PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Aeg tõusta, aeg lennata. Oma pidu oma näoga või lihtsalt kohalik?

Mõttes, et maakondades võiks ka üldlaulupidude ja noorte laulupidude vahelisel ajal oma laulupäevi olla, pole iseenesest midagi uut. Oli ju aeg, kui neid tõesti korraldati vaata et igal aastal. Nüüd on see teema taas päevakorda tõusnud ning küsimuse tõstatajad on koolide muusikaõpetajad. Seda täiesti mõistetavatel põhjustel. Kui mõnel koolikooril ongi väljundeid väljaspool koolimaja seinu, siis see on erandjuhtum. Aga eks ole täiskasvanute kooregi, kel õnnestub vaid üldlaulupidude ajal oma koduvalla piiridest väljas värsket õhku hingamas käia.

Siinse laulupeokuraatori Ingrid Pärnamäe kutsel panevadki järgmisel nädalal Rakveres pead kokku Lääne-Virumaa koorijuhid ja muusikaõpetajad, et leida nägu, tegu ja sobiv aeg järgmise aasta kohalikule laulupäevale. Või vähemalt nende otsingutega alustada.

Raske öelda, kumb see raskem ülesanne on – kas näo ja teo või aja (ja koha) otsing.

Teoreetiline võimalus õnnistada laulupäevaga sisse uuendatud lauluväljak Rakvere Vallimäel on kindlasti ahvatlev, ent kui teostatav? Üks õhkuvisatud idee kõneleb taasiseseisvumispäevast, mis mõistagi on märgiliselt kõige sobivam, aga kas ka puhtpraktiliselt sobivaim, kui pidada silmas koolivaheajal viibijaid?

Teine küsimus – sisu. Repertuaar ja kõik muu selle ümber. On vaid üks asi, mille üle pole vist mõtet diskuteeridagi – et repertuaar peab olema kõigile jõukohane oma muusikalise materjali ja mahu poolest. Mis ei tähenda küll automaatselt “mugavustsoonis” mõtlemist, et “paneme kavasse vanad pähekulunud hitid tuntud heliloojatelt, pole vaja mingit uudisloomingut ega tundmatuid autoreid”. Pigem peaks ka kohalik laulupäev olema lisaks kõigele muule hüppelaud uudisloomingu (või hästiunustatud vanavara) jaoks. Usun, et see on võimalik ka ilma et tekiks olukorda, kus koori põhiaur läheb kogu hooaja vältel ühe laulu õppimisele.

Jõukohasusvajadus seab seega omad piirangud. Aga samal ajal näen ma ka üht tõsist väljakutset. Muidugi võib seda ignoreerida ja mõelda, et “las olla nagu tavaline laulupidu, lihtsalt väiksem ja kohalik”. Mida ma silmas pean?

Võrokesed on juba tõestanud, et oma näo ja teoga laulupäev on võimalik, kui vaid leida see “oma”, millele toetuda. Neil polnud mõistagi mingi kunst seda leida. Ehkki peo jaoks on muusikat loonud ka “välisautorid” (nagu näiteks Priit Pajusaar või Erki Meister), on Uma pido toonud võro keeles publiku ette ka mõnegi kohaliku viisimeistri, kellest viljakaim on kahtlemata Aapo Ilves.

Rakvere Punk laulupeod on olnud mõistagi omaette nähtus – ühest küljest vaieldamatult MEIE oma, teisalt aga üleriigilise kõlapinnaga ning riigipiiregi ületav (järellainetus on kuuldavasti jõudnud või jõudmas Odessasse). Tõsi, see pidu on ilmselt liiga spetsiifiline, et võiks kuidagi täita regulaarse koorilaulupäeva aset. Pealegi tundub, et tegu pole üldse millegi loomuldasa korrapärase ja järjepidevaga, vaid et selle korraldamine ilma hea, kandva ja aktuaalselt terava ideeta võib ehk koguni mõttetu näida.

Kuid vaatamata sellele, et meil pole nii reljeefset keelelist eripära ning tavaline laulupäev pole punk ega ka mingi popkooripidu – äkki on neis kahes eelmainitud peos ikkagi peidus mõni ideeallikas, mis aitab edasi? Kas leidub Uma peo ja Punk laulupeo vaimsuses mõnd kildu, mis sobivad omavahel kokku just meie maakonna oma laulupäeval?

Kas võiksime mõelda näiteks märksõnadele “kohalik algupärand”, “terav ja särav”, “mõõdukalt (ja mitte keerukalt) eksperimentaalne”, “uus ja unustatud vana”, “veidi nihkes”, “väge täis”, “oleme esimesed, kes…”, “seda ei ole keegi taibanud või julgenud laulda”, “a cappella ja saatega laulude tasakaal” või millelegi, mida siin loetelus pole?

Juhuslikult meenus õhin, millega eelmise aastakümne keskel pakuti tulevikuideid Rakvere kultuuriellu. See õhin on taastumist väärt ning miks ei võiks see alata maakonna koorirahvast?

Aeg tõusta, aeg lennata.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga