kui laval, olgu siis õppejõuna, saatejuhina, esitajate õiguste eest seisjana või “Eesti eurolaulu halli kardinalina”?
Lähtuda võiks näiteks ühest tema hüüdnimest ja popstaariks kujunemisest. “Kadunud flöödimängija”, kes vahetas flöödi lauluhääle ja basskitarri vastu, kuid sugugi mitte järsku. Kelle muusikuks kujunemise eest väärivad kummardust piltlikult öeldes nii Elmar Peäske kui ka biitlid. Ning kellest sai hiljem paljudele Õpetaja.
“Kadunud flöödimängija” asukoha jaoks ei tundu esmapilgul olevat sobivamat kohta kui Otsa-kooli esine. Isegi juhul, kui kool tulevikus uude kohta kolib. Kuigi – teatud põhjusel tunduks ka igati kohane paigutada see Saku Suurhalli juurde. Sel juhul ehk juba nime all “Kadunud flöödimängija – hall kardinal”. Ning eks see oleks sõltumata asukohast omamoodi tänuavaldus kõigile Eesti muusikutele, kes on suutnud rahvusvaheliselt läbi lüüa. Kasvõi ainult eurolaulukarussellis.
Skulptuuri visuaalse poole kohta pole mul küll sedapuhku selget ettekujutust. Loodan, et siin artiklis toodud märksõnad on võimalikule autorile piisavalt inspireerivad.
Aitüma, Raimond Kaljulaid, teema tõstatamise eest! Küsimusele, “mis skulptuur seal Balti jaama ees võiks olla”, on üks vastus kindlasti vale – “mitte mingisugust”.
Ergutamaks mõttevahetust – keegi võiks seal olla äsja rongi pealt tulnud või vastupidi – kiirustada, kohver käes, paaniliselt rongi peale.
Kas ei võiks see viimane näiteks meenutada üht tähenduslikku lahkumist Eestist juunis 1988?