PEEGELDAJA
Olen uhke, et mul pole häbi öelda
Olen uhke, et mul pole häbi öelda

Koroona tuli kui augustiputš

Ma ei liialda, kui väidan, et kindlasti tunneb mõnigi kodanikupalga eestkõneleja umbes sedasama, mida Eesti iseseisvuse eest võitlejad 1991. aasta augustiputši ajal.

Kas tõesti? Pealtnäha on need ju täiesti erinevad. Jah, ajalises mõttes. Putš kestis kolm päeva, koroonapandeemia puhul loetleme kuid. Ühel juhul oli vaenlane nähtav, teisel juhul nähtamatu.

Ühiseks jooneks on see, et kummalgi juhul tekkis soodne võimalus eesmärgi koheseks ellurakendamiseks. Ning see võimalus saabus oluliselt varem kui osati oodata ning viisil, mida ei osanud keegi oodata.

Selline “kandikul kätte” olukord võib ikka omajagu segadusse ajada. Sinu peas on ju kõik hästi korrektne, sest tead ju täpselt kuidas asjad toimuva peavad. Läbirääkimised. Selgitustöö. Uuringud, põhjalikud analüüsid, Aastatepikkune protsess… Ja siis äkki tuleb Pauk.

Mäletame 1991. aasta augustist peataolekut isegi nende hulgas, kellele põhimõtteliselt oli kohe selge, et nüüd tuleb iseseisvumisotsus vastu võtta. Kuidas teha seda ühtaegu kiiresti ja õigesti? Omad dilemmad olid nii ülemnõukogulaste kui ka eestikomiteelaste hulgas. Aga aeg surus takka ja sundis unustama toona nii harjumuspärase küsimuse “kellega” kui ka fantaasiad teemal “kes on seekord Päts, Vilms ja Konik”. Tulemust teame kõik.

Sügisel, kui Riigikogu sotsiaalkomisjon lükkas tagasi algatuse uuringu läbiviimiseks kodanikupalga teostatavuse ja mõju kohta, oskasime meie, algatajad, küll kiruda komisjoni lühinägelikkust, kuid loomulikult polnud ei meie ega ka komisjoni liikmete fantaasiates koht amillegi taolise jaoks nagu nüüdne pandeemia ning rahva istumine karantiinis.

Uue kodanikupalga-alase Euroopa kodanikualgatuse ettevalmistajad elasid veel märtsi alguspäevadel teadmises, et aktivistide kohtumine 21. ja 22. märtsil toimub ikkagi Viinis, mitte Zoomis. Kuid vahepeal jõudsid üllatusest toibuda maailma põhisissetulekuliikumise liidrid (Guy Standing jt), ning Donald Trumpi administratsioon. Vahetult enne Euroopa aktivistide Zoom-kohtumist sai selgeks, et Viinis olnuks kohtumine ilmvõimatu, sest Austria keerati lukku.

Samal ajal virgus Euroopa võrgustik UBIE ning pani  keskkonda wemove üles omapoolse petitsiooni kodanikupalga kiireks rakendamiseks hädaolukorras. Kui aktivistid tolles videokonverentsikeskkonnas kokku said, siis sündis ka idee koostada UBIE avalik kiri, mis kutsuks Euroopa Liitu ja liikmesriike kiiresti tegutsema ja kodanikupalga ellu kutsuma.

Nüüd on see kiri valmis, läbinud võrreldes algversiooniga põhjalikke muutumisi ning on ilmselt päevade küsimus, et see jõuaks ka Eesti riigijuhtideni. Ent just neil päevil hakkas Hispaaniast üllatusuudiseid tulema. Ning suhtumises neisse on kodanikupalga aktivistid jälle dilemma ees. Kas öelda Hispaania valitsuse plaanide kohta tunnustavalt “parem nii kui mitte kuidagi” või rõhutada, et niisugusel kujul see siiski pole tingimusteta põhisissetulek?

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga