Kultuurist poliitikapeo võtmes

Kahjuks ei õnnestunud mul endal osa saada hiljutisest kultuuridebatist Kanuti Gildi saalis. Õnneks aga olid korraldajad juba enne avaldanud küsimusteloetelu, et kaasalööjad saaksid kodutööd teha. Ja kõlbab ju neil teemadel arutleda ka pärast üritust. 

LOOMEVABADUS JA ISIKUÕIGUSED. Millal on põhjendatud isikuõiguste riive loominguliste eesmärkide täitmiseks? Millal on loomevabaduse piiramine õigustatud? Mis põhjused kaaluvad üles loomevabaduse? Kuidas tagada loomevabadus isikuõigusi riivamata? Mis on riigi roll loomevabaduse tagamisel? Millal on riigil õigus loomevabadust piirata? Kust algab tsensuur? Mil määral on riik vastutav loovisikute enesetsensuuri eest?

Milles see isikuõiguste riive võib üldse seisneda, ei tule esimese hooga pähegi. Siiski, võib-olla tekib isikuõiguste riive sel juhul, kui loomingulise ülesande täitmiseks on vaja tuhnida kellegi eraelus, koguda mingeid fakte. Kirjandus, teater, kino… Kas siis, kui teose eesmärk on aidata mõista midagi, mis on tegelikkuses aset leidnud, selle ülesande täitmine aga on võimatu ilma üksikasju teadmata?

Kust algab üldse loomevabaduse piiramine? Mõeldes eeltoodule – kui näiteks mingile seadusele tuginedes oleks ühel või teisel juhul keelatud inimeste eraeluliste faktide esitamine nii, et päriselu tegelased oleksid üheselt äratuntavad, siis kas see on loomevabaduse piiramine või mitte?

Minu meelest pigem mitte. Loomevabaduse piiramine oleks see, kui piiratakse kellegi vabadust olla loovisik ja sellena tegutseda ning kui takistatakse tema loomingu legaalset levikut.  

Tsensuur oli nõukogude ajal mitmekihiline. Glavliti ülesandeks oli ära hoida riigisaladuste leke, ideoloogiline tsensuur töötas omakorda hierarhilises ahelas partei keskkomiteest autori enesetsensuurini. Lisaks mõningad paragrahvid kriminaalkoodeksis. Tsensuur algab seadusandlusest ja toiduahelasuhetest. Kui tekib võimalus, et mingi teose või kellegi teoste avalikkuseni jõudmine läheb kellelegi maksma töökoha või järgneb sellele mistahes sanktsioon, siis võime rääkida tsensuurist.

Riik on vastutav loovisikute enesetsensuuri eest niivõrd kuivõrd ta pole taganud loovisikute piisavat ainelist sõltumatust nende loomingu tellijatest. Loovisikupalk on tee nende sõltumatuse tagamise suunas, kuid ei ole siiski piisav, sest loovisikupalga saamiseks tuleb ikkagi mingi taotlus esitada ja teistega konkureerida. Mõistagi olla juba selles valdkonnas tegev ja tuntud. Kodanikupalk oleks õhem, kuid stabiilsem ja isikuvabadusi paremini tagav lahendus. Muuhulgas soosib see tegevusala vahetamist, sealhulgas loovisiku elu alustamist. 

KOHALIK/RIIKLIK/RAHVUSVAHELINE

Kes ei tahaks rohkem Arvo Pärte, aga kust nad tulevad?

Arvo Pärdid saavad tulla vaid meie endi hulgast. Kõik saab alguse jalgrattaga poisist. 

Kui pikas perspektiivis mõõta kultuurinvesteeringute tasuvust?

On kahtlane, kas kultuuriinvesteeringute tasuvust üldse ongi võimalik mõõta.

Kui palju mitmekesisust vajab Eesti kultuur?

Mitmekesisust ei saa mõõta. Ja küsigem, milles see mitmekesisus peaks väljenduma? Kui peame silmas Eesti algupärandit ning räägime valdkondlikust ja žanrilisest mitmekesisusest, selle eri elementide tugevusest või nõrkusest, suuremast või vähemast esindatusest, siis on kindel mis kindel, et mängu tulevad sellised mõjurid nagu rahvaarv ja rahvuslikud eripärad.

Kui me peame silmas Eestis toimuvat kultuurielu  ja -melu, siis on ju selge, et Eesti kultuuritarbija ei soovi imetleda iseenda naba, vaid vajab ka importi. Eestit on võimalik küll ette kujutada puhta, monoetnilise rahvusriigina, kuid mitte mingil juhul sellise riigina, kus ei toimuks rahvusvahelisi kultuurikotinguid. Teisalt – küllap tunneb samasugust “impordivajadust” mis iganes muu Euroopa rahvas ning mõistagi peab ka parim osa eesti algupärandist jõudma nendeni ilma et nad peaksid selleks tingimata Eestisse sõitma. Aga kui jutt läks juba turismile, siis eks normaalne turist otsi Eestist mõistagi Eestit. 

Millises tasakaalus on ja/või peaksid olema Eesti kultuuris arengus kohalik, riiklik ja rahvusvaheline mõõde?

Kas on üldse olemas mõõdikuid, mille järgi hinnata kohaliku, riikliku ja rahvusvahelise tasakaalu? Võime muidugi üldiselt ette kujutada püramiidi, mille põhi on kohalik mõõde, keskkoht riiklik ja tipp rahvusvaheline. Sedasama püramiidi võime globaalses vaates kujutada ette jäämäena, mille tipp on siis see, mis maailmas silma paistab. Aga nagu öeldud, algab kõik jalgrattaga poisist. Kohalik omavalitsus peaks olema see esimene hüppelaud.

Kuidas võiksid kultuuripoliitikat suunata kohalikud omavalitsused?

Mulle meenub üks koorijuhtide ja muusikaõpetajate seminarlaager Vana-Vigalas. Seal korraldatakse kohtumisi heliloojatega ning üks selline kohtumine oli Pärt Uusbergiga. Rääkides oma muusika-alastest teadmistest koolipõlves ütles ta muu hulgas, et “… ja kusagil olid ka mingisugused heliloojad”.

Tundub, et see väljend iseloomustab praegu kohaliku tasandi rahvakultuuri. Hoiak tundub olevat selline, et loovisikud on kus iganes, välja arvatud siinsamas, meie juures. Aga võib-olla elab minu naaberkorteris lootustandev poeet, naabermajas tohutu ideepagasiga viisisepp, kolleeg on võimeline suurepäraseid näidendeid kirjutama, tuttava tuttava tuttav meisterdab vahvaid puuskulptuure?

Kohalik omavalitsus on oma talentide parim leidja. Ja peaks olema nende hüppelaud üle-eestilise tuntuse juurde.Võib-olla peitub siin vastus. Kohalik omavalitsus soosima oma kultuurirahva ilmumist teiste omavalitsuste ja maakondade publiku ette. 

Mis on Eesti kultuuris eestilikku ja millised on eestilikkuse kõrval muud riiklikud huvid kultuuri suhtes?

Eestilik on pigem midagi sellist, mida on raske, kui mitte võimatu kirjeldada või näidata. Mingi ürgne vägi, mis võib tungida sisse ka hoopis välispäritolu kultuuritraditsioonidesse ja need “omaks” kasvatada. Parema näite peale kui laulupidu ei oskaks tullagi. 

Siiski, üks konkreetne asi. Kirikuleigus, ent seevastu suur esoteerikahuvi. Kas see on ikka asi, mille üle viriseda ja halada? Julgen väita, et see on pigem kultuurinähtus. Oleme nõidrahvas, või kuidas? Igaks juhuks lisan, et mittelooduslike alternatiivravimeetodite kultusel pole sellega midagi pistmist. 

Kas rahvusvaheline tähendab lihtsalt kümme korda kuulsam või veel midagi?

Rahvusvaheline tähendab ka põhjust, miks on keegi või tema loodud miski “kümme korda kuulsam”. Rahvusvahelise mõõtme saab looming või “suur idee”, mis kõnetab inimesi sõltumata riigi- või etnilistest piiridest. 

Mille järgi otsustada kultuurinähtuste sordiaretuslik eeliskastmine? 

Esmane on kultuurinähtuse tähendus eesti rahvuskehandile. Pole kahtlust, et selleks on laulupidu. Seega palun vabandust teistes valdkondades tegutsejate ees, aga kõike seda, mis toidab laulupidu, tuleb toita pidevalt ja garanteeritult. Muusikaõpe tavakooli muusikatundidest akadeemiani, kooride tegevus. Helilooming…. Muusikas, eriti vanas heas a cappella ühislaulmises on ürgset maarahva väge kõige enam ning Veljo Tormis on hea näide sellest, et see kõnetab ka muud maailma. 

Kuidas kultuuris kestlikult kahaneda?

Mis asi on “kestlik kahanemine” ja kes või mis peab üldse kahanema? Eesti rahvuse kahanemine peab peatuma ja pöörduma kasvuks. Ei saa võtta sellist fatalistlikku hoiakut, nagu oleks kahanemises midagi paratamatut ja demograafilised protsessid pöördumatud. Kelle kontrolli all võiks Eestimaa olla veel paremini hoitud? 

Kui peetakse silmas bürokraatia kahanemist kultuurivaldkonnas, siis jah, tõesti. Loovisikupalk võiks siin juba praegu mingit rolli mängida. Kodanikupalk mängiks seda ilmselt veel paremini. 

Mõistan seda küsimust tegelikult nii, et kas ja mida me saame ette võtta kõige negatiivsema stsenaariumi korral, et meie kultuur ja loomepärand kahaneks aeglasemalt kui meie ise. Mnjah. Keeruline. 

Kuidas lasta kultuuriinstitutsioonidel surra?

Vastavalt vajadusele (või vajaduse kadumisele) juhul, kui nende rolli või eesmärgi täidab mingi “aseaine”. Mingiks eesmärgiks omaette ei saa seda ju kuulutada. Samas võivad kasvõi mitu tükki asenduda uuega. 

Tulen jälle tagasi laulupeo (ja tantsupeo) juurde. Kõneldud on just ideest see institutsionaliseerida. Mida see tähendab? Lihtsustatult öeldes seda, et pidude korraldamisega ei tegele enam sihtasutus, vaid selleks loodud avalik-õiguslik institutsioon, mis saab riigieelarvest mingi kindla põhimõtte järgi raha. 2% SKP-st? Lihtsalt näiteks toodult. 

KULTUUR – KELLE VÕI MILLE TEENISTUSES?

Kas kultuuripoliitikaga saab võita valimisi?

Kindlasti mitte ainult sellega.Halva kultuuripoliitikaga võib valimised ehk hoopis kaotada. 

Kuidas mõjutab Eesti kultuur Eesti majandust?

Kaudselt. Kasvõi niipidi, et mõnede kunstivaldkondadega tegelemine ja loomingu tarbimine soosib mõttetööd, mis avaldab positivset mõju töötulemustele neiski valdkondades, millel pole kultuuriga pealtnäha midagi ühist. Kindlasti on tal ka teistsugust mõju. 

Kes on Eesti kultuurimaastikul esindamata?

Keeruline öelda. Kümmekonna aasta eest oleksin öelnud, et diplomita loovisikud on parimal juhul alaesindatud. Aga vähemalt koorimuusika osas see enam nii ei ole. 

Kas laulupidu saaks olla ka teisiti?

Ei. Ei. Ei. Ei. ….

Mõnes detailis ehk küll. Ikka on ju tulnud uusi lavastuslikke ideid. Isegi nõukogude ajal. Mäletan näiteks, et 1980. aastal proovis John Tungal vene kooride peal (oli selline kooriliik!) nonstop-kava. Õnnestunult. Eks ole ajast aega tehtud ka žanrilisi katsetusi. 1982. aasta noorte laulupeole toodi esimest korda levimuusikat (üks peo läbivaid teemasid oli in memoriam Uno Naissoo). Lisaks on korraldatud “teistsuguseid” laulupidusid, nagu punk laulupidu ja popkooripidu. Kindlasti saaks leida paremaid kokkupuutepunkte teoste muusikalise taseme ja lauljate võimete vahel. Aga põhilises .. Ei. See on eesti pidu eestlastele ja Eestist eestit otsivatele külalistele nii publiku kui ka esinejate hulgas. Ja sama käib Läti kohta. Eks ka Leedu kohta. 

Mille osas valitseb Eesti kultuuripoliitikas poliitiliste jõudude ülene konsensus?

Ilmselt jõuame jälle laulu- ja tantsupeo juurde. Eestis puudub erakond, mille liikmete hulgas d ei oleks selles protsessis kaasalööjaid. Arvan vähemalt nii. 

Milline mõju on kultuurimaastikule rahastuse tsüklilisusel (EV100, kultuuripealinnad)?

Pigem on mõjutajaks just sellised “suured märksõnad”. Need ärgitavad kultuurirahvast ideid genereerima. Sellisel tsüklilisusel on oma loogika. 

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga