Unistus rauakaevanduses kaikuvast sõimust

Harjumuse jõul liigub aastavahetuse paiku mõte ikka ühele kindlale rajale. Et läks siis hästi või? Kui endast mõtlen, läheb ühese vastuse konstrueerimine keeruliseks. Hoopis lihtsam on öelda, miks näiteks presidendil vedas, iseäranis just aasta lõpupoole.

Kersti Kaljulaiu mõttemäng Tuvalu ja Hiiumaa teemal intrigeeris ja inspireeris. Tõsi, esialgu vaid neid, kes on niigi praeguse presidendi vastu või olid alles hiljaaegu tema suhtes pigem sallivad. Kuid vaevalt jõudsid irvhambad lendu lasta “Hiiuvalu” laadseid kalambuure, kui see kõik mattus uue ja õige paksu kultuurkihi alla. “Päästva koolikella” nupule vajutas ei keegi muu kui siseminister Mart Helme oma Soome-suunaliste mõtteavaldustega. President sai ajendi enda positsioneerimiseks valitsuse suhtes ning isegi ekremeelseks peetud portaal Objektiiv viibutas juhtkirjas näppu.

Kirgede torm ning arutelud teemal “kassapidajast peaministriks” pühkisid keeltelt ja meeltest isegi listeeria, kuid see oli kõik “äkiline nagu Rakvere kohus”. Lõpp tuli sama kiiresti nagu alguski. Teadagi, apteegid tegid ära.

Muide, tüli apteegireformi ümber ja ka listeeriahüsteeria meenutasid rohkem pärisprobleeme kui asendustegevust. Paraku just seetõttu olid nad tänavused suured erandid.

Tuleb tunnistada, et ka minul kui kodanikupalga eestkõnelejal tekkis korduvalt tunne, nagu tegeleksin millegi teisejärgulisega. Mõelda vaid – Toompea tülitseb Euroopa Liidu lipu pärast, ämmaemandad solvuvad, ministeeriumi seinal on valed näod… Mõistagi on elu ja surma küsimus, kas Tanel ja Maris käivad, kas superstaar Greta on normaalne ning kas EKRE jääb valitsusse. Ja siis tulevad mingid vastikud kodanikuaktivistid, tülitavad korralikke inimesi ja häirivad poliitikute ja ajakirjanike mugavustsooni mingite ülehomsete, süvenemist nõudvate teemadega. Mis kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring – me teame ilma uurimatagi kõike (igaks juhuks siiski vaatame, mis kokkuvõtte soomlased oma eksperimendist teevad). Automatiseerimine sööb töökohti? Kui probleem käes, eks siis hakkame lahendama. Ikka üks probleem korraga.

Hiljaaegu lugesin Postimehest artiklit, mille kohaselt peaksin häbenema, kui mõtlen eesti lastest kui tuleviku tööjõust. Vabandust, aga ei oska. Küll võin vastu küsida, et miks me siis oma täiskasvanud rahvuskaaslastesse suhtume kui tööjõusse? Miks kohustada neid olema tööjõud? Slava trudu, sest Arbeit macht frei? Kuid kas neil eesti keele ja kultuuri kandjatena ja lihtsalt meie inimestena polegi õigust väärikale eksistentsile ka läbikukkunult?

Tööjõule mõtlemisest pole siiski pääsu. Kui seda eestlaste hulgast võtta ei ole, siis… teadagi. Déjà vu. See kõik on juba olnud, mis siis, et okupantide käsumajanduse tingimustes, kus tööstust vägisi paisutati ja Tallinnas korterivõtmeid Balti jaama perroonil jagati. Meeldis või?

Hiljaaegu lugesime, et Jõhvi rauamaardla võib olla arvatust suuremgi. Ma ei tea, kui suur saaks olla loomulikust iibest tulenev demograafiline pööre ühe põlvkonna jooksul. Kuid umbes nii kaua võib kuluda aega, kuni rauamaaki tõesti hakatakse kaevandama. Nõukogude Eesti täideti sama ajavahemiku jooksul 300 tuhande sissesõitnuga.

Kui minu kadunud onu kirjeldas mõnd seika, kus oli tegemist tigeda ja ropu venekeelse sõimuga, siis lisas ta tavaliselt: “Kaevandustes ka sellist ei kuule!” Küllap onu teadis, millest rääkis. Kaevandused olid aastakümneid tema teadlasekarjääri lahutamatu osa.

Milliseid vägisõnu kuuleme veerand sajandi pärast Jõhvi šahtides kaikumas? Eks see sõltu paljuski lähituleviku otsustest sotsiaalpoliitika ja maksude vallas – mil määral nad teenivad Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke. Praegu ma siiski veel julgen unistada, et see, mida uues kaevanduses kuuleme, pole näiteks “bl**d”, “h*i”, “k*rva”, “f*ck” või “نكح” (kui, siis üksikjuhtudel), vaid ikka kodune ja tuttav, südamest tulev “T*ra, ma ei või”, “vi**”, “mu**”, “p**se”… Kurat (ma ütlen, r*sk) niikuinii!

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga