Mudilaskoorimure lahenduse võti: algse olukorra taastamine

“Täiskasvanute koorid said isegi hindega “4” peole. Põhjendatakse sellega, et see ju suurte pidu. Aga kas selle peale mõeldakse, et just lapsed on ju need, kes tulevastel pidudel laulavad. Kui see koorilaulmise pisik juba eos ära tapetakse, polegi ju tulevikus laulukaare all kedagi.”

Nii kirjutas Maalehe vahendusel Hiiumaa koorijuht Ulvi Tamm, kelle kolmest koorist ei pääsenud laulupeole mudilaskoor. Vaevalt et leidub ametivendi ja -õdesid, kes ei teaks, mida ta tunneb. Kindlasti pole ta ainus, kes samamoodi mõtleb.

Peaksime aga küsima, kas mudilaskoorid on ikka enesestmõistetav kooriliik üldlaulupeol? Pilguheit ajalukku ütleb, et mitte.

Tuletagem kõigepealt meelde, miks algatati noorte laulupeod üldlaulupidude vahelisel ajal. Äkki just selleks, et mitte “tappa eos koorilaulmise pisikut” neil lauluhuvilistel lastel, kes suurte peole ära ei mahu?

Just noorte laulupidu tõi iseseisva kooriliigina mängu mudilaskoorid. See kooriliik oligi kuni sajandi lõpuni ainult noortepeo oma. Ja sellest täiesti piisas. Noorte laulupeokogemusse ei jäänud haigutama mõõtmatut auku.

Kui mudilaskoore polnud suurte laulupidudel, siis täiskasvanute kooridel omakorda polnud asja noorte laulupeole. Tee või tina, aga kuidagi ei meenu, et oleksin näiteks 1975. aastal (8-aastasena) sellist “diskrimineerimist” ebanormaalseks pidanud. Kaks aastat hiljem oli meie kooli mudilaskoor noorte laulupeol. 1982. aastal olin peol pillimehena, 1985 aga juba kahe segakoori lauljana. 1980 jäi vahele – häälemurre oli nii karm, et ma ei suutnud isegi lihtsalt karjuda, orkestris aga ma sel ajal veel ei mänginud.

Kui ma sündinuks aasta või paar varem, oleksin ehk teoreetiliselt võinud olla mudilaskooridega laval juba 1972. aastal. 1975 jäänuks võib-olla vahele, 1977 oleksin olnud potentsiaalne laste- või poistekoori laulja, 1980 … sõltuvalt häälemurde kulgemisest.

Mis ka polnud korraldajate arvates mõjuv põhjus, miks otsustati 1999. aastal ka mudilaskoorid üldlaulupeole kaasata – järgnevad aastad on näidanud, et selle muutmine reegliks oli viga. Ulvi Tamme murekiri pole muud kui üks järjekordne näide, mis seda kinnitab.

Võib-olla tunduks selle vea parandamine laulupeokorraldajatele emotsionaalselt raske, kuid aidaku neid teadmine, et sellega ei jäeta mudilaskoore millestki enesestmõistetavast ilma, vaid lihtsalt taastatakse “tehase seaded” ehk olukord, mis oli aastatel 1962-1997.

Või ei – midagi võetakse ikka ära. See miski on lastele pealesurutud ülemäära tihe konkurents, õigustatud ootused ja nende mittetäitumisel tekkiv tunne, et suurele tööle on vesi peale tõmmatud. Huvitav, miks ma küll arvan, et mitte keegi ei hakka seda taga nutma?

Muidugi ei mahu kõik laulupeomured ühte artiklisse. Eks tänavugi ole keelel ja meelel küsimus parimast võimalikust tasakaalupunktist laulupeo kunstilise taseme, repertuaari keerukuse ja mahu ning harrastuslauljate võimete vahel. Igavene jututeemma juba aegade algusest. Nii kaua kui teema püsib, on ka laulupidu olemas.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga