Olin kogu senise elu paadunud erakonnaneutraalne ajakirjanik, kodanikuaktivist ja muusik, kuid nüüd lõin ikkagi riigikogusse kandideerijatega kampa. Algul, kui kutsuti, ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Veel hiljaaegu, kui Aarne Mäe teatas, et astub selle sammu, ütlesin pigem naljaga pooleks kui tõsiselt, et peaks vist kah. Kuni lõpuks ilmutasid end entusiastlikud kamraadid.
Enam ma pikalt ei mõelnud. Ja siin ma nüüd siis olengi. Parteitu roheline. Nagu kord ja kohus nummerdatud vali-mind-mees oma tagasihoidlikult ambitsioonikate lootustega.
Valik polnud muidugi juhuslik. On ju üldteada, mis trummi ma olen viimasel viiel aastal tagunud. Jah, see kodanikupalk, roheliste hulgas paljuräägitud teema nii meil kui ka mujal. Huvilisi ja ka koostööpartnereid, keda tänan, on õnneks teisteski erakondades, kusjuures Vabaerakond analüüsis seda ideed päris põhjalikult ning pani tulemused kõrva taha. Väljakuulutatud teemaks on see siiski ka seekordsetel valimistel üksnes erakonnal Eestimaa Rohelised.
Kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuringu läbiviimine aga saab loodetavasti üheks Riigikogu järgmise koosseisu arutelukohaks. Kuna ka rohelised ei ole nii uljad, et lubaksid kodanikupalga kehtestada, vaid toetavad põhimõtet „üheksa korda mõõda” ning aitasid ka uuringualgatusele allkirju koguda, siis seda suurema heameelega panustan sellesse kampaaniasse. Jääda rangelt neutraalseks aktivistiks näeks ilus välja, aga otsustajate sekka pürgimine tundub omakorda ausam. Ja meie väikeses, (seni veel) mitteametlikus mõttekojas on siiski olemas neid parteituid, kes kuhugi ei kandideeri.
Muide, üks asi, mis teeb rohelised mulle vastuvõetavaks on see, et nad ei ole tõmbunud krampi mingi klassikalise maailmavaatepunkti külge (tõsi, nüüd on selliseid erakondi juurde tekkinud). Maailmavaateülesus iseloomustab ka kodanikupalga ideed. Tõtt öelda aga on see kõik vaid veepealne osa jäämäest, mis mind valimiskaruselli juurde tõi.
Pole vaja olla vandenõuteoreetik, et lugeda nii mõnegi poliitiku ja poliitikavaatleja lausumistest välja lootust suunata valimised mugavate ja laialivalguvate pseudodilemmade udusse. Edasi-tagasi, avatus-suletus, eestlased-venelased… Oh issand küll! Kui tagasi, siis ikka tulevikku, Albaania Sotsialistliku Vabariigi teine tulemine Eestis on võimatu ning see, mis on alles nõukaaegsest segregatsioonist, sureb niikuinii ise välja ja seda kiiremini, mida rohkem sünnib lähiajal siia ilma ja riiki eestlasi!
Huvitav, kas mul endal ja meie meeskonnal oleks võimalik aidata neil valimistel rohkem fookusesse tõusta vaadetel kaugemasse tulevikku kui lähemad neli aastat? Näiteks otsida vastuseid ebamugavatele küsimustele nagu #kuidasmekestame ehk „kuidas saaks rohkem meid, eestlasi, kellest paremaid hoidjaid sellele maale pole kusagilt võtta” ja mida on selleks juba täna vaja teha, et näiteks aastal 2035 oleks Eestis puhtam nii loodus kui ka vaimne keskkond? Või kui dilemmad meeldivad, siis ehk „olla ühepäevaperemehed või tulevikukujundajad? allavoolajad või voolusuunajad?”
Saab näha. Kui see õnnestuks, oleksin päris rahul.