Retooriline küsimus. Vastamiseks tuleb endale ilmselt lubada kohvipaksu pealt ennustamise lõbu.
Ühes olen ma kindel – Eesti ei tee seda esimesena Euroopa Liidus. Ma ei imestaks aga sugugi, kui jääksime lausa punase laterna kandjaks. Paraku pole siin midagi pistmist vastutustunde või talupojamõistusega.
Kui Toompeal jätkuks niigi palju julgust, et panna kokku üks akadeemiline töörühm, kes sellise stsenaariumi läbi mängiks, oleks juba ilmaime. Radikaalseid ideid, mille elluviimine lahendaks rohkem kui üheainsa probleemikese, peljatakse meil nagu tuld. Nägime seda selgesti kodanikupalga uuringu algatuse puhul.
Tööaja lühendamisel on kindlasti oma meeldivalt konservatiivne tulem, sest võimaldab perel rohkem koos olla. Rohkem vaba aega sotsiaalseks aktiivsuseks või ettevõtluseks töö kõrvalt.. Mõneski valdkonnas tekib vajadust uute töökohtade järele.
Vanasõna “kes ei tööta, see ei söö” tuleks aga tasapisi hakata võtma mitte normina, vaid mõnevõrra liialdatud tõdemusena. Räägin oma kogemusest paar aastakümmet tagasi. Töötasin poolteise kohaga. Päeval Raepressis, mõnel ööl ja nädalavahetusel Eesti Raadio uudistetoimetuses. Õnneks mitte kaua, alla aasta. Muidu oleksid kõik riided mulle kitsaks jäänud. Tundub, et stressi(söömist) võiks meist mõnegi elus vähem olla. Rahva tervisenäitajad paraneksid.
Aga mida kohvipaks siis ikkagi ütleb?
On teine õige pessimistlik. Töönädal lüheneb heal juhul kümmekonna aasta pärast.