PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

"Noore kaardiväe" vimkad Tallinnas ja Innsbruckis

Laulupidude tuleviku küsimuse hiljutine üleskerkimine ajendas mind hoopis minevikus tuhnima, sest tõi juba teab mitmendat korda meelde ühe mõistatusliku seiga, mida kutsun “1967. aasta anomaaliaks”. Tol aastal läks üks “punane laul” noorte laulupeol kordamisele. Olgu mu pakutavad seletused, mis nad on, kuid kõige huvitavam on üks hästiunustatud tõsiasi – laulu algversioon on Austria Tirooli liidumaa hümn!

25. juunil 1967 toimus Tallinnas II koolinoorte laulupidu. Tolle aja kombe kohaselt oli see mõistagi pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevale, mis tol aastal oli pidulikult ümmargune – viiekümnes. Sedasorti juubeliaasta vaimus oli kavas ka lõpulaul ühendkooridele – revolutsiooniline laul “Noor kaardivägi”.

Ise ma kahjuks vahetu tunnistaja ei olnud ja see olnuks ka võimatu – olin küll Tallinnas, ent kõigest kaks päeva vana ja hetkel piirdus minu maailm sellega, mida pakkus Sakala tänava sünnitusmaja. Kuid tollasest noorte laulupeost tehtud ülevaatefilm “Vikerkaar” on kõigile ERR arhiivi veebis nähtav.

Kui seda esimest korda nägin, ei uskunud ma oma silmi ja kõrvu. “Noor kaardivägi” kõlas reipalt, lauldi rõõmsalt, et mitte öelda lausa andunult ning see läks kordamisele! Ühe salmi ulatuses küll, aga ikkagi. Gustav Ernesaks juhatamas, teised üldjuhid temaga koos dirigendipuldis…

Ometi oli kõigest seitse aastat varem üldlaulupeo ühendkoor sealsamas alustanud omaalgatuslikult Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm”, vaid kaks aastat oli jäänud vägagi rahvuslikus vaimus juubelilaulupeoni.  Polnud kuulda, et ühtki “nõukogude laulu” oleks üldlaulupidudel või ka teistel noorte pidudel korratud. 1962 näiteks nõudsid mudilaskoorid uuesti Ernesaksa “Rongisõitu”, 1982 läks ühendkooride esituses kordamisele Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast”. Aastal 1987 olid teadagi juba hoopis teised olud. Taas oli küll kavas ka “Noor kaardivägi”, kuid algselt plaanitud “Maailma demokraatliku noorsoo hümn” jäeti välja. Lisaks räägib legend, et dirigent Arvo Ratassepp, kes peo ettevalmistamise algusaegadel veel elas, olevat kord vihahoos teatanud, et läheb ja laulab selle “kaardiväe” üksinda EKP KK ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele ette, kui too nii väga tahab seda kuulda.

Ei tundu usutav, et 1967. aastal oleks noore laulurahva või üldjuhtide hulgas olnud mingi erakorraline “ajupestuse hetk”, sest miks oleks pidanud?

Nii tuligi mõte otsida seletust laulust endast, mille viis andis niigi põhjust kahtlustada selle pärinemist kusagilt Lääne kultuuriruumist.

Kavas polnud heliloojaid märgitud, lihtsalt “revolutsiooniline laul”. Teksti autorina oli kirjas Aleksandr Bezõmenski. Sellest teadmisest ka piisas. Targad allikad ütlevad, et see poeet tõlkis 1922. aastal vene keelde sotsiaaldemokraatlikult meelestatud saksa poeedi Arnulf Eildermanni teksti, mille viimane oli 1907. aastal kirjutanud Tirooli hümni viisile. Algse teksti “Zu Mantua in Banden” lõi 1831. aastal saksa kirjanik Julius Mosen, selle viisistas austerlasest helilooja Leopold Knebelsberger 1844. aastal, Tirooli liidumaa hümn on see aastast 1948.

Kui venekeelset “Noort kaardiväge” esimest korda kuuldi, oli revolutsioon ja kodusõdagi juba lõppenud.

Tõsi küll, ei saa ka öelda, et laulu Austria päritolu oleks nõukogude ajal olnud päris saladus. Näiteks ühes kooliõpilastele mõeldud raadiosaates “Võitluslaulud” rääkis Harri Kõrvits, et mõnigi taoline laul on algselt olnud midagi muud ning “Noore kaardiväe” viis pärineb tirooli vabadusvõitlejale Andreas Hoferile pühendatud laulust (sestap tuntakse seda nimega “Andreas-Hofer-Lied”). Iseasi muidugi, kui palju ja kus sellest räägiti või kirjutati. Kavades igatahes mitte. Ja see raadiosaade oli eetris oktoobris 1967.

Kuid äkki oli tollasele noorele laulurahvale ikkagi mingilgi määral teada, et see laul polnud algselt kaugeltki “punane” ega pärine üheltki “vennalikult rahvalt”? Ehk teadis mõni koguni, et see on maailma etniliste sakslaste mitteametlik ühishümn? Nii võis ju näiline Suure Oktoobri ülistamine mõjuda pigem kui omamoodi vastaline nali, millega kaasnes nägudeski peegelduv siiras kahjurõõm lollide seltsimeeste teadmatuse üle.

Või teine võimalus. Eestis oli parasjagu “komsomoliopositsiooni” ajajärk, mida jätkus veel järgmisekski aastaks. Vaevalt et noored olid päris teadmatuses sellest, mis oli toimunud veebruaris 1966 ELKNÜ 13. kongressil ja selle järel ning et demokratiseerimismeeleolud neid ükskõikseks oleksid jätnud. “Noor kaardivägi” seal laulus aga oli ju teadagi, kes!

Kõige “ebahuvitavama” ja paraku vist ka kõige tõepärasema seletuse andis aga (vihjamisi) Gustav Ernesaks 28. juulil 1967 kultuurilehes Sirp ja Vasar – noortel polnud “tagataskus” häid lisalugusid, mistõttu ei jäänudki muud üle: “Eks selguski laulupeo lõpul, kui laste lauluhinged lõkendasid ja leegitsesid, et meil polnud neile midagi laulda anda. Kahju oli.”

Ja kas on võimatu, et noortele võis lihtsalt, lisaks kõigele või kõige kiuste meeldida laulu viis ja meeleolu?

Sama teosega juhtus aga iseäralik lugu ka üheksa aastat hiljem, sedapuhku päritolumaal – Austrias, Innsbrucki taliolümpiamängudel.

Nagu on lugeda väliseesti ajalehe “Võitleja” veebruari/märtsi numbris 1976, tulid olümpiamängude korraldajad vastu Nõukogude delegatsiooni nõudmistele ning kõrvaldasid ürituselt Raadio Vaba Euroopa reporterid. Seda raadiojaama kuulati ka NSV Liidus ning RVE reportaažid oleksid lõhkunud ära tähtsa narratiivi “sotsialistliku spordi” eelistest. Vastutasuks aga mängisid austerlased sovettidele väikese vimka. Millises kontekstis,  see küll ei selgu, kuid orkester mängis Tirooli hümni. Venelased tõusid koos tiroollastega püsti. “Rumalusest,” arvab leheloo autor.

Mine tea, ehk ka millestki muust, sealhulgas omamoodi “äratundmisrõõmust”. Kuidas sa, NSVL esindaja rahvusvahelisel üritusel, tohid istuda, kui kõlab tuntud revolutsiooniline viis ja austerlased püsti seisavad?

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga