Vaevalt et ma oleksin kuigi suurt tähelepanu osutanud intsidendile, kus pearabi Shmuel Kot sai lühikese ja lööva sõimu osaliseks, kui selle loo avalikkuse ette tooja poleks minus tekitanud “äratundmisrõõmu” ning kutsunud esile mälestusi 1990-ndatest, sealhulgas Eesti-vastase laimu juhtumitest. Tõsi, neid hägustunud mälestusi tuli värskendada ja kuna tollased Eesti päevalehed ei ole veel digiteeritud, siis tuli kodus töötades leppida väliseesti lehtedega. Abiks seegi. Piirdun 1991. aasta kirjaskandaaliga ning sellest antud ülevaatega ajalehes “Vaba Eestlane”, kus on viiteid nii Eesti kui ka Rootsi meediale.
Sestap lõin postitajale kohe “ebausaldusväärse” templi ning üllatusin siiralt, kui hiljem selgus, et tema teates midagi üldse tõele vastas. Muidugi – see, et keegi eesti mees haukus pearabi peale ja sealjuures ahju mainis, oli ju ometi tõsi! Aga mille üle ma põrmugi ei imestanud, oli juhtunu ülespuhumine suureks müüdiks valede abil. Õnneks keeras ta ise asju juurde luuletades vindi üle, mistõttu MUPO pidi ümber lükkama süüdistuse tegevusetuses ning postitama video, kust nägime ja kuulsime, mis tegelikult toimus (ja saime seega teada, mida ei toimunud).
Mis värk siis on selle avalikkuse esmateavitajaga pearabi ründamisest? Tema on nimelt Gennadi Gramberg, kogenud infosõdalane, kes paistis 1990-ndate algul silma ennastsalgavate jõupingutustega Eesti laimamiseks ning eestlaste ja juutide tülliajamiseks. Lugedes tema postitust sõnarünnakust pearabi vastu kerkis mälusoppidest kui kurivaim pinnale tollane mulje, nagu oleks interrinne enne hingusele minekut jõudnud poetada võõrasse pessa oma muna ning sellest vaata et veel kõvem järglane koorunud. Ei aidanud enam loomulik eeldus, et aeg on inimest parandanud ega ka Valgetähe IV klass rahvusvähemuste koostöö edendajale aastast 2015.
Kirjaskandaal oli aga lühidalt järgmine. Novembris 1991 saatsid tollane ´Juudi Kultuuriseltsi juht Gennadi Gramberg ja tema kaasvõitleja David Slomka Rootsi võimudele kaebekirja, milles nõudsid mõjutustegevust Eesti juhtkonna suhtes. Sõjameeste kokkutulek Paides (9.11.1991) olevat nimelt olnud näide sellest, kuidas Eestis püütakse rehabiliteerida natsiroimareid, seda parlamendi (EV Ülemnõukogu) ja valitsuse (peaminister Edgar Savisaar) vaikival nõusolekul. Igaks juhuks oli kirjale lisatud täiendavaid värve – näiteks ei olevat juute lubatud kokkutulekule.
Võib-olla jäänuks ajalugu kirjast igavesti vaikima, kui Rootsi välisabiminister poleks võtnud kirjutatut puhta kullane, ähvardanud Baltimaad Rootsi abist ilma jätta ja ajanud kodumaise meedia kihama. Kellel on aega raamatukogus aega veeta ja lapata tollaseid Eesti lehti, küllap see leiab mõndagi põnevat ka skandaalile järgnenust. Muide, erinevalt päevalehtedest on Digaris saadaval kõik “Sirbi” numbrid ning kirjaskandaali teema jõudis ka selle veergudele.
Minu seisukohale sarnaselt, ehkki diplomaatilisemas vormis avaldas toimunu kohta arvamust kirjanik Arvo Valton ajalehes Sirp 24. detsembril 1991: “Ma ei tunne kumbagi neist kahest, kes läkitasid oma teate Rootsi, kuid ühegi loogikareegli järgi ei saa väita, et nad parandasid selle aktiga eestlaste ja juutide läbisaamist Eestis. /—/ Kas tõesti tegid nad seda mõtlematusest või asetub see tahes tahtmatult aktsioonide ritta, mida viimastel aastatel aina on ette võetud rahvaste vahele vaenu külvamiseks eesmärgil, et rahvuslikke vabadusliikumisi diskrediteerida ning võimaldada imperialistidel jätkuvalt sogases vees kalu püüda?”
Pole parata – ma ei saa kuidagi lahti tundest, et 16. märtsi juhtum on küll teistsugune, kuid sellest teavitaja motiivid samad. Isegi kui tolle 1991. aasta kaebekirja eesmärk oli määrida mitte Eesti, vaid Edgar Savisaare valitsuse mainet. Mõelgem, kes juhib nüüd koalitsioonikõnelusi…
Sihikindel maniakk kahanes laksu all raevutsevaks trammijäneseks, Aadu hailimist ei olnud, ahju näidati vaid ühele juudile ja sedagi distantsilt. Ning ei mingit šokki – Shmuel Kot ütles Iisraeli meediakanalitele, et lugu teda ei raputanud ning oli kogu ulatuses üle paisutatud. Mõistlik inimene nagu ta on, küllap teab nüüd paremini, kellele tundlikku infot (mitte) usaldada.
Vahva sõdur Gennadi Gramberg jäigi kangelasteo eest tänamata. Eee… Tegelikutl mitte. Teda tänas Marina Kaljurand.